7.24.2009

Avasin silmad. Ninna tungis tuttav virtsahais.
"Viljandi raisk," pomisesin silmi avamata. "Ja endiselt pole esimesest kirsimäest edasi jõudnud."
"A vaata, kui palju 6lut me passide müügist saadud rutsi eest saime..." ütles kõrval lamav Lauks ärritavalt reipa häälega.
"Pole siin enam mingit pappi. Krt, oli vaja Neile välja teha," sõnasin ärritunult. Kobasin suitsupaki järele. Ka selle olid Nad tühjaks teind.
"Kule lähme vabalavale," kraaksatasin m reipust teeseldes ja istuli tõustes.
"See on ju kinni nii vara."
"Vabalava mai äss," pomisesin ma ja vajusin tagasi selili.

Obu

12.30.2008

Staarkurg Donna ja Paks Hermann

Ajalehed valetavad ja liialdavad ja rebivad kontekstist välja. Seepärast peame me vajalikuks täpsustada, kuidas mõned lõppeva aasta olulisemad sündmused tegelikult aset leidsid.

Hermann. Paks Hermann.

Kui Paks saabus, olid kõik kohad tuld ja tossu täis ja bikiinides naised tormasid ringi, kusagilt kostis tulistamist ja kurja geeniuse verdtarretavat naeru. Ta tundus eriefektidest isegi pisut tüdinud olevat, kui ta end lauda toetas ja esimese õlleringi tõi. „Noh, poisid, kas teil mingeid ägedaid saladusi ka on? Ausõna, mind võite usaldada!“

Me vaatasime Obuga üksteisele otsa. „Kui Ets ja Villu veel ruulisid ja Narvas käisid, pidi politsei neile linna pealt alaealisi prostituute kohale tooma,“ ütlesin mina, sest see on päriselt ka tõsi. „Rein Kilk lasi ükskord avalikus kohas füüri ja kapo sai selle lindile,“ ütles Obu.

„Ai-ai-ai,“ ütles Paks, vangutas pead ja kirjutas nähtamatu tindiga midagi märkmikku. „Äge töö mehel,“ mõtlesime meie. Sest enamik ta kolleege on hallid ja märkamatud kujud, kes kannavad kaabut ja kõrge kraega mantlit. Tänaval kõnnivad süvenenult ja väldivad silmsidet. Enamasti algab töö neil õhtuhämaruses. Nad luusivad ministeeriumide ja riigiametite ümbruses ja järgnevad töötajaile õhtuõllele. Mõnikord üritavad seltskonda sulanduda ja semu teha.

Aga Tema oli teise kaliibri mees, rohkem James Bondi mõõtu tegelane.

Mõned kodanikud küll aeg-ajalt sügasid kukalt, kui ta Selveri parklas autoga 150-meetriseid hüppeid tegi või ummikusse jäädes poritiibade vahelt rakette välja tulistas, kuid üldjoontes konspiratsioon pidas ja Paksu ei kahtlustanud keegi.

„Kuule, kes su ülemus üldse on?“ küsisin mina. „Jah, kellele sa aru annad?“ uuris Obu
„Mina annan aru aint Jeesusele,“ ütles Paks Herman üleolevalt. „Faksi teel.“


Mõttetud inimesed
Kord olime Lauksiga Kolga-Jaani kandis jahil. Noh, siuksed südamlikud mehed nagu oleme, püssist me pauku ei teinud. Ja me ei näinudki metsloomi, sest lõke ulatus meil puudelatvadeni ja me karjusime ja jõime kõikse aeg.
Küll aga tuli üks kohalik metsistunud plikaatirts uurima, et kas äkki on tegu kuulsate ja rikaste jahimeestega, võib-olla lausa välismaalastega.

No ei olnud. Aga plikal saime napilt kõrvadest kinni küll. Pesime ta puhtaks, panime riidesse, kihvad viilisime maha, andsime talle nimeks Anett ja tõime pealinna ilusama elu peale, sest inimeste vastu peab hea olema.

Mina tegin selle metsiku plika kinnivõtmisest moblaga video, aga pärast tuli internetis ilge skandaal, et piinatakse siga, piinatakse siga. Ei olnud siga! Meie Anett oli! Linnas hakkas Anettil kohe hästi minema - kolas hotellides, baarides, ta käis isegi samas toas, kus oli kunagi käinud popstaar. Nii kleepus talle külge nimi Iglesiase Anett. Anett oli seksapiil, nii kõikidele näis! Aga no see selleks.

Temast sai igatahes nii tähelepanuväärne naine, et talle ehitati juba tema eluajal ausammas. Seda võite kõik Tartus turuhoone ees vaadata. Ainult see ERR-i erisaade tegi mingit nalja ja ütles, et Kolga-Jaani pandi. Aga see ongi neil üks naljasaade.

Värdjad
Aastad suure saali ees olid Ergma-mutti karastanud. Ta teadis, et kui rahvas saalis haigutama hakkab, tuleb eelarve või sadamaseadus või muu siuke jama kukele saata ja pulli tegema hakata. Klenski rõdule paberlennukeid loopima kutsuda või siis Kundla pulti käsutada. Need on siuksed pullimehed.

„Kuule, juraks läheb,“ sosistas Veskimägi ühel pärastlõunal kõrvalreas istuvale Pentusele. See Pentus oli siuke särts punapea ja üldse Veskimäele üsna sümpaatne. „Pane tähele, varsti on Kundla puldis!“ Pentus vaikis, kuid saatis üle õla ühe kelmika pilgu.

Varsti oligi. Aga puldi all kükitasid pullisõbrad Veskimägi ja Pentus. Veskimägi asus Kundla kingapaelu omavahel kokku siduma, Pentus hakkas aga oma elegantsete sõrmedega vanameheronti kõdistama.
„Ihhihii! Iiiiki! Aiaiaiai!“ niutsus Kundla. Vaatas siis puldi alla ja röögatas: „Oi värdjad, raisk!!!“


Keele ilu

Obu möirgas naerda. „Ema tuli koju!“ huilgas ta ja virutas sedeli lauale. Me võtsime lonksu.

„Sõida tasa üle silla,“ röökisin mina naerukrampides. „Lammas läks üle silla, saba tegi tilla-tilla! Ahv gorilla, sini-lilla! No tule taevas appi!“
„Oot, need viimased olid ka konkursilaused vä?“ küsis Obu vähe mõistmatult ja võttis lonksu. „Eiei, need ei old,“ rahustasin. Obu kontorilaud oli lahtirebitud ümbrikke täis ja kausis vedeles hulk sedeleid. Me olime nimelt ilusaima eestikeelse lause valimise žürii.

„Krooksus on alko kõikse aeg 40 prossa odavam,“ lugesin järgmiselt sedelilt vaevaliselt. Kõigil teistel sedelitel olid trükitud laused, aga see oli miskipärast varesejalgadega käsitsi kirjutatud. Võtsin lonksu ja saatsin Obu suunas kahtlustava pilgu. „Kuule, ega sa seda ise ei kirjutand?“

Obu pugises naerda. Lõin käega ja võtsin järgmise sedeli. Kuus tundi hiljem oli üksmeel majas, et just „Krooksus on alko kõikse aeg 40 prossa odavam“ ongi ilusaim eestikeelne lause. Võtsin lonksu ja pistsin selle sedeli ümbrikusse, kleepisin ümbriku kinni ja läksin postkasti otsima.

Kui tagasi jõudsin, hoidis surmtõsine Obu käes silti kirjaga „Krooksus on alko kõikse aeg 40 prossa odavam“. „Mida perset sa kobakäpp sinna konkursi korraldajatele nüüd saatsid?!“ nõudis ta.
„Maitea,“ nuuksusin vastu. „Eks vist homme lehest loeme.“

„Ema tuli koju... täitsa perses!" prahvatas Obu järgmisel hommikul ja lajatas värske ajalehe lauale.


Tallinna ööelu
Tõelise Mehega tutvudes paistis ta algul päris muhe. Punnis lihased mängisid naha all, kui ta õllekannu tõstis. Ta pigistas näppude vahel pähkleid puruks ja keeras rauast lauajala sõlme. Tumba heitis ta ka 12,65 meetri kaugusele, aga baarmen ütles et see ei loe, sest ta astus üle.
Aga kõik kõrtsi naised sumisesid tema ümber nigu kärbsed sita peal. Kiunusid vaimustusest ja väänlesid. Meie Obuga lõpuks ei skoorindki, aga tema lennutas sel õhtul oma mahlakad tervitused vähemalt tosinasse koopasse.

Järgmine kord kohtusime korteriläbul. Obu oli toatäie noori tsikke kohale kutsunud ja me mõtlesime, et teeme kõik tagasi – skoorime nii et tükid taga ja tema ei saa sooja aurugi. Läbu lõpuks oli ta skoorinud nii et tükid taga ja meie Obuga polnd saanud sooja aurugi. „Ai ta hakkab saama raisk,“ ähvardas Obu ja toksis arvutiekraanile aadressi www.barelylegalslutsfuckingandsucking.com. „Vääname talle siukse sita kokku et kiunub meil käes!“

„Jah!“ oigasin ma peoga kelladest kinni hoides. „Keerame tal olümpia perse või laseme üldse vangi panna, tehku seal oma kümmet ala siis seebi ja šampooniga!“

Järgmisele korteriläbule kutsusime Tõelise Mehe kaasa ja võtsime filmile, kuidas ta eitesi järjest naelutas ja mõnda lausa mitu korda. Ja siis monteerisime selle naelutamise veel topelt pikemaks. Kasseti peale kirjutasime „Pordu Maja tallinas sovin jäda anonüümSEkS!!!“.
Videokasseti viskasime keskkrimka fuajeesse ja varsti istuski ta kinni.

Rokipeer
Mööda Pikka Jalga sammus Toompealt alla lühike kõhetu mees. Kogu oma nooruse oli ta olnud teistele tõugata-tõmmata, nagu lühikesed ja kõhetud ikka. Aga nüüd oli aasta 2008 ja kõik oli teistmoodi.

Inimesed tõmbusid kahte lehte. Kel õnnestus, taandus hirmunult mõnda kõrvaltänavasse. Emad surusid laste pead oma seelikusse, ise kahvatudes. Mõned näitasid eemalt näpuga ja sosistasid midagi hirmunult.

Ehkki oli õhtune tipptund, püsis tee kõhetu kuju ees alati vaba. Talle meeldis see. Raekoja platsi servas tulid talle murelike nägudega vastu Ivari ja Unzip, kes kergitasid oma kaabusid ja teretasid nagu viksid koolipoisid. „Häh,“ ütles kõhetu mees ja tegi paar eriti majesteetlikku sammu.

„Krokodilli-krokodilli-krokodilli-rock!“ ümises kõhetu Ligi rõõmsalt, kui Unzip ja Ivari olid öhe kadunud. Ta lisas sammu ja lükkas soni veelgi uljamalt kuklasse.



Tele Tallinn, Tele Eesti
Ets ja Kruuda istusid seitsmeses bemmis ja tegid suitsu. „Ära põrandamati peale tuhka raputa,“ hoiatas Kruuda. „Tra ma ei kutsund sind mati pärast põdema,“ vastas Ets. „Mul on tantsusaadet vaja. A pealkiri võiks olla kuidagi Tallinnaga seotud.“
„Okei,“ vastas Kruuda.

Nädal hiljem helistas Ets uuesti. „Kle, perses värk. Ma vaatasin siin, et kõik noored eided on juba mehele saand, noh nagu Kadri ja Evelyn ja kõik. Oma mooriga nagu ka ei tahaks kaamerate ees näidata, see litutab ja on kole.“
„Okei,“ vastas Kruuda. „Ma vaatan omal töö juurest kellegi.“

Nädal hiljem astus Ets, lakk-kingad jalas, pott geeli peas ja rinnakarvad raseeritud, rõõmsalt telestuudiosse. „Noh, kus noored eided on?“ küsis ta fuajees suitsetavalt telelegend Raidilt heatujuliselt ja tegi demonstratiivselt paar venitusharjutust.

„Mis eided?“ raputas Raid pead. „Kruuda helistas, ütles et ma pean sinuga saadet tegema.“
Etsi käsi koos palituga jäi õhku seisma ja palitu nagisse ei jõudnudki. Raid tundis, et Etsi pilk surub ta kohe põlvist saadik põrandasse.
Ets oli vana kala. Kui prožektor süttis, ütles ta: "Tere Tallinn, tere Eesti. Siin ma nüüd siis olen." Kuid Raid teadis, et see on ühe suure jama algus.

Kruuda telefon oli aga mitu päeva postkastis.



Õnnemaa
„Teadsa, et staarkurg Donna pistis poja perse?“ küsis Ilves Unzipilt ja nööpis Bockilt korgi. Nad istusid Kadrioru lossi katusel ja vaatasid mõtlikult tähti. „Otse kaamerate ees.“

Unzip ohkas. „Ah tead, ära põe. Ma lasen Urvel tegeleda sellega. Juhan ja Ivari ajasid mul tuju sitaks, ma ei viitsi praegu kaasagi tunda.“
„No mis värk on siis?“
„Mis värk mis värk,“ osatas Unzip. „Ütlevad, et jummala perses värk, ma ei saagi lambaid 15 aastaga rikkaks teha."

Ilves vedas oma mulgi kuue hõlmad koomale ja võttis suure sõõmu Bocki. „Njahh... oli sul vaja lubada siis.“
„Ah mine perse,“ ütles Unzip. „Mul on nüüd head nõu vaja, kuda kõik rikkaks teha. No et oleks nagu õnnemaa või nii, kus puuduvad haigused, surm, kadedus... ja kõik on rikkad, euroopa viie rikkama hulgas. Kuule, anna oma vammust vähekeseks, ma ei saa külmetades mõelda.“

Ilves andis kuue Unzipile. "Aga ära ära määri, mul moor ei viitsi üldse pesu pesta, aint uisutab ringi ja sööb idusid," ütles ta. Ilves lükkas kaabu kuklasse, suunas pilgu ühe kauge-kauge tähe peale ja hakkas rääkima oma õnnemaast, mis tal väiksena paguluses elades oli. Tal oli seal suur kuueliitrine Dodge, Coca-Cola jooksis kraanist, ta võis iga päev vahukomme süüa, Eesti oli vaba ja kõik presidendid olid valged.

Unzip läks ühtäkki elevile. „Oota, mismõttes? Kuda sa sinna maale said?“
„Noh, vedasin teki üle pea, pigistasin silmad hästi-hästi kõvasti kinni ja kõrvad ka ja kujutasin endale ette ja siis nigu olingi seal,“ selgitas Ilves jätkuvalt tähti vaadates. "Mnjaa..." venitas ta ning ulatas Unzipile pooliku pudeli. „Noh, ei taha vä?“

Ent vastust ei tulnud. Unzip oli mulgi kuue üle pea vedanud, silmad sulgenud ja kämblad kõvasti-kõvasti kõrvadele surunud.



Kapoti-Karu
Teise liini tramm tõmbas uksed kolinal kinni.

„Kust ma pileti sisse need väikesed augukesed saan?“ küsis korvpalluri kasvu mees ühelt kuldkiharaga tolvanilt. Pikk mees oli väga viisakalt riides, mitte nagu tüüpiline trammisõitja. Kallis mantel seljas ja ilus nahkne portfell käes. Paremas käes keerutas ta nõutult üheksakroonist piletit.

„Tra ma ise ka ei tea,“ sosistas kuldkiharaga mees vastu. „Ma üldiselt sõidan Mustangiga, a load võeti ära raisk. Paide wei, ma olen Kalev. Ma töötan tolana,“ sõnas kuldkihar.

„Oi-oi-oi,“ ütles pikk mees. „Sama jama raisk, mul pani autojuht ametiautoga matsu, põrutas elajale otsa nii et soolikaid lendas. Ahjaa, ma olen Jaak. Ma töötan ministrina.“

„Ohoh?“ Kalevi silmad läksid kavalalt kissi nagu rebasel. „Kelle omale kapoti peale said kah?“
„Karu, raisk.“

„Amatöör,“ mõtles Kalev.

12.15.2008

Alkoholikeelu mõju

"Miks krt peab nii külm olema," ütles Lauks ja puhus sooja hingeõhku külmunud sõrmede peale. "Jälk eesti kliima raisk!"
Tund aega tagasi vanalinna ühes lokaalis manustatud alkohol hakkas kerest lahkuma, hinge mattis algav pohmell. See võimendas külma ja niiske tuule mõju veelgi.
"Kule kas sa kuskilt viina ei saa vä? Raudselt tead mõnda taksojuhti?" küsisin ma Lauksi käest. Kell oli juba palju, raha meil enam kõrtsus istumiseks enam ei olnud.
"Ei ole jah siukest tuttavat. Kõik kraanid kinni," oli Lauks murelik. Siis aga lõi ta lahtise käega vastu oma laupa: "A tead! Kui viitsid jalutada, mul üks sõber ärimees oli vabduse platsile ühte majja korra ühe viina ja vorsti viinud. Äkki on see seal alles? Lähme küsime kule! Lubame homme tagasi viia!"
Hakkasime minema. Läpakakotid käe otsas läksime ühe Vabaduse väljaku ääres oleva pruuni maja valvuri juurde.
"Kas Ivo on siin?" küsis Lauks.
"Ei ole teda jenam. Mis te tjahate temast?" küsis valvur kerge vene aktsendiga.
"Meil oleks ühte asja vaja tema juurest. Lubad? Käime sutsti ära ja valmis!"
"Okei, nagunii siiberdavad jgast suva kujud tjema toast sisse ja välja koguaeg. Boože moi..."

Täpselt 16 minuti pärast olime tagasi tänaval. Õues oli sama külm kui enne, kuid meie südamed olid soojad ja hinged hõiskasid - minu läpaka kotis loksus rõõmsalt kilone vene viin.

12.08.2008

Raud ja Keres

Sain Raua uue ja popi raamatu. Lugesin Ristiisas hooga 80 lehte läbi. Tahtsin seltskonna saabudes järjehoidjat. Olid aint kupyyrid. Panin esiti kahese.

Ei sobind. Panin hoopis viiese.

Punkarid on koos Keresega vanad malemaja mehed. Truba rääkis.

10.05.2008

Miski pole endine

Ets viskab viha kõrvale ja tõstab Villu kõrvale kausi pesuveega. "Kuum ei ole?" küsib ta. Villu pistab näpu sisse ja tõmbab krapsti välja tagasi. Ets valab hoolitsevalt kopsikust külma vett juurde ja hõõrub matšalka seebiseks.
"No kummardu korra," ütleb Ets ja asub Villu turja nühkima. "Ohhsajeerum, mis sul kõik siia kogunenud," tõdeb Ets. "Ohh, ära parem küsi," ohkab Villu.

"Eino vaata, rämedad plekid ribikontide juures, umbes seal kus südametunnistus asub... puhta kuradi maadevahetust täis," oigab Ets ja nühib järjest kõvemini. "Ja siin - oot kummarda veel rohkem - peeru vahel sul ju puhta Rävala, no kulla mees!"
Villu pöörab kõhu ette.

"Oi heldeke," hüüatab Ets. "Siin ju puhta tornkraana püsti, isegi nigu M-täht oleks peale kirjutatud!" Ets nühkis Villu plekke nii et selg märg, ja plekid muudkui andsid järele. Kui ta nuustiku tornkraana külge pani, rehmas Villu häbelikult käega... ja ärkas.

Ta oli oma voodis, Etsi polnud kusagil. Poolunes mõtles ta veel, et kui silmad kinni pigistab, siis ehk tuleb Ets tagasi ja pesebki ta plekid kõik maha. Kuid pisut virgununa taipas ta, et Etsi pole käinud ega tulegi. Advokaat on ainus, kes talle veel aeg-ajalt helistab ja autoga kohtu vahet sõidutab. "Persse," mõtles ta kibestunult.

"Vat persse pole Villu mind veel küll kunagi saatnud," mõtles Ets oma voodis vastu. Ta aimas, et see pole hea märk.

7.14.2008

Pulmad!

(Ruu ja Evelin Sepp Kuku raadios blogidest)
Saate salvestus: http://podcast.kolhoos.ee/podcasthtml?podcast=pressiklubi

*****
Ruu: Niisiis, on veel olemas Evelin Sepa eriti provaatne blogi. Kuidas ma saaksin sinna ligipääsu?
Evelin: Sa peaksid mu kätt paluma, aga seda sa teha ei saa.
Ruu: Aga miks mitte?
Evelin: Sa oled kinni.
*****

Esiteks.
Ruu, käpad eemale!

Teiseks:
Evelin, kas sa palun tuleksid meile naiseks?

Lauks ja Obu