12.30.2006

Tissid, õlireostus ja Kolmas Reiljan

Head sõbrad!

Mööduv aasta on teile kõigile kindlasti hästi meeldejääv ja eriline. Aga kindlasti mitte nii eriline, kui meile. Obule ja Lauksile. Teie elu ei saa meie omale lähedalegi. Siinkohal jagame teiega oma möödunud aasta kaheteistkümne juhuslikult valitud päeva.



Päev Kadriorus:


Lauks: Sõber Eero oli ameti poolest ühe vanamehe pressiesidnaja, aga tegelikult nagu ristiisa – tal oli igale murele lahendus. Kui hing oli haige, siis ta lohutas. Kui naine jättis maha, siis ta sebis litsi. Kui keegi oli võlgu, siis ta sebis kandid.

Aga meil Obuga oli viin, aga pleissi mitte. Mõistagi helistasime sõber Eerole. „Õu milles küss! Mul on üks pleiss, ruumi palju ja ilus vaade. Taksoga siia saate või saadan korteeži järgi?” teatas Eero. Me Obuga olime rõõmsad, kutsusime kunagi Hollikast sebitud alaealised vidinad ühes ja panime taksoga ajama. Ei ausalt, pleiss oli aus. Järgmine kord kutsusid alaealised vidinad oma sõbrad ka kaasa, ülejärgmisel nädalal oli uksekood juba Hollika flaieritele trükitud.

Ei no igasugu pulli sai. Kõik soovijad said ühes ilgelt suures voodis vahekorras olla, ja mullivannid olid ja värgid. Kui õlut palju sai, ronisime Obuga katusele kusele, pärast tõmbasime sini-must-kollase lipu vardasse, rullisime uue jointi, embasime üksteist ja kujutasime ette, et me oleme Louis Armstrong ja Neil Armstrong.

A ükskord tõi keegi peole Mihkel Kärmase. Tõmbas kah jointi nagu vana mees ja kabistas alaealisi, a pärast keeras meile niukse käki et siga ka ei näksi. Hea veel et saime kõik mingite lastelaste kaela ajada. Kärmast me enam kunagi punti ei võta.


Päev Jõgeval:

Lauks: Magasime Obuga pärast üht pikale veninud õhtut peatäit välja. Sedapuhku Jõgeval mingis trepikojas. Küll oleks rõõmsalt ja õndsalt põõnanud, aga mingi kuramuse tehas undas akna taga. Undas ja vilistas, mis on raskelt pohmellis inimese kõrvadele umbes sama, mis Pärdi muusika bemmivennale.

„Kaks võimalust, raisk,” togisin postkastide najal tukkuvat Obut. „Otsime uue koha või paneme tehase seisma.”

Obu arvas, et kust sa siukses pärapõrgus ikka uue ulualuse leiad, seepärast läksime tehast seisma panema. Võibljää, kus seal olid ikka suured mahutid, valged ja ümmargused ja majakõrgused, pisikesed redelid viisid tippu. Ronisimegi üht pidi üles ja mekkisime sõrmega kollakat ollust.

„Väkk, nagu toiduõli või midagi,” tatistas Obu.

„Kui siia sisse kusta, siis peaks vist tehas seisma jääma küll?” pakkusin kukalt kratsides välja, sest auto bensupaaki kustes jääb auto seisma. Obu noogutas tülpinult.

Kaks madu vingerdasid seepeale püksilukkude vahelt välja, kõlas polüfooniline sorin, ja me ronisime kurnatult alla tagasi. „Kohe peaks vait jääma,” arvasin maapinnale jõudes. „Toome vahepeal uued õlled.”

Putkast tagasi tulles oli undamine ja vilin kadunud, noobli päikesevarjuga Ester Tuiksoo jooksis aga ümber tehase ringi ja kriiskas kohutaval häälel. „Mis ma nüüd teen, ah? Müü või maha see raibe, kõik õli puhta rikutud!”


Päev tissidega:

Obu: Alasti kehad aelesid roostikus, paadisillal ja vees. Fotograaf tõmbles ringi, klõpsis mis ette jäi. Meiegi olime Lauksiga ametis. Lauks oli valgustaja sõbrana kohal, tassis kaste, hoidis kange, vedas kaableid. Mina olin niisama. Lauksi sõber. Aga ma sain ajakirjaga kokkuleppele, et töötlen pildid pärast inimväärseteks.

„Türa, Lauks, vaata kui jõle kananahk sellel Birjol on.”

„On jah. Nagu kitkutud kalkun. A see blondi seal eemal on palju edevam. Tal nahk sile. No ta rasvasem kaa, ei karda külma,” vaatas Lauks väänlevaid tibisid ja tegi suitsu. Silmad olid Lauksil veidi pilukil aga see ei olnud mitte päikesest. Eelmise õhtu alkohol oli kehast lahkumas, see pani silmad kipitama. Samal ajal olid ka vennad Reiljanid põõsas ja piilusid naisi. Villu binokliga ja Janno pikksilmaga. Aga me ei teind nendest välja.

„A tegelt saan ma ära fotoshoppida selle naha ja värgi. Tisse teen kaa suuremaks. No jumala olematud on ju,” rääksin ma vahetpidamata sülitades, kuna sääseroju oli suhu lennanud vahepeal.

„Mhmh,” ütles Lauks.

Samal õhtul pidin pilte töötlema. Aga me kukkusime Lauksiga muidugist õlut paugutama ja sinna see tööots läkski.

2006 aastal lasti Birjo koleda naha ja väikeste tisside pärast Sindi keskkooli huvijuhi kohalt lahti.


Päev "Õline":

Obu: Janno, Villu, Lauks ja mina veeretasime tünne. Suuri tünne. Ester Tuiksoo andis need Weroli tehasest keskkonnaministri ametit pidavale Villule ja soovitas nendega midagi ette võtta. Villu kutsus siis meid appi, et tünnid Rootsi vedada. Seal pidavat nendest midagi teha saama. Täis peaga arvas Janno, et õlis kõlbaks elektrikaablit teha soome ja eesti vahele. Aga ega me täpselt ei teadnud. Meie veeretasime, sest Villu lubas pärast peaparandust anda.

Jõudsime mere äärde, Matsalu kanti. Kui tünnid vees olid, sidusime need heinapakinööriga kokku, et siis nendega parvetama hakata. Tuul oli soodne, tuju hea. Ronisime tünnide otsa, Villu võttis kuskilt välja kasti viina ja meresõit Rootsi võis alata.

„Kule sul midagi viinale peale ei ole hammustada vä?” küsisin Villult.

„Tra, ei ole jah. A ma ei tea.. Ilma ei saa? Ei saa jah.. A võta õli, see kõlbab kaa ju...”

Andsin Lauksile peaga märku, et ta õli muretseks meie all laiuvatest tünnidest. Lauks hakkas korki lahti keerama kui äkki õli taevasse purskus. Meie mõni aeg tagasi Jõgeval õlisse poetatud fekaalid olid hirmsaimal kombel käärima läinud.

Mõne aja pärast istusime perseidpidi vees, sest kõik vaadid olid õlist tühjaks pursanud.

Ja terve meri oli õli täis.

Peale kolm minutit kestnud vaikust ütles Villu vaikselt: „Mis ma nüüd Unzipile ütlen...”’


Päev Tõnismäel:

Lauks: Istusime soojal kevadhommikul Obuga Kaarli kiriku juures ja kirusime oma haiget pead ja tühja kõhtu.

„Õu kule,” ütles järsku Obu. „Siinsamas lähedal on mingi sinelis kuju, ma peitsin selle kirsa sisse kunagi pooliku. Vobla jäi vist teise kirsa sisse.” Mõistagi hakkasime me kohe taolist sinelis kuju otsima.

Vaevalt neli minutit hiljem osutasin näpuga rahvamere tagant paistva pronksist peanupu poole. „Kuule, vaata, see viimati vä?” „Ongi, jah... a mis need inimesed siin kõik teevad?”

Jooksime, keeled vestil, pronksist valatud nekruti juurde. Oi seda trügimist, ma ütlen. Mingi vanamehenäss vehkis riigilipuga, ehkki ei olnud iseseisvuspäev. Obu tõmbas tüübil lipu käest ära ja pistis selle kõrval seisnud kohmetule politseinikule pihku. Mina hüppasin möödudes ühele karmoškat mänginud tiblakotile kahe kannaga konnasilmade peale ja röögatasin talle kõrva „Ee-ei uhnem, kalinka mojaa!”

Tõugeldes jõudsime kujuni, mille ümber askeldas Jüri Lina, süütenöör ja plastiidijupp taskust välja ripnemas. Obu hüppas kui sangar seiklusfilmis kuju kirsade juurde. „Alles?” hõikasin talle turske venku selja tagant.

„Läind, raisk!” röögatas Obu. „Türa nüüd teeme siin mürgli!”


Päev karuga:

Lauks: Istusime me Obuga Pärnumaal tema vanaema juures metsas ja tegime meeste tööd: jõime õlut (palju), rebisime männipuid juurtega maast välja, hammustasime munakive pooleks, mörisesime ja jõime jälle õlut. Just hetkel, kui väsimus hakkas võimust võtma, märkas Obu ühe kõvera männi taga mõnusat koobast, kus oleks just paras kahel mehel pisut puhata ja puuksu lasta.

Kui olin, jalad ees, poolest kerest juba koopasse pugenud, hakkas seal suur rabistamine ja pahane mörin. Obu tõmbas mu kättpidi igaks juhuks välja.

Mingi kasvueas karuraibe pistis oma koonu välja ja vaatas hästi õnnetute silmadega ja ei tahtnud meid koopasse puhkama lasta. Me võtsime uued õlled lahti ja pidasime aru.

Siis võtsime veel ühed uued õlled lahti, mina sirutasin käe pikalt koopasse ja tõmbasin ühe ropsuga selle elaja välja. „Mida perset me nüüd teeme?” küsis Obu seepeale pisut nõutult. „Äkki kasvab ta suureks?”

„Minaitea. Paneme ta näiteks suurde auku, kust ta välja ei saa.”

„Viitsid kaevata?”

„Ei viitsi. Paneks ta näiteks mõnele üksikule saarele, las sööb seal inimesi.”

Vedasime karutümika mere äärde ja tõukasime ta ühe suuremat sorti jääpanga peale. Obu tegi sõrme tatiseks ja katsus kätt kõrgusse sirutades tuult.

„Gotlandile veab välja?” küsisin ilmatargaks hakanud Obult.

„Ei.”

„Saaremaa?”

„Ei, Ruhnu.”


Päev "Tartu Maantee":

Lauks: Me olime Obuga just võitnud kirjandivõistluse, mistõttu oli meid kutsutud Tallinna linnavalitsusse Tõuke Ratta vastuvõtule. Teate küll. Ülikonnad ja suupisted ja ilusad kõned ja kallid šnapsud.

Pikale läks, raisk. Kalleid šnapse oli palju kah. Tõuke Ratas pummeldas koos meiega vapralt, ehkki vahepeal kippus itaalia keeles ropendama. Ma siis lükkasin selle peale ta ametiraha ümber kõri kokku ja sisistasin: „Räägid siis, kui lubatakse, koer!”

A kemmergud on linnavalitsuses kitsukesed. Stiilsed ja ilusad, aga kitsukesed. Seetõttu tuli ropsimas käia kordamööda ja samal ajal jälgida, et Olga Sõtnik peale ei satuks.

Kui Tõuke Ratta kord oli ropsimas käia, jäi ta kuidagi kauaks. Lõpuks tuli tagasi, kuuehõlmad lahti, juuksed märjad ja silmad niisked. „Alla läks...” suutis ta vaid lõuga väristades sosistada.

„Misasi, raisk?” käratas Obu ja üritas ka Tõuke Ratta ametiketti talle ümber kõri kokku lükata. Aga oh imet, polnud teist enam. Seega oli ka selge, misasi oli torupidi pärivett läinud.

Õnnetu mees istus löödult nurka maha ja hakkas helistama kommunaalameti juhatajale. „Kuule, mina siin, Ratas... kuhu need kempsu torud siit linnavalitsusest lähevad, ah? Tartu maanteele? Millisest tänavaluugist sinna ligi pääseb? Misasja!? Ei pääsegi?!”

Telefoni hoidev käsi vajus jõuetult põrandale.

„Heldeke, poisid...” sosistas Tõuke Ratas, näost üha kaamemaks muutudes. „Nüüd tuleb kaevama hakata...”


Päev raudteel:

Lauks: Istusime Obuga Tapal. Augustiöö oli jahe ja viin oli kargelt külm, sooja oleks tahtnud.

Järsku sähvatas mul mõte. Mul tulevad ikka head mõtted vahepeal, nii et kõik imestavad. „Kule, siin on seda raudteed tohujaa, kangutaks mõned liiprid ära ja teeks lõkke või midagi?”

Obu, kes oli juba tükk aega viinapudelilt küüntega silti maha kratsinud, surus pudeli porisesse pinnasesse, pani käed risti ja teatas pühalikult (tal käivad vahepeal härdad hetked peal): „Türa, võiks jah.”

Esimest liiprit oli kõige raskem kangutada. Kui see käes, kasutasime seda kangina, ülejäänud tulid kui ludinal. Ilgelt suur hunnik sai lõpuks kokku, ja põles see masuudist läbi imbunud puit ka umbe hästi. „Äkki pöörab jamaks?” tekkis Obul hetkeks kahtlus. „Ah, ei teki. Kogu see raudtee on mingi ameerika juudi oma. Burkhardt, saad aru, selline nimi vennal! Tal on pohui kui siit Tapa juurest paar pindu tulealustuseks võtta.”

Hommikul, kui üles ärkasime, vedeles kraavis mingi rongirisu koos ameerika veduriga. Veduri paagist voolas lahinal välja kollast, kergelt pissihaisulist õli, mis tundus kuidagi tuttavlik. Ümber selle jooksis higistav ameerika juut. Muudkui jooksis, siis seisatas hetkeks, hoidis käega südamest kinni, ja karjus telefonitorusse: „Vaddafakk! Mida me nüüd teeme, liiprid on kadund, rööpad harali nagu Evelyn Sepa jalad ja rongid kõik kraavis!”

Ets istus oma džiibi avatud uksel ja rääkis telefoniga. Tal oli selline hands-free komplekt, et rippus kõrvas, mis lubas Etsil samal ajal küünealuseid puhastada. „Kuule, Burks!” hõikas ta peale kõne lõppu. „Ma rääkisin ülemustega Moskvast, nad ütsid et pole hullu miskit!”

„Pole hullu! Me plekkisime sulle omal ajal miljard eeku selle raudteerisu eest!”

„Oota, ma küsin üle,” ütles Ets ja helistas jälle ülemustele. „Kule, veab sul raisk,” teatas ta hetk hiljem, oluliselt mornimal ilmel. „Palju tahad selle risu eest?”


Päev tantsides:

Obu: Ükskord tshillisime Lauksiga Angelis. Ja meiega oli kaasas Priimägi, tantsisime kolmekesi pasadoblet. Kui olime juba higised, märjad ja väsinud, läksime lauda, et punast veini juua (nii oli seal kombeks). Priimägi hakkas vadisema midagi vastandite ühtsusest ja ilust, meid samal ajal pingsalt põrnitsedes. „Vaadake, poikad. Võtame vastandlikud asjad. Must ja valge, intelligentne ja loll...”

„Nagu Tarand ja Riisalu...” pomises Obu veiniklaasi poolkuuldavalt.

Priimägi jätkas: „Tegelikult minu arvates on kõige ilusam vastandite ühtsus mees ja naine. No kaks ilusat inimest. Nagu näiteks see ilus lauljapoiss Miku Saar ja näiteks Gerli Padar. No on ju ilusad asjad koos,” kõneles Priimägi. Angeli tantsupõrandal olidki parasjagu üksteise embuses purjus Gerli ja nõtke Mikk.

Lauks sai selle jutu peale hoogu: „Aga teeme veel suuremad vastandid! Noor ja ilus versus vana ja kole! Nagu... noh.. kes.. no näiteks Erki Nool ja Reet Linna!”

Innustatuna teleseriaalist Rooma tõin mina kah võrdluse: „Türann versus ori! Ingrid Tähismaa versus Vilja Savisaar!”

Me kõik olime oma filosofeerimisoskuse üle maru uhked. Kahjuks me ei pannud tähele, et kõrval lauas istusid kõrvad kikkis Mart Sander ja Kristina Heinmets.


Päev Pääsküla rabas:

Obu: Linnas käivad jutud ühest müstilisest mehest. Räägitakse, et ta ei maga kunagi – ta ootab. Veel räägitakse, et kui jumal lõi selle mehe, siis lõi mees vastu. Nii vägev vend pidi olema. Ta armastab end kutsuda Kolmandaks Reiljaniks Keda Keegi Näinud EI Ole.

Aga meie Lauksiga nägime. Istusime kolmekesi Pääsküla rabas lõkke ääres ja jõime puskarit. Kui samakas juba mõjuma hakkas, kelkis Kolmas Reiljan Keda Keegi Näinud Ei Ole, et ta suudab ühe käehoobiga neli kasepuud korraga maha võtta. Meie Lauksiga naersime.

Aga mees tõusis püsti ja lõi – raginal kukkusid maha neli kaske, kaks kuuske ja üks liiklusmärk. Meil oli imestusest suu ammuli.

Kui olime ennast kogunud, siis teatas Lauks kavalalt: „A patsime, et sa ei julge selle maja juurest puid maha võtta!” Lauks osutas pöidlaga Kruuda majale.

Kolmas Reiljan Keda Keegi Näinud Ei Ole võttis loksu puskarit, ohkas ja võttis sineli seljast. „Teie tatid ei olnud siis veel sündinudki, kui ma Narva maantee sihti puudest paljakäsi puhastasin,” lausus Kolmas Reiljan Keda Keegi Näinud Ei Ole ja läks raiuma.

Pärast tuli ilge jama.


Päev Condyga:

Obu: Tegin silmad lahti. Pea valutas hullu moodi. Toa laes olid maalingud, akende ees peened kardinad. Voodipesu oli ilus ja puhas. Ahjaa, ma olin ju Kadriorus. Jaanuarist olid meie kätte jäänud presidendilossi uste magnetkaardid. Me käime siiamaani lossis Lauksiga joomas, kui mere ääres istudes külm hakkab. Ainult Kärmast enam kaasa ei võtnud.

Ukse tagant kostis samme. Tuppa astus neegrinaine, kes lausus: „Hellou whiteboy! Mai neim is Condy. Huu are juu?”

„Mida vittu.. hallukad vä..” mõtlesin ma poolvaljusti. Nimelt olin ma neegrist unistanud sellest saadik, kui Kanal 2 reporteris seda mustanahalist prostituuti nägin, keda riigist välja ei saadetud.

Samal ajal astus tuppa Lauks, kes oli katusel kusel käinud. Ta hakkas kiiresti vadistama: „Tead Obu! Ma nägin koridoris jummala Georg Bushi moodi meest! No ausalt! Mine vaata!”

Lauks vakatas kohe, kui ta silmad peatusid poolläbipaistvas kombinees keset tuba seisval Condoleeza Rice kehal. Lauks vangutas pead, hõõrus silmi ja ütles: „Jätame joomise maha. Mul katus jumala sõidab.”


Öö laeval:

Obu: Tulime Lauksiga Rootsist. Kolm päeva joonud, neljas käsil. Meil oli laeva peal tuttav baarmen, see andis meile odavamalt viina ja õlut.

Tiksusime leti taga, hea oli olla. Nõme karaoke oli juba tunde tagasi läbi saanud, vaikus oli majas. Mängis vaikne muusika.

Äkki ilmus baari mingi purjus seltskond, kes tahtis viina. Meie sõber ei viitsinud anda ning saatis nad perse. Kui purjutajate poolt hakkas kostma mingeid ähvardusi ja sõimusõnu küsisin lähimalt mehelt tema nime. Ta vastas, et Mehtonen.

Selle peale ärritus Lauks, arvates, et tegu on soome turistiga, ja virutas ülbitsejale rusikaga pähe. Seltskond tõmbas eemale, pidasid sõjaplaani. Siis ilmselt otsustasid, et ega nad kolmekesi meist kahest jagu ei saa. Vingerdasid sealt minema. Üks kõhetu vend toppis veel oma käsi kogu aeg oma kaaslaste tagumikele. Mingi pede vist oli. A see selleks.

Pärast prassisime, tegime kahekesi karaoket ning tahtsime köögis rösterit süütevedelikuga põlema panna. Aga tsäksi ei olnud ning nii meist see põlemata süütevedelik rösterisse loksuma jäigi. „Väike üllatus kokale!” mõtlesime ning kobisime magama.

Pärast said need jobud ajalehte.

12.07.2006

Valimisreklaam: ehmata tatilõuga!






Nii, kes nüüd paremal asuvat hinnakirja vaatab, taipab isegi, et me Obuga teenisime praegu 900 eeku.
Tellija jääb poolte kokkuleppel saladuseks.
Ja ole meheks, Unzip!!!

12.05.2006

Kuidas Villu lõuga sai

Janno mugis kodus pelmeene. Rakvere omad, siuksed natuke teise kujuga. "Jumalast head on need ikka. Ikka liha maitse juures," arutles Janno täis suuga ja vaatas Villu poole, kes külmkapinajale toetudes suitsu tegi. Samal ajal vaatas Janno ka Soome päritolu majoneesipudelit, mis seisis elegantselt aknalaual.
Üleüldse oli elu meie tegusatel vendadel paremaks läinud.
"Jep, we are back in business," mõtles Villu poolvaljusti Postimehe lingile ja muigas.

Villu pani mõlemad küünarnukid külmkapi peale. Ta oli lühike ning külmkapp oli temast paar vaksa pikem. Ebamugav oli, ülikond kiskus vastikult. Aga nii oli šefim olla.
"Tegelt võiks seekord Kruuda enda poole saada. Las teeb meile kaa mingi ägeda kampaania nagu K-kohuke oli. Vata, Ets sai sellega ju vapsjee võimule," lausus Villu.
"Et teeme nagu Rukilille Kohukese? R-Kohuke?" pudistas Janno ja oli omaenese vaimukuse peale taas uhke. Viimasel ajal tuli neid kildusid nagu muda.
"Ähäh, hea tainas oeld ju, tra. Ei, mingi muu asi peab olema, et kohe aru ei saaks, et kohukese pealt tegime. Mingi äge, mingi laul või midagi sellist. Eurolaul mõni? Ei tra.. Paadam ei lase," arutles Villu.
Samal ajal tuli aga Jannol idee: "Kule! Oh! Just! Viskame Molotovi kokteile teiste ämmadele aknasse! Küll jahedaks löövad! Pudelile kirjutame peale "Isamaaline Värdjas Raisk!". Kui seda loevad, küll aru saavad, et peaks uttu tõmbama valimistelt!"
Villu irvitas oma venna lolluse üle: "Jajah, sa autosid ei tahagi enam võtmestada vä?"
Janno lõi silmad maha ja tal oli häbi. Viimane kord läks kirjeldatud üritus ülikalliks maksma. Nimelt tahtis ta Tantsud Tähtedega saatesse minna, aga viimati võtmestatud auto omaniku naine Vilja ei lubanud. Lubas hoopis munad maha võtta nagu Ingrid lubas Inno Tähismaal ja mille pärast too lolliks läks.

Villu oli aga tegusam ja juba helistas ta kellelegi: "Tsau! jah, Villu siin. Kule, meil on valimiste ajaks mingit varjukampaaniat vaja... Saad vä? Kui palju? Oi tra, nii palju... A no ok, raha ei ole oluline.... Just, hõkk hõkk. Õnn ei ole rahas..."
Viimast lauset kuuldes kargas Janno dresseeritult püsti ja virutas Villule rusikaga näkku.

11.30.2006

Õhupallirünnak Peipsi tagant!

Eile: "Dirižaabel on Tallinnale vältimatu," ütles õnnest õhetav Tõuke Ratas kilulinna rae pressikoknverentsil. Tõuke Ratas oli silmnähtavalt heas tujus, sest ta oli saanud endale lendava monumendi, mis lendab kõrgel kilulinna kohal ja kõik linna kilud näevad seda ja vaatavad ja mõtlevad, et ohh, küll see Tõuke Ratas on ikka väärt mees.
Ja lisaks oli Tõuke Ratas, kel tuli meelde, et valimised on ju lähedal, saanud end hooldama auväärse meesteajakirja stiilimeistrid. Ilma naljata, kusjuures.

Täna kell 13.00: Tõuke Ratas oli veel õnnelikum, sest kohe-kohe pidid Päästeameti mehed dirižaabli heeliumit täis puhuma ja esimene proovilennu linna kohal tegema. Päästeameti pressiesindaja Kirill Teiter istus juba dirižaablis ja hoidis ühe käega rooli, teises käes oli tal videokaamera.

Täna kell 13.40: Tõuke Ratas näris ärevusest küüsi ja sonkis varbaga Olga sõnnikut, sest närvid olid viimase vindini pingule kruvitud. Kirill Teiter luges issameiet ja urgitses samal ajal videokaamera objektiivi eest korki ära. Päästeameti mehed hoidsid, hambad ristis ja küüned sügavalt trossi surutud, dirižaablit veel viimaseid hetki maas. Tõuke Ratas luges kohalviibijaid üle ja palus, et "no hoidke no veel minut või paar, äkki tuleb keegi veel vaatama!"

Täna kell 13.44: Päästeameti mehed hakkasid dirižaabli ankrutrosse tasapisi järgi andma. Kirill Teiter küürutas dirižaabli akna peal ja karjus ahastavalt, et tal alla tulla lubataks. Saku suurhalli esine, kus üritus toimus, oli rahvast täis. Kõik naersid.

Täna kell 13.45: Algul käis üks raksatus ja siis kõlas hele "tinnn!", dirižaabli tross pudenes suurhalli ette asfaldile. Dirižaabel koos karjuva Kirill Teiteriga püüdis aga kinni maheda briisi, mis laotuses parasjagu kirde suunas sõudis. Kõik peale Tõuke Ratta naersid.

Täna kell 14.30: Tõuke Ratas istus üksi jäänuna Saku suurhalli trepil, mobiiltelefon kõrvas ja silmad punaseks nutetud, ning nuuksus ahastavalt telefonitorusse.

- Jürgen! Jürgeen! Mõtle ometi, mis ma sinu heaks kõik teha saan, no mõtle! Jürgeeeeen!
- ...
- Palun kutsu NATO kotkad kohale, pliis! Pliis! Saad aru! Mina tellisin omale lendava monumendi, ja seal on videokaamerad peal ja Kirill Teiter, ja see raisk lendas minema!
- ...
- Sa oled tark inimene, Jürka! Mõtle nüüd! Me kumbki ei taha olemas olla, kui see läikiv dirižaabel, videokaamerad pardal, Venemaa õhuruumi jõuab! Algul saab siis Andrus pähe ja siis saab Urmas pähe ja siis saan mina kõigi käest pähe!
- ...
- Ise sa ju kauplesid välja, et tohid renegaatlennukeid alla lasta! Keegi ei mögise kui sa renegaat-õhupalli ka alla lased! Jürgeeeen!
- ...
- Ja mis siis kui NATO-st välja visatakse! Ajame kõik Unzipi süüks! Ma teen sulle välja! Ma luban sulle oma naise! Ma võin oma parteipileti sulle kinkida!
- ...
- Jürgeen, nuuks, paluuuuun sind, ära parasta! Ma ju ei küsinud ninasarvikult, kas ma tohin omale lendava monumendi teha, videokaamerate ja Kirill Teiteriga! Ma ei tea mis ta teeb minuga! Sa ju tead et ninasarvik nalja ei mõista!
- ...

Teadmata on, mida Jürgen talle Sakala tänavalt vastas, aga igatahes viskas Tõuke Ratas õõvastava röögatuse saatel telefoni vastu suurhalli seina katki ja pani suure hooga pankranniku poole jooksu.
------------------------------------------
Samal ajal Peterburi lähistel lennuväebaasis:
Kui häire kõlas, õpetas vahva major Trojanov parasjagu sinelis mudilastele aerodünaamika algtõdesid ja piilus kadedusega aknast välja, kus tema kolleegid reaktiivmootorite vilinal startisid ja maandusid.
Minut pärast häiresignaali lendas klassiruumi uks ristseliti lahti ja hingeldades tormas sisse lootustandev noorpiloot Ivanov.

- Kuule, Troika, nende MIG-i rontide pardakahurid ärisite tšetšeenidele ära, jah?
- Noh, jah, nad panid neid mootorratastele külge.
- Ja raketid said vist Süüriasse, jah?
- Kuule läks jah nii. Me panime aialipid asmele, kui kõrgel lendad siis alt ei saada aru midagi.
- Radar?
- Radarid, bljät, kõigil maha kruvitud ja Iraani viidud. Selle pärast ma seal Leedu kohalgi... radarit raisk ei olnud, päikese järgi lendasime, ja järsku, oibljää, kardulapõld...
- Türa küll! Meil on trevooga, raisk! Õhupallirünnak Peipsi tagant! Kuidas ma su arust sellise rondiga hambuni relvastatud dirižaabil alla lasen, ah?
- No mis mina teha saan, ega mina teadnud et nad õhupallidega meid pommitama tulevad! Vaata, MIG-il peaks hea terav raadioside antenn olema, äkki saad sellega augu sisse torgata! Ma helistan niikaua välisministeeriumisse, et nad hakkaks noote ja proteste kirjutama!
- A kui antenn katki läheb?
- Sittagi ei juhtu, raadioaparatuur läks nagunii Dagestani...

Noorpiloot Ivanov sülitas Trojanovi täis joonistatud tahvlile ja tuiskas uksest välja.
Elus kõike näinud major Trojanov andis sinelis mudilastele iseseisva töö, läks suitsuruumi ja valis välisministeeriumis töötava tuttava kagebiidi numbri.

11.24.2006

Love Story


ID: HV foorum

11.14.2006

Yatta! Valimiskampaania! IRL! Läks!

Võtnud õppust eelmistest valimistest ja sellele järgenud Äraostmatute kotkaste madallennust on meie Respublika noorsandid märtsivalimiste kampaaniaks ette valmistanud sootuks uue imago. Uue kampaania sisu on eelkõige ausus, puhtus ja siirus. Tunnistatakse vanad patud üles, minnakse edasi uue puhta lehega. Viigipuu lehega. Ja ollakse sealjuures rõõmsad ja positiivsed. Just selline meelsus, nagu meie rahval vaja on.
All toodud video on filmitud mõned nädalad tagasi Silja Line laeval.



IRL - 800 eeku siis nagu kokku lepitud. (mõnitavate väljendite piiramine poole võrra)

11.10.2006

Jõletu salanõu paljastamine

Hea lugeja, raske mure on hinge ja südame muserdanud, viimases hädas sirutan abipalveks käed teie poole.

Vandenõu on Eestimaal käimas.

Taust:
ETV hommikutelevisiooni multikates figureerib selline tegelane nagu Karu Kusti. Tema IQ viitab ilmselgelt Downi sündroomile. Ta leiab iga päev midagi, näiteks täna leidis ta plangulaua, ja oh neid seiklusi ja põnevaid olukordi, mis siis plangulaua ja Karu Kustiga hargnema hakkasid. Eile leidis peegli. Ükspäev leidis sajakilose tõstekangi.

Rebase Kalev figureerib rohkem uudistesaadetes. Tema töötab lehvitajana. Kõikjale, kus on koos rohkem kui kümme inimest, kihutab ta kohale, rullib lahti sini-must-valge lipu ja lehvitab, üürgab "Põdra maja" viisil Eesti hümni laulda, protesteerib, avaldab meelt ja räägib Eesti rahva mahamüümisest.

Täna rullis Rebase Kalev oma trikoloori lahti näiteks Sakala keskuse juures, kuhu linnarahvas oli kogunenud, et ühe teise rebasepoisi ihukaitsjad (ühe erakonna noortekogu) neid mõnitada saaks.

Nüüd minu küsimused (needsamad, mis raskelt hinge rõhuvad ja öösiti magada ei lase):

1) Kas Karu Kustit ja Rebase Kalevit on kunagi nähtud koos?

2) Miks ei ole?

3) Kas võib pidada juhuseks, et Karu Kustil ja Rebase Kalevil on punktipealt sama IQ?

4) Miks pole samal ajal, kui Rebase Kalev mõne sõja- või arhitektuurimälestise juures Eesti lipu lahti rullib ja "Põdra maja" viisil hümni laulab ja protesteerib, kunagi eetris Karu Kustit?

5) Miks mitte kunagi sel ajal, kui Karu Kusti on eetris, Rebase Kalev ei laula, lehvita ega protesteeri?

Mul on kuri kahtlus, et liiga ennatlikult sai prohvet Priskilla oma vandenõujuttudega poolearuliseks tembeldatud.

Vae, civitas,
vae, populus!

11.09.2006

Merede hirm, randade õudus! Raisk!

VABARIIGI VALITSUSELE, RIIGIKOGULE, PRESIDENDILE
09.11.2006

AVALDUS

Meie, Obu ja Lauks, palume kuulutada 9. november Eesti Merelise Võimsuse Taastamise Päevaks ja kuulutada see ühtlasi riigipühaks, et saaks juba hommikust saadik šampanjat või viina juua.

9. november on päev, mil Eestist sai taas merede hirm, Läänemere lainete valitseja ja randade despoot - kolm viikingit, Enn, Andres ja Keijo sooritasid hävitava sõja- ja rüüsteretke Rootsi rannale. Maailm nägi, et ka peale 800-aastast vaheaega Eesti meremehed võivad, suudavad ja tahavad külvata Läänemere laintel ja kallastel hirmu, õudu, surma, hävingut ja õõvastust.

Sel päeval sai maailm teada, et Eesti on mereriik. Me väidame, et tänane päev on oma tähtsuselt võrreldav 1187. aastaga, mil eestlaste, kuralaste ja karjalaste vennalik laevastik sõudis Sigtuna alla, selle suursuguselt rõhujatest vabastas, vundamentideni maha põletas ja piiskop Johannese kuulsusrikkalt maha tappis.

Meie, allakirjutanud, leiame, et ajalooannaalidesse tuleb kindlasti kuldsete tähtedega märkida Tallinki juhtide Ennu, Andrese ja Keijo järgmised teened:

1) hiljuti ostetud Silja Line'i alusel Silja Symphony andis viiking Hundi Andres rootslasest baarmenile vana Eesti kombe kohaselt molli;

2) setu Pandi Enn toppis kambüüsis heeringa laeva rootslasest peakoka kalarösterisse, mispeale röster põlema läks;

3) viiking Hundi Andres, setu Pandi Enn ja poro Mehtoneni Keijo saatsid kõrtsmiku kooris p*tsi, v*ttu, m*nni ja p*rse, kui need üritasid viikingite tahte vastaselt kõrtsi sulgeda;

4) peksid südaöösel kaupmehe ülesse, et nad saaks poest tubakut osta;

5) oleks üksmeelselt peaaegu üle reelingu Valhallasse kukkunud;

6) setu Pandi Enn (välismaal gei, Eestis pede) üritas jungat oma koisse meelitada ja tagant poolt kuritarvitada.

7) ajendasid suurt Rootsi seitungit Aftonbladet avaldama kulinaariateemalise loo "Soovitus Tallinki juhtidele: kuidas grillida kala", kus õpetatakse sadu tuhandeid rootsi vaimupimedaid lugejaid kala grillima. Artiklis kirjutatakse, et kasutades mõnd kuivemat kala, nagu näiteks lõhe, on rösteri süttimise oht oluliselt väiksem, kui rasvast tilkuva heeringa puhul.

Eelöeldust tulenevalt leiame, et antud inimeste teened Eesti Vabariigi tutvustamisel maailmale on suuremad, kui Andrus Värniku, Skype'i ja Vanilla Ninja omad kokku, seetõttu teeme lisaks riigipüha kehtestamisele ettepaneku ka autasustada kõiki kolme Maarjamäe risti ordeniga.

Lugupidamisega,

Obu ja Lauks

[Hea lugeja! Ühine avaldusega, jättes oma allkirja kommentaariumisse!]

11.03.2006

Unustusehõlma vajutatud Villu

Villu istub Russalka juures mere ääres. Alles keerati kella ka, juba on suhteliselt pime. Külm on ka. Villu uuris oma käes olevat musta, hõbedaste joontega kaunistatud purki ja mõtles: "Krt, see kampaania on läbi juba ju. Huvitav, miks nad veel seda müüvad. Oleks võind ikka Hummeri võita, jumala šeff oleks olnd. Tegelt oleks Hummer natsa mõttetu, bena võtab sitaks. Müüks maha, ostaks mingi paarisaja tuhhi eest mingi Audi või Bemmi. Tra, elušeff oleks."

Viimasel ajal ongi Villul ainult iseendaga rääkida ja omaenese mõtteid analüüsida. Pärast seda, kui Arnoldiga asi rappa läks, hakkas isegi Janno ta kallal ülbitsema. Eelmine nädal saatis Janno kambale laiali kirja, et Villu on nüüd poliitiline laip. Villu oli veel listis ja sai kah kirja. "Ainult üle minu poliitilise laiba!" mõtles ta seda lugedes, ja siis tundis oma teravmeelduse üle uhkust. Hetk hiljem jäi ta aga mõttesse...

Mõtetesse vajununa otsustas ta külastada Pärnu maantee 107 maja, kus on teda alati lahkesti vastu võetud, kostitatud ning rahuldatud erinevaid vajadusi. Seekord aga ei suutnud ta armukese meele järgi olla. (Armukese leidis ta kunagi Luua metsakooli doktorantide seast, pookis ja harvendas oma käe järgi ära.) Villu vaid istus pliidi ees, tegi suitsu ja nõudis süüa. Seal olles pani ta tähele, et keegi ei tunne enam ta tegemiste vastu huvi. Kui varem olid kõrvalmajas töötavatel Äripäeva ja BNSi inimestel ninad vastu aknaid, kui Villu taas oma käskijannat külastas, siis nüüd olid kõik oma tegemiste juures, keegi ei vaadanud. Isegi üle tee asua Magdaleena haigla patsiendid pöörasid selja, kes vähegi liigutada suutis.

Villu viskas tühjaks saanud Hummeri pildiga Rocki purgi merre ja õngitses seljakotist uue. Purki avamata klõpsutas ta metallist nipliga tuttavat pulkade klõbinat Toe Tagi laulust "Pankrot". See klõbin kummitas tal sellest hetkest saadik, kui ta Kadrioru lossi akna taga luuramas käis ja Ilves mingile inglise keelt kõnelevale vanadaamile eesti hip-hopi lasi. "Ja me pappi ei saagi ja me pappi ei saagi..." vasardas siiani Villu peas.

Lossis oli sel korral ka palju ajakirjanikke, kes muidu tema sabas olid jooksnud. Ta oli tihti kõrgilt nähvanud, et "pressikal räägin, mul ei praegu ole aega". Nüüd oleks Villu valmis ükskõik mida tegema, et taas esikaantel figureerida.
Ta oli isegi heietanud ideed, et peaks minema Lõuapooliku saatesse. Tiiu Silves ju läks, feimi tuleb tagasi niimis müdiseb.

Teine idee oli Pimp TVsse saatejuhiks minna (Villule oli alati öeldud, et tal seda va suuvärki on). Aga omanikud LHVst ütlesid, et nemad küll Ristsood või Ryan Angelost lahti laskma ei hakka, et mingi suva tüüp tööle võtta. "Suva tüüp!" mõtles Villu solvunult. Siiani ajab see fraas teda vihaseks.

Viimase idee sai ta endiselt Äripäeva ajakirjanikult. Nimelt hakkas Villu plogi pidama. Hakkas kirjeldama oma seksuaalkogemusi Võrumaa metsadest pärit luuletajaga. Aga keegi ei tahtnud seda plogi lugeda, ütlesid, et Tähismaa oma on ehedam, piltidega.

Ainuke, kes Villut veel ära kuulab, on Arnold. Aga ka seda ainult siis, kui Ingridit kodus ei ole. Ingridile Villu ei meeldi. Ükskord pani Ingrid musta pajalapi Villu portfelli ja Villu viskas selle kogemata valitsuse istungil ühe eelnõu pähe Unzipi ette lauale. Aga mida Villu ei teadnud - nimelt ei kuula Arnold Villu juttu süvenenult, vaid ta üritab arendada oma telepaatiavõimet. Arnold mõtles kogu selle aja, kui Villu lalises oma raskest elust ja unistustest, et "Kasi minema, peni! Kasi minema!"

Villu ajas käe tagataskusse, võttus sealt välja kolm viiekroonist. Ta ei suutnud otsustada, kas osta selle eest trammipilet või veel üks õlu.

10.27.2006

Teated katastroofipiirkonnast

PÄRNU, 27. oktoober 2006 - Tänavuse esimese sügistormi algus on käes ja kella 17.40 seisuga on hea ja halb uudis.
Halb uudis on see, et praeguseks on Pärnus veetase tõusnud meetri võrra.
Hea uudis?
Issake, see on ju Viisitammele rinnuni!

10.26.2006

Tase!

Iga Eesti ajakirjanduse ajalugu elementaarselt tundev inimene teab peast järgmisi daatumeid:

1766 - Esimene eestikeelne ajakiri "Lühhike öppetus..."
1857 - Perno Postimees (J. V. Jannsen)
1864 - Eesti Postimees (J. V. Jannsen, A. Grenzstein, K. A. Hermann jt.)
1878 - Sakala (C. R. Jakobson)
1891 - Postimees (K. A. Hermann, J. Tõnisson)

25.10.2006
- Äripäeva artikkel "Perekond Laulu kummaline äriskeem Estonia Klaverivabrikus"

26.10.2006
- Äripäev täpsustab eelmise päeva artiklit.
http://www.aripaev.ee/3385/arv_vastukaja_338503.html

10.24.2006

Soolikas of the Devil

Mart Ummelas: Hea tarkade klubi, tänase mnemoturniiri esimene küsimus tuleb Arnold Kaeralt Jõgevalt: millisel spordialal kuulub maailma paremikku meeskond sYnck, mis koosneb eestlastest nimega Punisher, Dodz, Lorenzo, Gene ja Rodi?
Tarkade klubi: WTF?
Mart Ummelas: Head leimerid ikka. Kübermängude maailmameistrikatest olete midagi kuulnud vä, taunikud? Mnemoturniiri seis on üks-null raadiokuulajate kasuks. Järgmise küsimuse küsib Vaino Kaksmüts Põlvast - mis on mungal muuseas?
(...)

Meie Obuga tahtsime ka saada teenelisteks sportlasteks ja tutvustada Eestit maailmale läbi eesti rahva suurte poegade (meie).

Me oleme varasest noorusest treeninud sihikindlalt selle nimel, et ühel päeval olla kübermängu spordialal maailma tipud, ja tänavu augustis tundsimegi, et nüüd on see hetk käes. Me juba mõtlesime, et mida teha selle miljoniga, mida valitsus meile reservfondist eraldab.

A untsu läks, sest me ei suutnud oma solitaire-tiimile nime valida ja läksime riidu ja nii jäigi registreerimata. Ehkki registreerimise tasu oli juba ära makstud, Obu laenas selleks naabrilt 12 eurot.

Istusime, kaks karmi proffi, laua taga ja täitsime registreerimisankeeti, kuni jõudsime lahtrini "Team's name (fill with capital letters)".

Järgneb stenogramm.

LAUKS: Kuidas oleks Disaster Brothas?
OBU: Lolliks läksid vä? Ise sa oled disaastä brozäs.
LAUKS: ???
OBU: Me oleme maailma kõvemad solitaire-gurud ja tiimi nimeks saab Outrageous Earthquakers või mitte midagi.
LAUKS: Unusta ära! Pigem siis juba Bloody Angels of Doomsday! Me pole mingid pehmed ja karvased, meis pulbitseb äng ja raev, mäletad?!
OBU: Hea kollanokk! Bloody Angels of Doomsday, öök! Isegi Armageddon Demons on karmim kui see!
LAUKS: Tra tahad sa solitaire'i maailmameistrikatele minna või ei taha? On sul miljon eeku üle praegu, ah? Ma ütlen, olgu siis kompromiss - Ambassadors of Satan!
OBU: Soolikas of the Devil!
LAUKS: Värdjas oled vä! Paneme Lucifer's Warriors! See väljendab hästi meie viha ja raevu!
OBU: Eri lame! The Solitaire Predators sobiks veel kuidagi, siin on rage'i.
LAUKS: Memmekas, see pole üldse karm! Mähkmed on sul üldse vahetatud vä? Lööme nüüd lutipudelitega klõmm ja mõtleme tõsiselt edasi!
OBU: Vähe ei ole siis karm! Ambassadors of Satan oli karm vä? Pussy niisugune, sa ei teagi mida raev tähendab!
LAUKS: The Solitaire Punishers!
OBU: Carddeck Dragons! Inferno Devils!
LAUKS: Killer Angels from Hell!
OBU: Bloodthirsty Solitaire Kings!
LAUKS: [lööb Obule taskurätiga piki naeratust]
OBU: [viskab Lauksile padjaga varba peale]

Seepeale jooksime mõlemad suure häälega nuttes eraldi tubadesse, helistasime pruudile ja palusime läbi pisarate nuuksudes kiiresti järgi tulla, sest sellise lolli inimese seltsis, kes tahab kõike ära rikkuda, ei ole võimalik enam olla ja see tekitab depressiooni ja ärritumine on näonahale kahjulik.

Nii me ei käinudki solitaire maailmameistrivõistlusel. Kuigi meis pulbitseb rage ja raev.

=====================================================

From: Merit Välba [mailto:merit.valba@powerhouse.ee]
Sent: Tuesday, October 24, 2006 2:34 PM
To: Merit Välba
Subject: Pressiteade: Eestlased saavutasid World Cyber Games finaalis 16. koha

PRESSITEADE

24. oktoober 2006

Eestlased saavutasid World Cyber Games finaalis 16. koha

18. -22. oktoobrini Itaalias Monzas toimunud seitsmendatel maailma kübermängude võistlustel World Cyber Games (WCG) jõudis Eesti meeskond mängus „Counter Strike” 16 parima hulka.

WCG 2006 finaalis osales rohkem kui 700 maailma parimat arvutimängijat enam kui 70 riigist. Eestit esindas „Counter Strike” meeskond nimega sYnck koosseisus Martin ('Punisher') Hein, Jaan ('lorenzo') Lorens, Oskar ('gene') Saar, Rainer ('Dodz') Trossek ja Roberto ('rodi') Kivi. Mängus „Warcraft III: The Frozen Throne” osales võistlustel Eesti mängija Aleksander Goljakov, kes pidi alagrupis vastastele alla vanduma.

10.16.2006

IRESsampublikamaa

Jaak ja Mart istusid Kuku klubis ja jõid teed. Mõlemal olid ülikonna kuue nööbid lahti lastud, Mart suitsetas. Jaak keerutas sõrmede vahel R-Kioski välgumihklit, lüües tulesüütaja aegajalt vaikse klõpsuga vastu lauda. Tema peas kummitas muusikapala. "Pulmad ja matused, pulmad ja matused, pulmad, pulmad maatuseed," ümises ta vaikselt vana juudi rahvalaulu meloodiat.
Mart hakkas rääkima, segades Jaagu lauluviisi. "A paneme mingi normaalse nime. Vata keskil ja rahvaliidul oli KeRa. No eriti kift onjo. Kera. Muna. Munad! Seamunad"
Mart naeris nii, et silmad olid märjad. Jaak vaatas talle veidi nukra näoga otsa. "Ära nüüd labaseks kaa muutu, eks..." sõnas ta tõsiselt. Mart vaikis momentaalselt.
"Nojah, meie ei saa ju KeRa panna," ütles Mart juba tõsisel ilmel. "Üldse on meie erakondadel nõmedad nimed selles mõttes. Et ei saa üldse üheks teha."
"Ikka saab," rääkis Jaak. "Paneme tähed nagu vaheldumisi. Näiteks "IRESsampublikamaa. Selline lahendus meeldib meeldib keeleteadlastele kaa."
Mart ei olnud nõus. "Jajah. Ja eriti kiftilt lihstalt jääb valijatele meelde kaa ju onjo," ütles Mart ja hakkas immiteerima telereklaami: "Vali meie poolt! Erakonna Irespsspspffpfpsffsfsfptmaa kandidaat number tuhat kakskend neli!"
Mart oli enda üle uhke. Ta vaatas Jaagule otsa ja segas intensiivselt tassi sees auravat teed.
"Paneme ikka midagi lihtsat. Siukest mõnusat! Esitähed ja siis midagi veel. Nagu SL Õhtuleht noh. Näiteks... näiteks.. "IR Gloobus"! Jummala OK nimi oleks ju." Mardi nägu läks naerule. Ta tundis, kuidas temas keerleb inspiratsioon.
Jaak tõusis püsti ja sisistas läbi hammaste: "Ja sina tahtsid peaministriks saada vä?" Ta pani mantli selga ja suitsu suhu. "Mine perse! Kuradi globaalsuse vend! Dotsent!"

Jaak kõndis minema.
Mart pani suhu järgmise Gruusiast pärit mahorka: "Cам ты доцент
..."

10.11.2006

tavaline post, lauluga.

Kui üldse saab mingit aega lugeda romantiliseks ja kauniks, siis on see sügis. Muul aastaajal ei saa ju - talvel on kuradi külm, kevadel möllavad hormoonid, suvel kah.
Sügisel on aega mõelda. Asjade nagu töö, pere, kodu ja ammuste sõprade peale.
Tuli külla lapsepõlvesõber. Kuulasime sel puhul 90` tantsumuusikat, nostalgia tuli peale. Olete proovinud? Mark`Oh - "Tears Don`t Lie". Mäletate?

On aeg ka kahetseda seda kõike halba, mida aasta jooksul olete korda saatnud. Tavliselt tehakse seda vana-aasta õhtul, kuid minul on olnud nii julm aasta, et peab kohe pihta hakkama. Kahetsemisega. Ja pisarad ei valeta.

Õhtul lähen kadriorgu ja russalka juurde jalutama. Kuna on jahe, keeran krae üles, lükkan käed küünarnukkideni taskusse. Selga selline mõnus küür ja jalutan. Poodi ei lähegi. Tulete kaa? Aga oleme kõik üksi, eks. Sest tähtis on endale asjad selgeks mõelda. Mitte teistele oma arusaamu selgitada, mida soovin uskuda.

10.06.2006

Tuiksoo

Ets, Villu ja Janno istusid Nevski katedraali trepil ja tegid suitsu.
"Mis nädalavahetusel teete?" küsis Ets vendadelt.
"Mai tea. Viljandis sõber ostis uue auto. Kutsus liikudele. Norm masina ostis, mazda kuue," kõneles Janno ja hõõrus silma, kuhu oli sigaretiotsast eemalduv suitsuvine sattunud. Ta pani prillid ette tagasi. "A ma ei tea. Me vist ei saa minna. Villul ei ole pappi enam ju."
Villu manas ette jõleda näo ja immiteeris kedagi: "Astu tagasi, astu tagasi, tagasiastumisavaldus on kujunenud olukorras kõige õigem lahendus!" Villu lõpetas grimassi. "Türa see Unzipi vend on ikka ilge munn raisk."

Katedraali eest sõitis läbi uhke kullatud ja ripatsitega tõld, kaks kaunist hobust ette rakendatud. Tõld seisatas. Sealt astus välja piduliku alt laieneva klieidi ja päevavarjuga Ester. Ta hüüdis eemalt kolme nukra kuju poole "Villu! Ma lähen praegu Narva maanteele, sinu juurde! Sa oma laua koristasid ära vä?!"
"Hui koristasin. KAPO jobud ei lase mind majja sisse enam ju," lausus Villu vaikselt, niiet ainult tema kaks kaaslast teda kuulda võisid.

Estri tõld hakkas taas liikuma, üks hobustest sittus tänavale. Janno tegi jõleda grimassi ja pigistas sõrmedega nina kinni. Mis siis, et haisu ei olnud.

10.04.2006

Tasuta lõunad


Suur P*goog istus Sauna tänaval, täpsemalt rebasepoisi klubi pehmel sohval. Ta uuris, prillid ninaotsale vajunud ja näpp suus, rebasepoisi tagumikku.
Tagumik punetas, sest ninasarvik oli sinna hiljaaegu tulise rauaga ristikheinalehe kõrvetanud.
"Valutab?"
"Eriti ei valuta enam," niutsus rebasepoiss ja limpsis Suure P*googi kõhetut kätt.

Nädalaga terveks
"Ei siin ole häda jah, määrid aga rõõska koort peale ja varsti mäletagi enam, kuidas see ristikheinaleht su ihule sai," julgustas blondeeritud Suur P*goog. "Ma omaga tegin täpselt nii. Nädala aja pärast sain juba istuda!"
Rebasepoiss niutsatas kaeblikult ja pani pea Suurele P*googile sülle.
"Ära nuta," lohutas blondeeritud p*goog ja limpsis rebasepoisi kõhtu. "Ega mul ka lihtne ei olnud, mulle vajutas ta märgi kohe sellise mõnuga känni peale, et grillimise lõhna oli pool tänavat täis. Tahad, ma näitan?"
Rebasepoiss mõtles natuke. "Ei tea, sul nii vana känn, mis ma ikka vahin... sulle endale ka ei meeldi vanameeste känni vahtida."

Esteetika eelkõige
Nüüd jäi Suur P*goog mõttesse. Ta teadis, et loomulikult ei meeldi talle vanameeste känni vahtida, aga ta tahtis seda kuidagi teisiti väljendada. "1960ndatest pärit rectumi esteetika, kulturoloogilisest tähendusest rääkimata, pole tõesti kaugeltki see, mis alla 18-aastasel rectumil," portsatas ta lõpuks, ise silmanurgast piiludes, kas kõik ikka kuulsid.
Nähes, et kõik kuulsid, oli ta rahul - teadke kõik, et Suur P*goog Tallinna P*googikaülikoolist pole mingi ajukääbik. Kui tahab, võib ta kasvõi ainult võõrsõnadega rääkida või käigu pealt ükskõik mille "immidzat" analüüsida. Ta limpsis naeratades rebasepoisi saba. Pealt ja alt.
Rebasepoiss tõmbus aga pisut torssi ja sikutas oma saba Suure P*googi suust ära. "No vaata ümberringi!"
Suur P*goog vaatas, ehkki pisut haavunud ilmel. Ümberringi oli palju limpsimist ja palju 1960ndaist pärit rectumeid. Mõlemad taipasid korraga, et see vaatepilt on trööstitum kui terve Tallinna linn pärast punakotkaste terasmunade alla jäämist.

Rebasepoiss turundab
"Mis noortele rectumitele meeldiks, ah? Hästi noortele, ma mõtlen?" küsis rebasepoiss.
Suur P*goog lõpetas paugupealt haavunud ilme tegemise - selge, et talle oli korraga esprit peale tulnud.
Keel tema suus vajus üha pikemalt suunurgast välja.
"Ah? Kuuled või?" togis rebasepoiss teda. "Kuradi vana gerondi-ront, sinuga räägin!"
Suure P*googi pilk muutus üha kaugemaks. Süljepiisk tema suunurgas venis järjest pikemaks ja pikemaks kuni lätsatas lõpuks rebasepoisi kaelale.
"Äh, scruu youu," rehmas rebasepoiss ja hakkas trussikuid jalga vedama. "Ma mõtlen ilma sinuta ka midagi välja. Ja sinusugune vana gerondi-ront nagunii neid noori ja alaealisi rectumisi ei saa."
Suur P*goog ei vaevunud vastama. Ta teadis et saab küll, sest iga noor rectum peab varem või hiljem ülikooli minema.
Rebasepoiss läks aga suure jooksuga mänguasjapoodi, ostis sada helkurit, mõtles siis ümber, ostis hoopis tuhat helkurit ja viis need oma klubi baarmeni kätte. Siis kihutas, keel vesti peal, Eesti Raadiosse ja palus Uku Toomil raadio kaudu kõiki noori rectumeid tasuta lelude jagamisele kutsuda. "Või noh rectumisi või känne või misiganes, vaata ise, mis paremini sobib!" hõikas ta üle ukse lahkudes.

10.03.2006

Seksuaalkasvatus & ingellikud teated.

Täna me ei aruta ega analüüsi. Täna lihtsalt tsiteerime. Ilma naljata, see pole väljamõeldis.
Vaata siis, mis tükke rebasepoiss ristikheina-meeste seltskonda sattudes tegema hakkas.

ANGEL PRESSITEADE
03. oktoober Tallinnas


ANGEL KINGIB KOOLIAASTA ALGUSE PUHUL 1000 HELKURIT

Angel Café & Gayclub jagab kõikidele kuni 18-aastastele koolipoistele Angeli logoga helkureid. Kokku annab klubi ära 1000 helkurit ning neid saab Angel Cafés aadressil Sauna tänav 1, Tallinn. Kohvik on avatud esmaspäevast kolmapäevani kell 12-2, neljapäevast laupäevani kella 12 varahommikuni ning pühapäeval kella 14-1. Helkureid saab kohvikust vaid kuni kella 21.

Helkurite jagamine on esimene osa õpilastele ja tudengitele suunatud Õppelaenu kampaaniast. Koolilastele on see suunatud seetõttu, et ka Club Angel on veendunud – noorsugu on meie kõigi ühine tulevik ning see, kes ei panusta olevikku, elab ilma tulevikuta. Poistele anname helkureid aga seetõttu, et tegu on siiski geikohvikuga. Nii loodame sütitada noortesse paremat suhtumist ka seksuaalvähemustesse. Loodame, et just sellest põlvkonnast tulevad tolerantsed, demokraatlikku maailmapilti arvestavad ja mõistvad inimesed.

Eelmisel aastal sai Angel oma õppelaenu kampaania reklaami eest kriitikutelt kiita kui üks geniaalsemaid reklaamilahendusi.

Helkureid jagatakse seni kuni need otsa lõpevad. Ühtlasi tuletab Angel meelde, et alkohoolsete jookide ja tubakatoodete alaealistele müümine on keelatud.


Reimo Mets
General Manager
Angel Cafe & Gayclub
E-post: reimo@clubangel.ee
GSM: +372 56 800 890
Cafe tel: +372 6 416 880
Office tel: +372 6 813 890
Fax: +372 6 813 899
Post address: Vana Posti St 8, Tallinn 10146, Estonia

9.25.2006

Save The Vaalaskala!

"No vat nüüd on küll putsis raisk," ütles Villu vaikselt. Ta kükitas, vaatas enda ette maha, tegi aeglaselt suitsu. Ta ajas silmad hästi suureks ja ütles veelkord, kuid palju kõvemini, sama lause, pannes rõhu lause eelviimasele sõnale: "Vat nüüd on jummala p u t s i s raisk".
"Kule lähme teeme ühe viina kods, vaatame kaunitari ja geeniust ja... Mul on sõber seal saates, eriline jobu on, meie erakonnast," püüdis Janno oma venda lohutada nii, nagu ta oskas.
"Kuhugi ei lähe raisk. Ets hakkab nüüd saama.. Päris vähe hakkab ta saama ka vist raisk..." Villu imes kolm mahvi suitsu järjest kopsudesse, köhis veidi, sülitas Janno ikka veel musta kinga peale ja tõusus püsti.
"Tõmbame võtmega auto peale triibu vä?" läks Janno elevile. Talle oli alati meeldind autosid võtmestada. Eriti Ametiühingute keskliidu, Reformierakonna ja Lihula linnavalitsuse kontorite ees. "Tead see paneb jumala hea matsu autole ju. Terve külg tuleb ära värvida! Oh! Teeme nii, et mina teen üheltpoolt ja sina teiseltpoolt! Oi Ets kahetseb seda raisk!"
"Kule ta turvad arvavad kohe et meie tegime ju... Ei.. teeme midagi suurt ja olulist. Paneme kuradi transiidi seisma raisk! Pole transiiti, ei ole tal tööd! Las siis istub oma ministeeriumisja kahetseb raisk! Janno! Hakkame suurt poliitikat tegema! Eesti rahvas veel kiunub meie väänamise all, raisk."
Villu tutvustas Jannole oma plaani. Peatselt läksidki kaks meest jäälõhkuja Potjomkiniga traalerit takistama. Ütlesid Reporterile, et on griinpiisist ja jõid viina.

9.23.2006

Walt Disney productions


Me täname teid, kallid.

Läksime Lauksiga siis täna oma ässitamistööd tegema, et ilmarahval kaunis vaadata oleks kuda mikimausid ja kommarid omavahel kaklevad.
Paraku oli enamik kohalviibinuid tulnud kohale meie üleskutse peale ehk sama eesmärgiga - vaadata ühte laulukoori ja teist laulukoori ja siis mõlema üle irvitada. Kaklust ei toimunudki.

Ootasime peale valimistulemuste selgumist Estonia juures trammi. Nägime, kuidas Toomas Hendrik Ilves istus presidendi autosse, millega veel paar tundi tagasi oli saabunud Arnold Rüütel.

Arnold Rüütel tuli koos Ingridiga ka trammipeatusse ilmse sooviga koju minna.

Peatus tramm number kolm. Ronisime peale, sest sellega saab minu poole. Arnold ja Ingrid tahtsid ka peale tulla, aga turske naistrammijuht lükkas oma plekist ukse lahti ja röögatas: "Kuda võ, bljad, eto v Kadriorg jeedit!"

Arnold ja Ingrid mõistsid oma viga ja läksid bussijaama.

9.22.2006

Kodaniku meelespea valimispäevaks

Homsete presidendivalimiste ajaks on meil Obuga oma plaan. Kes tahab, võib kampa lüüa.

Tallinnas on nimelt samaaegselt kaks laulupidu. Üks on kesikute, rahvatiidude ja muude õiglaste inimeste laulev rongkäik Rüütli toetuseks marsruudil SAS Radisson - Estonia parkla.
Teine on Ilvese toetajate kontsert Tammsaare pargis.

Siililegi on selge, et Saku Sopsu juures on see strateegiline punkt, kus kaks laulupidu sama hästi kui kokku puutuvad, mistõttu verejanulistel just seal tasub passida.

Meie Obuga läheme erinevatele laulupidudele. Viskame liisku, kui vaja. Ja siis hakkame ässitama. Räägime ikka agressiivsematele vendadele, et mida teine pool just nende kohta ütles ja mida teha lubas. Kui vahemaa kahe laulupeo vahel on minimaalne (just umbes Sopsu või Meloni kaubamaja juures), siis hakkame Obuga vastastikku solvanguid karjuma. Ässitame, solvame, kutsume endale liitlasi.

Kes kampa tahavad tulla, peavad mõistma, et koordineeritus on kõige alus. Selleks tuleb pähe õppida hüüded, millega rahvast üles kütta, millega üksteise hüüetele vastata. Ja kohtume siis 10.15 Viru litsi kuju all, et ära jagada, kes kumba tiimi läheb.









Rüütli pooldajadIlvese pooldajad
Ameerika perselakkujad!Kommunistid!
Eesti rahva vereimejad! Savipätsu t*raimejad!
Jänkid koju! Kommarid ahju!
Idioodid! Polüübid!
Lõuga saate nahui! Tulge faking andke!
Vaat et eest ei jookse! Nahui te tulla julgete!
Üldine raevunud mörinVihapursked, sõim


Nii, ja siinkohal, me kallid kaaslased ja ühinejad, näeb meie plaan ette vaikset, kuid üksmeelset irdumist seltskonnast. Kogunemiskoht on Saku Sopsu trepi peal, kus me siis korgime lahti õlled, sügame kõhtu, naudime vaatepilti ja seda kirevat-kirevat maailma.

Kohtumiseni!

9.21.2006

Hundi Raev!!!!

Seda posti lugedes tuleb kuulata seda lugu. (www.metsatoll.ee)

Tuul vilises mu silmades, pannes aegajalt üle mu põse kiiresti voolama pisara. Horisontaalselt. Kui pisar veereb gravitatsiooni eirates selja taha jääva horisondi poole, ei ole see nõrkusepisar. See on
Mehepisar.
Helehallid Nokia kõrvalapid kiirvri all lõrisesid. Just, nagu hundid. Otse mu kõrvadesse lendas nende tillukestest membraanidest kiire ja meloodiline basskitarri käik. Selline pisut tahumata, metalne. Muudest instrumentidest ja vokaalist täiesti eristunult. Metsatöllile omaselt.

Nendelt tulnud vereiha,
minus voolab nende viha!
Metsakurat sõi mu naise,
metsakurat sõi mu lapse!
Metsakuradiga silmitsi
olen olnud alati.
Temalt pärit mulle äng,
temalt pärit mulle raev.

Tunnen ennast vaba mehena, kelle vastas on terve maailm. Ja ma olen maailma võitmas. Nagu alati.

Enne foori lasen tagumise ratta efektselt lohisema. Kostub hele mehine vilin. Enne peatumist ei vaata ma oma ette. Vaatan Hummerisse.
"Phäh. Lahja mudel. H2," mõtlen ma ja tunnen endamisi kaasa sellele imekaunile tshikile kes seal sees istub. Kahju temast. On sunnitud Hummeriga sõitma, selleasemel, et tunda kaherattalise ratsu seljas ennast tõesti vabana, nuusutada terve maailma lõhnu, olla neist üle. Naine vaatab mind ilmselge imestusega.
Ma mõtlen: "Jah, kullake. Sa ei usu oma silmi? Jah, selline mees koos sellise masinaga on tõesti olemas."
Vahetame mõttes telefoninumbreid.

Ei sind loonud võluvägi,
ei sind loonud jumalad -
sind lõi lihtne sepamees.
Voolasime verest tühjaks,
kangesime lagendikel
sinu löödud haavadest.


Sööstan foori tagant efektse lörinaga minema. Mina ja mu roller. 2,9 kilovatti puhast loomajõudu.

9.19.2006

Rebane sai märgi külge


Ninasarvik oli metsa kõige targem loom. Peaaegu et maailma kõige targem.
Igast ümbruskonna suurtihnikust ja kohalikust võpsikust käisid loomad ja inimesed tema juures kuulamas, kuidas oma elu korraldada. Ja kõik olid abi saanud.

Ainult rebasepoiss ei olnud veel käinud. Ta istus, näpp suus Ninasarviku kontori ukse ees ja kogus julgust, vaadates kuidas teised ristikheinalehe kujulise logoga kaunistatud uksest sisenesid. Käis seal Villu Vallutaja, hõbedajuukseline umbes 78-aastane topis kõrvupidi järel lohisemas; käis pärdik Tarmo Lasnamäelt, kes küll väljus ruttu, pruun võru ümber suu; isegi oravapoiss Andrus hüppas häbelikult läbi, ehkki enne varga kombel überringi piilus ja lahkudes oma pähkleid hellalt hoidis, nagu oleks neid sahtli vahele löödud. Ukse kõrval vankriserval istuvat vana tuttavat, Tartu kandi meest Surma-Aadut tervitas ta vaid suunurgast.


Surma-Aadu näris kuivanud kotletti ja lobises möödujatega uhkelt oma esmasündinud tütrest Kadrist, kelle ta oli toonud sarviku manu esimese öö õigust saama. Hollandi vutisärgis nolk tagus vastu majaseina üksinda viit miinust. Rebasepoiss nägi lühikeste pükste alt paistmas Pohlaku jalajälge jalgpalluri perses. Teise kannika peale oli kõrvetatud sama ristikulehe märk, mis Ninasarviku ukse peal. Värskelt paistis olevat kõrvetatud.

Rebasepoiss võttis lõpuks südame rindu ja astus koputades sisse. Ninasarvik istus kõrge tammepuust laua taga. Ta vaatas rebasepoissi, nagu komnoorest leegiheitjaoperaator viimast Stalingradi varemete vahele peitunud fritsu. Miski temas ütles, et ta oli Rebasepoissi ammu oodanud.



"Noh, mul on üks mure..." alustas Rebasepoiss, tundes terve kehaga, et tema asi on alustada. Ja rääkis ausalt ära, et ta ehitaks Tallinna keskele senise hurtsiku asemele hullult vinge hüti. "Klaasist ja kivist ja kinudega ja poodidega... fassaadile paneks suure Ninasarviku bareljeefi... aga kuidagi ei saa asju liikuma, muudkui pillutakse kaikaid kodarasse ja irvitatakse.""

Ninasarviku suunurk värahtas vaevumärgatavalt - ta teadis vägagi hästi, millest jutt käib. Ta teadis alati, millega kõigi metsade nutikad ja rikkad tegelevad, ja rebasepoiss oli tegelikult mõlemat.



Ninasarvik avas rõhutatult aeglaselt sahtli ja võttis sealt pika varre otsa kinnitatud pronksist ristikheinalehe kujulise märgi, samasuguse, nagu vutimehe ihul nähtud. Surma-Aadu tütar Kadrikene ronis sarviku laua alt välja, pühkis suunurga kohmetult itsitades kuivaks, süütas gaasipliidi ja tõstis pronksmärgi leegi kohale soojenema.

Ninasarvik sügas ennast ja viipas töntsi sõrmega rebasepoisi lähemale. Rebasepoisil jäid sõnad kurku kinni, ta noogutas ainult. Ta nilpsas keelega kähku pisara ära, et Ninasarvik ei näeks. "Ma küsin sinult, kas sa enne märtsikuud ristikheinamärgi üle kuldad?"

Rebasepoiss tundis, et tegelikult ei olndus see küsimus. Ta noogutas alandlikult.

"Võlujõuga ristikheinamärgi saad sa mõistagi endale elu lõpuni külge - Kadrikene, ole hea, anna see tempel - kannad ja kiidad seda kõigile, ja sul lähebki elus hästi. Ja saad oma hüti ehitada ja võid sinna kasvõi Madonna esinema tuua. Kui vaja, vaatame kuidas selle piletite käibekaga jääb. Aga märki pead uhkelt kandma. Selge?"

Kadrikene ulatas ettevaatlikult gaasipliidi kohal eredalt hõõguma läinud ristikumärgi.

Viis minutit hiljem sõitis Rebasepoiss trolliga kesklinna poole. Tal oli omal Volkswageni džiip ka, aga džiibis polnud erinevalt trollist seisukohti. Rebasepoiss teadis, et ehkki ta mõned päevad peab seistes veetma, algas tänasest päevast tema uus elu.

Märtsikuuks kuldab ristikheinalehe üle, tema hütt kerkib, ja selle välisküljel on Ninasarviku bareljeef ja sees on Madonna ja laulab ja pärast märtsi on ka piletid odavad kui pori.

9.15.2006

Jäägu Oma Liistude Juurde, Raisk

Villu ja Janno kõndisid hommikul tööle. Minna oli pikk tee, Janno tegi suitsu. Ta suitsetas alati kauem, kui Villu. Janno oli ka lapsepõlves alati rahulikum, võimukam. Toekam. Siis ühel päeval läks Villu maadlustrenni ning paari nädala pärast andis oma suurele vennale koslepi koolikotti peeretamise pärast. Sellest hetkest alates oli Villu kõvem mees perekonnas. Nii on see siiani.
Villu sülitas ning tahtmatult langes tatilärakas Janno kinganinale.
"Türa sa topid ette oma kossi. Vittu küll. Ja üldse on su kingad jõle sitased. Miks sa ära ei puhastand kodus, tainas?"
"Ei tulnd meelde. Endal sul oli kiire ju," ühmatas Janno veidi alandlikult. Villu selg oli aga sirge, pruun sonimüts uhkelt kuklasse aetud. Komme vene sõjaväest.
"Jee jee raisk. Türa kui mina ei kiirustaks, sa ise vist ei viitsiks midagi teha naahui. Ja kule lähme kiiremini nats. Lambad ootavad," naeratas Villu.
Janno üürgas naerda, vahepeal silmanurgast Villu ilmet piiludes.

Janno tundis, et ta peab ennast jälle kuidagi välja elama, kellegi perse saatma. Kedagi värdjaks sõimama.

-------------

Villul ja Jannol ei olnud aimugi algava päeva sündmustest. Nad ei saanud eelmisel õhtul postimees.ee-d kaa lugeda kodus. Viimane kord, kui nett ära läks ja Elioni tehnik kohale tuli, andis Janno peksa talle täis peaga. Siis keeras Elion traadid üldse kinni.

-------------

Seekord olid nad kaugemalt jalutanud. Järgmisele vaateplatvormile Toompeal. Seal ei töllerdanud teisi rahvaesindajaid. Keegi ei viitsind kaugele suitsetama kõndida. Külm oli kaa väljas juba.
"Türa see kohtunik pani ikka erilise teooria omastarust maha raisk. Ma ei tea, lasin kuradi juura vendadel vaadata seda teksti. Nahui, nagu ei saa kobiseda kaa eriti faktide kallal raisk. Ei, midagi ei ütle, kõva vend, oskab elada seal Brüssis," Rääkis Villu niheledes, jalalt jalale tatsudes.
Ta suitsetas ja tatistas vahetpidamata. Silmad käisid pidevalt Etsi suurel näolapil ringi, sealt otsekui pääseteed otsides.

"Ahh, pole hullu veel. Meie toetus on meie ajalehe gallupi järgi ikka mingi 60% vähemalt. Postimeest ja emorit rahvas niikuinii ei usu," sõnas Ets ja pilgutas tihedasti silmasid. Ta tegi alati nii, kui asi hakkas käest libisema, kuid tuli kindlat nägu teha. "Türa see ei ole nende asi, kelle me presidendiks teeme raisk!" ärritus lõpuks silmnähtavalt ka Ets.
Villu meelest ei olnud see hea märk.


Janno riigikogus.


Töörutiin

Õhk on tööl täna kahtlustustest paks. Selline sapi karva vine hõljub me kaheksandal korrusel, närib ja söövitab meid kõiki.
Täna, 15. septembril, reedel, ei usalda keegi kedagi.
Ei pakuta täna suitsuruumis üksteisele suitsu. Ei küsita poodi minnes lauanaabrilt, et ega sa äkki pirukat või mahla ei taha. Inimesed käivad mööda tuba ringi ja üritavad üksteise arvutimolusid piiluda.
Toimetaja käib ja räägib midagi Anna Kareninast. Daa!
Ja Rasmus ja Viljar on õues ja kaklevad.
Kõigi üle on laotunud paks ja mädahaisuga kahtlustuse ja usaldamatuse rohekas toss. Meil algavad täna suvepäevad.
Ja seetõttu ei tunne enam vend venda, võitluskaaslane kaasvõitlejat, ajakirjanik ajakirjanikku. Sporditoimetaja lauast möödudes võib kuulda madalat lõrinat. Keegi olla kedagi juba hommikul ka hammustanud.
Kõiki muserdab ja närib vaid üks - kes kellega suvepäevadel seksib?
Väliselt on vähemalt majandustoimetuse mehed kuraasi täis ja valmis kasvõi kohe enda peale kihla vedama.
Sisimas tegelikult ei suuda nad otsustada: kas panna panus sellele, et saab, või sellele, et ei saa?

9.13.2006

Mis toimub liiprite vahel?

Tähendab, raudteelased on mulle tundunud üldiselt sümpaatsete vendadena.
Sõidavad rongiga või rihivad rööpaid, siis joovad Tapal kolleegidega viina, siis sõidavad jälle rongiga või rihivad rööpaid.
Täna avastasin aga Eesti Raudteelaste Ametiühingu kodulehte külastades, et näe kurinahkasid, neil on ka muid huvisid.
Ära võib siinkohal mainida märksõnad, nagu loomkatsed, hobusepeenis, hobuse keppimine, kaunitar ja koletis, Justin Timberlake, UFO, MILF-porno, loomade ejakulatsioon, daunlõudimine, vägistamisvideod ja teismelised Ukraina modellid.

Lähemalt Raudteelaste Ametiühingu kodulehelt (kui õige pisut allapoole kerida).

9.08.2006

Aita valida Eesti rahvuskana!


Kana nr 1

Nimi: Ester
Amet: riigikana, endine Põlva söökla juhataja
Saavutused: järgmisel töökohal pole välistatud
Autasud: suhkrutrahv (kolmveerand miljardit)
Lisainfo: armastab džiipi



Kana nr 2

Nimi: Reet
Amet: Telekana
Saavutused: kolm lauluväljakutäit haigeid ja muserdatud fänne
Publikatsioonid: nimeline kalaretsept Stockmanni portaalis
Lisainfo: Eesti rahva valgustaja ja harija. Tõi eestlasteni laulu sellest kuidas tööle memm on läind ja tööle taat on läinud. 1990ndate algul sai Enelin Meiusilt jõulukingiks paksu ümbriku rahaga, sest koos abikaasa Ivoga olid nad pere jõuluprassimise hoos raha ära raisanud ja ridaelamuboksi kütmiseks seda enam ei jätkunud.
Tuntud ka tähelepanuväärse geograafina, leides otse 1998. aasta Eurovisiooni otse-eetris Euroopa kaardilt üles seni avastamata riigi Kroaatia.
Hinnatud spetsialist maaomavalitsuste valimisvõitluses, 25 000 eegu eest tuleb kaamera ja mikrofonidega suvalisse Eesti punkti iganädalast laulusaadet tegema, mille sisse mahub ka vallavanema mitmeminutiline valimiskõne.



Kana nr 3

Nimi: Maire
Amet: Telekana
Saavutused: võrdlus "Libahundi" Tiinaga kirjanik Maimu Bergi suust
Autasud: väljavenind sukapaela orden, laialiläind huulepulga preemia
Publikatsioonid: Iseennast kuulates, 1997
Lisainfo: Häädemeeste valla aukodanik. Tuntud Eesti ja ilmselt kogu Põhja-Euroopa kõige südamlikuma, mittesilmakirjalikuma ja mitteedevama telesaatejuhina, samuti eduka eluheidikute nututajana iganädalases populaarses telesaates. Ise on end nimetanud ka teleajakirjanikuks.



Kana nr 4

Nimi: Mai
Amet: pr-kana
Saavutused: -
Autasud: koht Tallinna linnaviletsuses tänutäheks südika võitluse eest pelmeenidega.
Publikatsioonid: vanaduspäevil arvukalt artikleid ajalehes Postimees, hilisemal perioodil erinevad följetonid linnavalitsuse ja ministeeriumi nimel.
Lisainfo: läbi aegade olnud kolleegide poolt palavalt armastatud.

9.06.2006

Reportaaž tulevikust: märtsivalimised


TALLINN, 2. MÄRTS 2007 - Pool aastat on möödas sest kaunist päevast, mil üks ausameelne ja julge mees ütles välja selle, mida sajad tuhanded tallinlased olid aastaid salaja hinges hellitatud, kuid vaid kõige salajasemates punkrites rääkida söandanud.

Vaid 180 nappi päeva tagasi, 6. septembril 2006 oli Jüri Ratas öelnud linnavalitsuse pressikonverentsil kuulsusrikkad sõnad, et Tallinnale on vaja vabatahtlikke heakorrapatrulle, "kes oleksid nii-öelda kõndivad infotelefonid, kes teavitavad võime, kui nad näevad kusagil midagi korrast ära."

Ei osanud me toona, aasta tagasi, veel arvata, et nende sõnadega algas just meie koduses ja paeses Tallinnas uus arenguetapp.

Infotelefonid on kõikjal
Kõikjal - tänavanurkades, tunnelites, trammides, supermarketites, isegi pargipinkide all ja prügikastide vahel kössitamas näen ma nii-öelda liikuvaid infotelefone. Nende palgeilt pakatab õnn ja rahulolu, mida saab tunda vaid inimene, kes täidab oma kohustust ühiskonna ees.

Kõndisin ka mina täna õndsalt õhates läbi Tammsaare pargi kodu poole. Südames oli selline ülev tunne, sest homme on ju 4. märts, mil saan taas täita oma kodanikukohust, tunda end kõrgeima võimu kandjana. Mõtlesin just, et kellele homsel valimispäeval oma hääl anda - uuel parteil Eesti Eest on nimi kuidagi kohmakavõitu, bränding lonkab... Padar kui sotside juht on jälle selline karune ja takune, saada niisugust siis kusagile Euroopa Ministrite Nõukokku, see näsib seal tikuvõileivad ära ja teeb Brüsselist tulekut... Savipätsule, raisale ka ei tahaks häält anda...

"Stopp, vana raibe! Pea kinni, sa kõnts, sa sitt, sa tatt!" röögatas samal hetkel miski mu kõrva juures. Tõmbasin end kühmu ja vaatasin - ennäe, see on ju üks Ratase poistest, nii-öelda kõndiv infotelefon. Neid on meil nüüd Tallinnas palju ja nad teavitavad võime, kui kusagil on miski korrast ära.

Kuritöö ja karistus
Ta võttis oma Põhjala kummiku jalast ja äsas mulle piki naeratust nii et prillid kahekorra. "Ära unusta, sitakott, meie eest sa juba ei varja!" Ta osutas ühele hiiglaslikule pildile Viru keskuse fassaadil, kus on näha vaid kaks kurrulist silma ning plastmassist prilliraamid nende ümber.

Tundsin end süüdi, väga süüdi... oli siis vaja, raisk, niimoodi mõelda. Rikkusin veel rõõmsal nii-öelda kõndival infotelefonil kauni päeva ära või midagi. Paha on inimesi kurvastada.

Ta sättis kummiku jalga tagasi ning jäi mulle pika pilguga järele vaadates taskust telefoni otsima.

"Mina annan homsel pidupäeval oma hääle looumulikult Etsile. Või Seppikule või Eesmaale," mõtlesin meeleparanduse läbi teinud inimesena rõõmsalt ja lisasin sammu, et "Kaunitari ja geeniuse" ajaks koju jõuda.

Tallinna heakord on tasemel
Ent pargi keskel asuva kauni kiviplaatidega sillutatud platsikese keskel olid tee ummistanud kuus zombit, kes haldusspetsialisti järelvalve all mururehadega sillutist kraapisid.

Muruala, kus veel libled tärkama pole hakanud, olid nad juba ära riisunud. Haldusspetsialistile oli aga tulnud käsk park puhtaks riisuda. Talle oli küll öeldud, et Eesti Rahva Lille ega kohukest ei tohi riisuda, aga sillutisest ei olnud juttu ja seetõttu ei lubanud haldusametnik zombidel ka viilida. Ta vaatas prügikasti otsast pealt, kuidas puhvaikades zombid rehakestega püüdlikult sillutist kriipisid, rahvas ootas aga platsi servas, sest meie ühise kodulinna arengut ei tohi takistada.

Järsku katkestas elurõõmsa ja läbilõikava rehade krigina taas nooruslik röögatus: "Kuule vana! Tohhoo raisk, tramaivõi!" Teine nii-öelda kõndiv infotelefon puges omaette vandudes pargipingi alt välja, kus ta end üliinimliku pingutusega varjanud oli.



Nii-öelda kõndiv infotelefon astus kõige väiksemat kasvu, välimuse järgi vähemalt 75-aastasele zombile ähvardavalt lähemale. "Sina arvad et sina oled kõrgemal ühiskonnast, seadusest ja Rattast?! Vaata nüüd, sa rott, siit jätsid riisumata!" räuskas nii-öelda kõndiv infotelefon õpetlikult ning osutas ühele sillutisekivile. "Ai sa nüüd saad kui ma kõne teen! Ai sa saad, nii et tolmab..." möirgas ta kaunilt tatti pritsides ja hakkas erutusest värisevate sõrmedega telefonil numbrit valima. Tema igas suunas laiali lennanud tatipritsmed tekitasid hetkeks parki armsa väikese vikerkaare.

Kompromissitu haldussuutlikkus
Haldusspetsialist üritas küll seletada, et no ehk pole asi nii hull kui jäi ka üks pisike koht riisumata, kuid nii-öelda kõndiv infotelefon vaid lõrises tema peale ja rebis lähimal zombil käe otsast.

Haldusspetsialist mõistis, et vastasseis ei vii kuhugi, äsas rehaga võileiva porri pillanud zombile mööda selga ja tõmbas tema niigi aukliku puhvaika puhta pooleks. "Sul on õigus, vennas," noogutas ta vandeseltslaslikult nii-öelda kõndivale infotelefonile. "Nii kui järeleandmisi tegema hakkad, kasutavad kohe ära."

Ta lõi puhvaikata jäänud zombile saapaga ribidesse. Zombid mõistsid, et lõunapaus on selleks korraks läbi ning asusid taas hoolikalt oma rehakestega sillutist kriipima. Minu mõtted kiskusid vägisi homsete valimiste peale. Oli õnnelik tunne, et omal ajal Tartu hülgasin ning tallinlaseks hakkasin.

8.31.2006

Elo saladus

Muide, presidendivalimisi telekast jälginud inimesed, urgitsejad vajavad abi ühiskonnas oluliste protsesside mõtestamisel!

Nimelt näitas otse-eetris, kuidas Toomas-Hendrik Ilvese selja taga istunud innukat blondi reporterit Elo Mõttust moositi. Moosijaks oli noorhärra, kes varem töötas Eesti Nato Ühingu esimehena ja praegu Ilvese sülekoerana Europarlamendis.

Kuna reporter kenitles ja kõkutas sõjardi sosistamiste peale, peame me äärmiselt oluliseks välja selgitada, millega Eesti ajakrijandust ära osteti. Kes nägi, kuulis või arvata oskab, palun täitke oma kodanikukohust ning teavitage meid õigest variandist.

a) "Kle ega siin kaua lähe, tule ma näitan sulle pärast püssa ja raketta."

b) "Tead MEIE TOOMAS-HENDRIKUGA mõtlesime siin et teeks pärast GLORIAS ühe konjaki, sest MEILE TOOMAS-HENDRIKUGA meeldib konjak väga ja MEIE TOOMAS-HENDRIKUGA peame seda MEIE STAATUSES MEESTE jaoks äärmiselt sobivaks napsuks. Sa võid meiega kaasa tulla."

c) "Tead sa ei kujuta ette kui paljusid inimesi siit saalist MA tunnen. Enamik on lollid, a mõnega on päris huvitav vestelda. Aga enamik, MA ÜTLEN, on ikka mitteintellektuaalse orientatsiooniga inimesed. MEIL EUROPARLAMENDIS on sellega siin võrreldes ikka hoopis teine seltskond. Kle mul on sulle pärast üks jutt."

d) Muu

Hummer päh

Viru bojaar Oljeeg Gross tahab, et inimesed tema OG Elektra kauplustest palju asju ostaksid. Aga poed on sitakesed ja müüjad on seal reeglina umbkeelsed - mis sa hing peale hakkad?

Oljeeg Gross teab, mis teha. Tema, nagu võis eile mitmes ajalehes ilmunud reklaamide järgi lugeda, loosib välja 1000 krooniseid arveid ja oma vana Hummeri-rondi.

Teine, humaansem variant on siiski ka - võitja võib selle asemel valida hoopis uue Peugeot 206 kabrioleti.

Urgitsejate soe soovitus võitjale: vali kabriolett. Oleg Grossi poeg on üks tuntud... noh, ütleme väänik. Vaid jumal ja keiser ise võivad teada, mida need Hummeri istmed nägema on pidanud.

8.28.2006

Pühapäeva õhtul

Ilves astub pühapäeva õhtul uhke sammuga mööda tänavat. Eemal paistab kõhetu kuju, kes üht kätt vastu Pika Jala äärset paekivist seina toetades oksendab. "Pressika tegid ära mu tebati kohta vä?" Küsib Ilves juba eemalt ja naerab.

Kõhetu kuju pühib Privest varastatud padjaga suu puhtamaks. "Mis prressika?" küsib ta ning üritab pilku läbi pooleldi purunenud prillide Ilvesele fokusseerida. Sülitab. Ilmselt oli padja peal midagi halvaks läinud.

"Mina käisin Ergmaga debatil. Ja sina pidid tegema pressika, et me oleme demokraatia arengu pärast mures. Sa üldse ei mäleta vä?" küsis Ilves üleoleval aktsendil, veidi nõudlikul toonil. Ta kõõlus suuremat sorti munakivi peal edasi-tagasi, kandadelt varvastele. Käed olid tal küünarnukkideni taskus, pintsakuhõlmad käte peal kortsus.

Kõhetu kuju sülitas veelkorra ja tegi jõleda grimassi. Ta teadis väga hästi, et Ilves oli Ergmaga debatil - kõrsus näitas seda telekast. Aga ta oli palunud kõrsmikul tungivalt kanali ära vahetada, öeldes, et Ergma on nõme vanaeit ja ta ei saa juua, kui Ergma teda näeb. Aga Ilvesele ta seda ei öelnud. "Käi vittu," ütles ta hoopis mõttes Ilvesele. "Peaks vähem jooma," mõtles ta edasi inglise keeles.

Ilves naeris mõttes.

Kuldtähtedega ajaloos: 13:36, 28. august 2006

Tänasel pidupäeval, mis tähistab ja põlistab igaveseks ajaks parlamentaarse demokraatia õitsengu noores Eesti Vabariigis, ei lenda isegi linnud.
Seda enam ei ilmu täna bloogid.
(Ei kustuta ka tuletõrjujad, patrulli politseinikud, tohterda arstid ega leiuta teadlased, kuid palume seda igapäevapraktikat mitte seostada tänase üleva päevaga.)
Eesti Vabariigi kodanikule soovitame täna pigem sisekaemuslikke mõtisklusi, õhkamisi, meditatsiooni ja harakirit.

8.24.2006

Eesti 2020: pensionil ralliässade maa

Kui endine tipprallisõitja Markko Märtin tegi endale Eestis tissidest pensionisamba (nimelt ostis meesteajakirja DI kirjastava osaühingu Presshouse), arvasime me kõik, et "no mida veel!?"

Armas küsija, su küsimus sai täna vastatud.

Maailma ühe kibedama ässa, praeguseks samuti kiivri nurka visanud Tommi Mäkineni pensionisammas kõrgub Raplamaal, Tiit Tammsaare... noh, ütleme selle siis välja, sõnniku- ja peekonitootmises.

Teisisõnu, Mäkinen ostis koos investeerimispankur Heleniusega osaluse endisele põllumajandusministrile kuulunud seafarmis Kaiu LT, mis olla oma suuruselt lausa Raplamaa neljas.

Vähe tagasihoidlikumat investeerimisstrateegiat kasutab üks rahvaralli äss. Neandertaallasest, kuid väidetavalt Eesti juurtega olümpiasangar ning tokipildur-kivipallur Andrus Värnik on sunnitud paigutama suure osa oma säästudest ühte avaliku sektori fondi, mis kuuldavasti siseministeeriumi haldusalas asuvat. Fondi halduriks olla keegi Raivo Aeg, peamine maaklerteenuste osutaja Villu Vane.

8.23.2006

Nagu loomalood

Villu ja Ets seisavad Toompeal mingi maja nurga taga ja teevad suitsu.
"Mina ei tea raisk... Äkki keegi keerab mingi jama jälle.." ütles Villu veidi arglikult. Ta teadis, et pidi seda mainima, kuigi see on Etsile valus teema. Ta vaatas ettevaatlikult Etsi otsa.
"Tra ära mölise raisk," ärritus Ets. "Naahu mina süüdi olen, kui kuradi faking idikad nuppudel vahet ei tee!"
Villu oli end vahepeal sirgemaks ajanud, asi oli öeldud. Ta puhus suitsu peenikese joana õhku, samas hoolega jälgides, et suitsuviirg Etsi näost eemale hoiaks. "Einoh, kunagi oli jama ju.. Ma lihtsalt ütlesin..." Villu pööras pilgu jälle maha.
"Tead mis teeme vä," lausus Ets vaiksemalt, silmad kaugusesse suunatud ja veidi vidukil. Villu jäi pingsalt talle otsa vaatama, teades, et nüüd tuleb midagi olulist.
Ets tõmbas pika mahvi suitsu sügavale kopsudesse ja sülitas maha, maigutas veidi huuli ja sülitas uuesti. Välja puhudes lausus ta: "Tra, ütleme, et ei lähe saali lihtsalt. Istugu kodus. Netis kannab üle istungit ju." Ets köhis.
Villu kergitas veid kulmu. Ta sülitas samamood jalgade ette, nagu Ets oli teinud ja teeskles ükskõiksust. "Mina pean kaa seda ütlema omadele vä?"
"Türa, muidugi pead. Vittu, tahad Arnoldit presidendiks vüi ei taha? Ei lähe saali sinu omad! Tra, ma ei tea, kui lähevad... vittu mingu..." ähvardas Ets järjest vaiksemaks jääva hääletooniga.
"Davai. A kuidas teistele seletame?" tundis Villu huvi.
"Vittu kerigu need jobud," muigas Ets. "Rääkigu mis tahavad raisk." Ets viskas suitsukoni oma tatiloigu sisse, peale astuda ei raatsinud. Villu tegi samamoodi.
Ets pani käed taskusse ja hakkas minema lonkima, Villut ootamata. Ta teadis, et Villu tuleb niikuinii.

Ülla pasolli lahkumine

IN MEMORIAM

Läinud reedel vajutasid eestlasse kollektiivsesse teadvusse oma ränkraske pitseri üks kurb ja üks rõõmus sõnum.

Kurb: Eesti rahva jäägitu sõber, Venemaa suursaadik Konstantin Provalov lahkub meie juurest. Läheb esialgu Venemaale tagasi ja siis kurat teab kuhu. Võib-olla hakkab Kesk-Aasia riikidele selgitama, miks Venemaal kulgevad nafta- ja elektrijuhtmed nii nõdrad on. Võib-olla Transnistriasse või Osseetiasse imperialistide pealetungi tagasi lööma ja suveräänset demokraatiat ning venna-armu jutlustama. Meie jaoks on igatahes üks suur sõber kadunud.

Rõõmus: Meie kõbe ja tuumakas president annab Provalovile teele kaasa Maarjamäe risti ordeni, et ta eesti rahva armastust iial ei unustaks. Et oleks ikka ametlikult üles tähendatud selle suuremeelse inimese teened ja toetusavaldused1 meie väiksele, kuid õnnetule rahvale. Esimene Leedi annetab kõrge keisri üllale saadikule kuuldavasti ka Kihnu mustriga Sukapaela ordeni ja Maanteeameti peadirektor Riho Sõrmus Mäo Risti teenetevapi (tal on neid lihtsalt üle, sest keegi ei taha neid).



1 "Palun uskuda, et armastan eestlasi ja Eestit. Kuid aeg-ajalt on siin märgata ennasthävitavat eneseupitamist. Lähtudes sellest, näibki mulle, et Eesti poolel on eelarvamusi palju rohkem kui Venemaal."

"Kallid sõbrad, Eesti astumisega NATOsse – maailma kõige rahumeelsemasse sõjalis-poliitilisse allianssi – olukord muutus. Subjektiivselt on see Venemaale väga kasulik – hakkas arenema meie peaaegu mahajäetud sõjatööstus, sest millised laevad ja raketid nüüd tulevad!"

"Pronkssõdur peab seisma. Seal, kus ta seisab. Teate, miks? Sest Tõnismäes peegeldub ühiskonna lõimumine."

Postimees, 11.08.06
Kaastunderaamat on avatud kommentaaride all

8.22.2006

Blondid Kristiinad lähevad poliitikasse :(

Kristiina on mu lemmik-tütarlapsenimi.
Blond on mu lemmik juuksevärv.
Kerged elukombed on mulle väiksest saati meelt mööda olnud.
Aga vat poliitikud mulle ei meeldi.
Paraku, paistab, on Eesti parteid võtnud eesmärgiks kõik blondid kerglased Kristiinad oma ridadesse kahmata.


(EPL-i pilt)

Kristiina nr 1
Ansipil on nüüd üks Kristiina. Blond. Brüsselis olla piirivalve ta omal ajal rajalt maha võtnud, pidades teda maale trügivaks Ida-Euroopa prostituudiks (Indrek Tarand teab sellest lähemalt rääkida).




Kristiina nr 2
Savipätsakal on teine Kristiina. Astus parteisse tähendusrikka sõnumiga, et "tark ei torma": "Ma pole veel jõudnud nende seisukohtadega tutvuda, aga ma lähemal ajal teen seda kindlasti," ütles ta toona ajalehele.
Ning Kroonikale: "Naabrimees Küllo Arjakas kutsus. Mina olin 19 ega teadnudki, mis asi see erakond on. Kui see Arjakas oleks olnud Reformi- või Vene Erakonnast, oleks ma sinna ka läinud."



Kristiina nr 3

Ja kõige lõpuks kõige hirmsam lugu, tänane uudis: Kristiina Supernoova-Bellanova astus Res Publicasse. Halva mängu juures on hea Supernoova lubadus ajakirjale Kroonika, et kuna poliitika teda praegu ei huvita, siis enne aastat-paari ta aktiivsemalt toimetama ei asu.
Samas, arvestades viimase aja traditsioone kultuuriministri ametikoha täitmisel, võime temast ilmselt 2007. aasta valimiste järel rohkem kuulda.

8.21.2006

Anne Veski

Käisin 20. augustil Kadriorus. President ja Majandusminister pidasid kõnesid.

Okei. Noh, andke minna, presidendivalimise hooaeg. Midagi teha pole. Loomulikult valitakse seltskonda, keda kutsutakse Meie Arnoldi jutule sellisel tähtsal päeval.
Ma põhimõtteliselt vihkan pedesid, günekolooge ja muid jobusid, kes üritavad teisele perse pugeda. Ja nüüd on veel üks põhjus juures Majandusministrit vihata. Seesama sooritus, mis ta seal tegi - verbaalne fisting mingile väetile vanamehele.
Majandusminister: "Kadrioru aias meenub mulle alati fraas Anne Veski laulust: "Roosiaias ringi kuninganna käib, ootab oma Rüütlit ta.""
Rahvas alguses sahistas, vaatasid ringi. Siis paar tükki jagasid nalja välja. Siis rahvas naeris. Siis jagas Ingrid matsu ära. Hakkas kaa naerma. Arnold vaatas, et Ingrid naerab, hakkas kaa kõkkutama. Teate küll, täpselt nii Kõkutama, nagu ta Pehmetes Ja Karvastes teeb. Täpselt niisamuti.
Savisaar oli rahul. Ta oli platsitäie penskareid kõkutama ajand. Ja Ingridilt plusspunkte teenind. Arnoldile on vaja aint sellepärast ju pugeda, et see Teistele meeldib.
Anoh, mis mina kõrgemast poliitikast, kõrgemast huumorist, kõrgemast talupidamisest ja kõrgemast pugemisest tean. Mina olen ju tavaline Poliitiline Infomüra.

8.18.2006

Lõgistame nuppe

Mida teeb üks tuumariigi president, kui avastab, et ta suvilas telefon ei tööta?
Loomulikult sama, mis iga teinegi inimene - kukub majapidamises kõikvõimalikke nuppe lõgistama, et näha, mis veel ei tööta. Näiteks veekraani, teleka, raadio, faksi, elektriradiaatori ja tuumakohvri nuppe.
Vähemalt teinud SL Õhtulehe andmeil nii Mihhail Gorbatšov täna, 15 aastat tagasi, mil algas p...tš.
Ahjaa, lisaks selgub veel lühikesest uudisest, et tuumakohvrid on kaugjuhtimisega. Nagu varjatud kaameras, kus põõsas istuv mehike puldiga näiteks autot käivitab või seiskab ja omanik, kulm kortsus, sees nuppe-lüliteid lõgistab ja üritab aru saada, et kuidas see risu nüüd täpselt töötabki.

1991: Mihhail Gorbatšovi juurde suvilasse saabusid putšistid
1991. aasta 18. augusti õhtul kella poole viie paiku märkas NSV Liidu president Mihhail Gorbatšov Krimmi suvilas Forose külakeses 40 kilomeetrit Jaltast üllatusega, et ükski telefon ei tööta.
/.../
Gorbatšov ei saanud ühendust ei oma kohusetäitjaga parteiliinis Oleg Šeniniga, kes oli saanud ülesande pidada silmas vene NFSC liidrit Boriss Jeltsinit - too kord soostus 20. augustiks määratud liidulepingu allkirjastamisega, kord mitte. Kätte ei saanud ta ka asepresident Gennadi Janajevit. Välja oli lülitatud isegi presidenti alati saatev tuumakohver, kurtis valveohvitser.
Allikas: XL Õhtuleht

8.17.2006

Internet annab elule värvid

Silmaringi test meestele
Obu sai viis punkti ja Lauks sai neli punkti. Täitsa p..tsis.
See tähendab, et meie, 20ndate teises pooles olevad mehed, tunneme end juba "eilastena". Ehk siis vana kooli meestena, kes n***vad ainult pimedas ja tuttidega pikalt tött ei vahi.
Mida on sellistel meestel loota? 35selt on meil tõenäoliselt karvased seljad ja paanikahäiretega naised, 45selt maohaavad ja pätid lapsed ning 65selt pole meie elus enam midagi kaunist peale pensionisamba.

Lauks

Kätekreem + tikud = VIP eskort

Oled tavaline vanadusele kalduv naisterahvas.
Inglismaalt astud lennukisse, hakkad üle ookeani DCsse lendama eksole. Võtad kaasa kätekreemi oma ridiküllis, muuhulgas on seal tops tikke. Normaalne? Minu meelest jummala OK tegevus.
Aga ei.
Keegi jobu lendur hakkab midagi terrorismist pasundama, seob su kinni, annab kolaka peksagi. Kutsuvad hävitajad kohale, ilgem läbiotsimine Bostonis (mis ei ole sama, mis DC, kuhu lennukitäis lolle jänkisid alguses sõita tahtis).
BBC ajakirjanikujobu teatab sealjuures, et sa ei kuulugi al-Quedasse. Ahah. No tore küll.. Mis te siis arvate? Et tavalised inimesed kasutavad kätekreemi? EI! Mosemi terroristid kasutavad ainult!

Varsti on nii, nagu Lauks ütles:
"vata lõpuks läheb asi selleni, et lennujaama minnes antakse sulle selline heledast riidest õhuke skafander, nagu toiduainetööstustes, astud boksi, eemaldad kõik oma rõivad, asetad nummerdatud konteinerisse ja tõmbad paljale ihule poolläbipaistva valge ürbi. ja siis lähed lennukisse. "

Ja isegi siis saavad naised enese sisse granaate peita, homod Kalašnikove ja eriti peded Stingereid.

guugel newsist miljardeid viiteid


Obu.