Reportaaž tulevikust: märtsivalimised

TALLINN, 2. MÄRTS 2007 - Pool aastat on möödas sest kaunist päevast, mil üks ausameelne ja julge mees ütles välja selle, mida sajad tuhanded tallinlased olid aastaid salaja hinges hellitatud, kuid vaid kõige salajasemates punkrites rääkida söandanud.

Vaid 180 nappi päeva tagasi, 6. septembril 2006 oli Jüri Ratas öelnud linnavalitsuse pressikonverentsil kuulsusrikkad sõnad, et Tallinnale on vaja vabatahtlikke heakorrapatrulle, "kes oleksid nii-öelda kõndivad infotelefonid, kes teavitavad võime, kui nad näevad kusagil midagi korrast ära."

Ei osanud me toona, aasta tagasi, veel arvata, et nende sõnadega algas just meie koduses ja paeses Tallinnas uus arenguetapp.

Infotelefonid on kõikjal
Kõikjal - tänavanurkades, tunnelites, trammides, supermarketites, isegi pargipinkide all ja prügikastide vahel kössitamas näen ma nii-öelda liikuvaid infotelefone. Nende palgeilt pakatab õnn ja rahulolu, mida saab tunda vaid inimene, kes täidab oma kohustust ühiskonna ees.

Kõndisin ka mina täna õndsalt õhates läbi Tammsaare pargi kodu poole. Südames oli selline ülev tunne, sest homme on ju 4. märts, mil saan taas täita oma kodanikukohust, tunda end kõrgeima võimu kandjana. Mõtlesin just, et kellele homsel valimispäeval oma hääl anda - uuel parteil Eesti Eest on nimi kuidagi kohmakavõitu, bränding lonkab... Padar kui sotside juht on jälle selline karune ja takune, saada niisugust siis kusagile Euroopa Ministrite Nõukokku, see näsib seal tikuvõileivad ära ja teeb Brüsselist tulekut... Savipätsule, raisale ka ei tahaks häält anda...

"Stopp, vana raibe! Pea kinni, sa kõnts, sa sitt, sa tatt!" röögatas samal hetkel miski mu kõrva juures. Tõmbasin end kühmu ja vaatasin - ennäe, see on ju üks Ratase poistest, nii-öelda kõndiv infotelefon. Neid on meil nüüd Tallinnas palju ja nad teavitavad võime, kui kusagil on miski korrast ära.

Kuritöö ja karistus
Ta võttis oma Põhjala kummiku jalast ja äsas mulle piki naeratust nii et prillid kahekorra. "Ära unusta, sitakott, meie eest sa juba ei varja!" Ta osutas ühele hiiglaslikule pildile Viru keskuse fassaadil, kus on näha vaid kaks kurrulist silma ning plastmassist prilliraamid nende ümber.

Tundsin end süüdi, väga süüdi... oli siis vaja, raisk, niimoodi mõelda. Rikkusin veel rõõmsal nii-öelda kõndival infotelefonil kauni päeva ära või midagi. Paha on inimesi kurvastada.

Ta sättis kummiku jalga tagasi ning jäi mulle pika pilguga järele vaadates taskust telefoni otsima.

"Mina annan homsel pidupäeval oma hääle looumulikult Etsile. Või Seppikule või Eesmaale," mõtlesin meeleparanduse läbi teinud inimesena rõõmsalt ja lisasin sammu, et "Kaunitari ja geeniuse" ajaks koju jõuda.

Tallinna heakord on tasemel
Ent pargi keskel asuva kauni kiviplaatidega sillutatud platsikese keskel olid tee ummistanud kuus zombit, kes haldusspetsialisti järelvalve all mururehadega sillutist kraapisid.

Muruala, kus veel libled tärkama pole hakanud, olid nad juba ära riisunud. Haldusspetsialistile oli aga tulnud käsk park puhtaks riisuda. Talle oli küll öeldud, et Eesti Rahva Lille ega kohukest ei tohi riisuda, aga sillutisest ei olnud juttu ja seetõttu ei lubanud haldusametnik zombidel ka viilida. Ta vaatas prügikasti otsast pealt, kuidas puhvaikades zombid rehakestega püüdlikult sillutist kriipisid, rahvas ootas aga platsi servas, sest meie ühise kodulinna arengut ei tohi takistada.

Järsku katkestas elurõõmsa ja läbilõikava rehade krigina taas nooruslik röögatus: "Kuule vana! Tohhoo raisk, tramaivõi!" Teine nii-öelda kõndiv infotelefon puges omaette vandudes pargipingi alt välja, kus ta end üliinimliku pingutusega varjanud oli.



Nii-öelda kõndiv infotelefon astus kõige väiksemat kasvu, välimuse järgi vähemalt 75-aastasele zombile ähvardavalt lähemale. "Sina arvad et sina oled kõrgemal ühiskonnast, seadusest ja Rattast?! Vaata nüüd, sa rott, siit jätsid riisumata!" räuskas nii-öelda kõndiv infotelefon õpetlikult ning osutas ühele sillutisekivile. "Ai sa nüüd saad kui ma kõne teen! Ai sa saad, nii et tolmab..." möirgas ta kaunilt tatti pritsides ja hakkas erutusest värisevate sõrmedega telefonil numbrit valima. Tema igas suunas laiali lennanud tatipritsmed tekitasid hetkeks parki armsa väikese vikerkaare.

Kompromissitu haldussuutlikkus
Haldusspetsialist üritas küll seletada, et no ehk pole asi nii hull kui jäi ka üks pisike koht riisumata, kuid nii-öelda kõndiv infotelefon vaid lõrises tema peale ja rebis lähimal zombil käe otsast.

Haldusspetsialist mõistis, et vastasseis ei vii kuhugi, äsas rehaga võileiva porri pillanud zombile mööda selga ja tõmbas tema niigi aukliku puhvaika puhta pooleks. "Sul on õigus, vennas," noogutas ta vandeseltslaslikult nii-öelda kõndivale infotelefonile. "Nii kui järeleandmisi tegema hakkad, kasutavad kohe ära."

Ta lõi puhvaikata jäänud zombile saapaga ribidesse. Zombid mõistsid, et lõunapaus on selleks korraks läbi ning asusid taas hoolikalt oma rehakestega sillutist kriipima. Minu mõtted kiskusid vägisi homsete valimiste peale. Oli õnnelik tunne, et omal ajal Tartu hülgasin ning tallinlaseks hakkasin.