Mary'l oli väike tall

Toompea lossi kabinet nr 225 oli teisipäeva õhtul suitsuvinest sinine. Imeliku hõbedase sildiga konnipudel, mille Janno oli Maximast kaasa toonud, oli poole peal ja Villu Jõgevalt kaasa toodud makk mängis aknalaual Noorkuu laulusid. Janno oli täitsa ülemeelikus tujus ja rääkis Villule blondiinianekdoote nii, et ütles blondiini asemel alati Ojulandi nime, ja naeris nii et pool maja eemal istuv lossi turvamees kuulis. Villu naeris kah kaasa ja tegi suitsu.

Telefonitoru rippus laua pealt alla ja tuututas vaikselt. Nad olid just helistanud Ojukale, teinud torusse koledaid hääli ja röökinud, et ohhoo BBC pealt küll puujalgadega blondiine teisel hooajal veel tantsusaatesse ei lubatud. Ja siis kõne ära katkestanud. "Tjah, selline aseesimees siis meil, hahahaa!” rõkkas Janno, sest Ojukas oli nad kõik koleda nimega toredasse kohta saatnud. „Kuule, helistaks veel kellelegi ja röögiks torusse midagi? Tea mis Ets teeb, ah?”

Villu nägu tõmbus kavalalt naerule, kui ta telefon kutsuma hakkas. Ta näitas Jannole näpuga, et see vait oleks, ja küsis häält moonutades kavala tämbriga: „Mis teete, härra linnapea?! Võtate ehk napsi või?"

Janno itsitas. "Homme teil rooli minekut teil vist ka pole, häh-häh-häh...! Ja ülehomme ka pole! Väike naps ikka, jah? Kell juba kah ee... pool üheksa!!! Hähähäää!” salvas Villu ja lajatas toru hargile.

„Nüüd on minu kord!” hõikas lapselikult särama löönud Janno. „Helistame kellelegi... Helistame Estrile!," rõkkas ta, sest telekas ja raadios oli terve päeva Estrist räägitud.

Ester lasi sel õhtul kaua kutsuda. Villu arvas, et ju on ära magama läinud, sest Estril olla mingi bioloogiline kell, aga Janno arvas, et laseks ikka veel pisut kutsuda. Lõpuks kostiski torust väsinud „Kuulen!”

„Õu Ester ää! Ester! Tead et sa olid terve päeva raadios ja telkus?!” röökis Janno koleda häälega telefoni. „Kule ütle kus sa aastavahetuse veedad, ah? Ei tea, jah? AGA MINA TEAN, HÄHÄHÄÄÄÄ!!!!” röögatas Janno ja lajatas toru hargile.

Ent naerupahvakut ei järgnenud. Tuppa oli äkitsi siginenud halvaendeline vaikus, Villu silmad tõmbusid tasapisi üha rohkem vidukile. Janno teadis, et see ei ole hea märk, aga täpsemalt küsida ka ei julgenud. Seetõttu tegi ta vaid, nagu uuriks midagi seina peal.

Kui peaaegu minut oli möödas, kustutas Villu sigareti lauaplaadile, vaatas Jannole pingsalt otsa ja sisistas: "Tra idikas raisk. See polnd üldse hea nali praegu."

Urgitsejad kultuurrahval külas

Kolmapäeval kell kaheksa läks meil õllega hapuks, seetõttu otsustasime, et urgitseja läheb Tartusse, ja tehtud-mõeldud oligi. Tee peal kohtasime üht liikluspolitseinikku ja üht põhjakäinud näitlejat, kes läks ka Tartusse, Mirtel Pohla kaasas. Niipea kui EPA torni otsas asuv Maaülikooli silt kumama hakkas (see juhtus umbes Põltsamaal), olime kohe purjus.
Tartusse jõudes nägime kohe Suudlevates Tudengites oma sõpra Shoulddrinkmore'i, kes ajas ära noort tudengineidu, kes prominentse blogipidajaga seksida tahtis. Meie sõber ei viitsinud ja ühmas vaid, et ärgu segagu, tal on sitahäda ja käed kah tööd täis. Tüdruk erutus prominendi peale veelgi ja hakkas ilmatüdruk Nikki laulu saatel lausa väänlema.
Läksime edasi maailma. Sinna me kauaks ei jäänud, sest meie lemmikettekandjat, seda piitspeenikest tedretäppidega tüdrukut, ei olnud tööl. Lahkudes nägime kahte vernoort tudengipoissi Maailma trepi kohal oleval lavatsil seksimas. "Imelik linn, jube paljud seksivad," mõtlesin mina. "Nojah, siin saab ju õhtul viina osta," mõtles Lauks vastu.
Zavoodis toetasime oma pelmeenid ja õlled kahe piljardilaual kopuleeriva paari vahele. Juttu jätkus seal kauemaks, sest seal oli koos kogu Eesti ajakirjanduse põhjakiht. Saime teada, et ETV-s uus kord sakib, Äripäevas oli hiljuti pingeline, Postimehe välistoimetus vahetus, Sakalas käis Kanal2 intervuud tegemas ning Eesti päevaleht nimetatakse ümber Kalevi Päevaleheks.
Kui Zavood hommikul kell kuus kinni pandi, võtsime kaasa Margo Vaino, konjaki ja kokaloola ning läksime kaarsillale seksima. Minul oli selleks üks noor majandustudeng, Lauksil sotsioloogitar ja Margol lasteaia lõpupilt. Siis pildistasime üksteist.
Aga Lauks pani pildid netti ja kuna neilt oli näha, et me teame kõiki vigurseksi trikke, oli neljapäeva õhtuks terve Tartu Ülikooli naispere eesotsas kellegi Birutega meid otsima tulnud. Tõrvikud olid käes, teklid peas, ja üritasid meid mesimagusate lauludega välja meelitada. Isegi ETV oli kogu raskekahurväega abis meid kui kangelasi taga ajamas.
Aga me põgenesime Tallinnasse ära, sest kartsime Maire Aunastet. Sõbrad, Tallinnas on hea!

Urgitsejad, kus käed on?!

On ammu teada, et Urgitsejad armastavad end ümbritseda ilusate noorte poistega, seekord aga läksid mehed liiale - SL Õhtulehe toimetuse käsutuses on foto, kus paarike omavahel amüseerib.

Ajakirjanik:
Poisid, mis te sellel pildil teete?
Urgitsejad:
Tegu on kontekstist välja rebitud pildiga. Me oleme heteropidusid korraldanud juba seitse aastat. Siiamaani on tegu olnud ikkagi meie motivatsiooniüritusega.
Ajakirjanik:
Siiamaani küll, aga mis siis tänavu juhtus?
Urgistejad:
Mitu päeva väldanud lustiürituse teisel päeval, laupäeva ennelõunal pärast spordivõistlust, kutsuti kõik peolised võimlemisharjutusi tegema. Päevajuhid palusid kõigil osalejail võtta enesele juhuslikult naabriks sattunud inimene paariliseks ning sooritada üheskoos mõni lihtsam lihaste venitus- ja võimlemisharjutus.
Ajakirjanik:
Mida te seepeale tegema hakkasite? Võimlemisega see küll eriti ei sarnane.
Urgitsejad:
Antud pildil on arvatavasti tegu harjutusega, kus paluti seisval võimlejal istuja ümbert kinni võtta ning viimane pingilt üles tõsta. Seega on pilt võimlemissituatsioonist selgelt välja rebitud!


Veenmaks SL Õhtulehte, et tegu polnud linnapea ja parteijuhi amoraalse käitumisega, käisid urgitsejad koos Google omanikega lehetoimetuses. Poisid näitasid oma väidete kinnituseks endatehtud videofilmi kõnealusest võimlemisprogrammist. See oli ikka väga rõve.

Skandaalne pilt:

Aga poisid pole enam ainukesed! Samasugust avalikku kiimlemist on alustanud ka Tallinna linnavalitsus.

Miks Shoulddrinmore'i varsti telekas näeb

"Halloo, kas Shoulddrinkmore?"
"No hälõu, mina."
"Tead... pidin sünnale minema, aga sõbranna vedas alt ja nüüd olen autota. Saad aidata?"
"Oots, küsin naise käest. /.../ Kle jah, tule järgi. Kui matsu paned, siis ise õiendad."

Läänemaal on üks huvitav turismitalu, aga asub täielikus karuperses. Just sinna mul oligi vaja saada. Nõvast edasi oli tee üks suur trepp ja lehmarada. Kohale jõudes oli tulemus näha: ilmselt kusagilt ikka autonurgaga läbi võsa lasknud, igatahes parem esituli rippus pesast välja, poritiib ja stange kah kõver. Ai kurat...

Kui teised pühapäeva hommikul pead parandasid ja suplesid, siis mina istusin õnnetu näoga auto kõrval, näpitsad, traat, kruvikeerajad ja üks puust roigas käeulatuses, kangutasin plekki ja stanget sirgeks ja ehitasin laternat pessa tagasi. Vaatepilt oli nii õnnetu, et kes nägi, see nuttis.

Nüüd tasub jälgida SL Õhtulehte ja Pealtnägijat ja muid, kes poltergeiste ja ufosid jahivad. Varsti näete seal ilmselt üht noorhärrat koos Igor Volkega rääkimas müstilisest juhtumist - laenad sõbrale kõvera auto, aga pärast päevast kasutamist on see nagu nõiaväel sirgeks tagasi saanud. Isegi kriimud stangelt kadunud. See noorhärra ongi Shoulddrinkmore.

Welcome To Estonia

Viljandi turg, 05.06.2007 hommik.
Kinnitamata andmetel võib tegu olla tundmatu riigikogu liikmega, kes saab kuluhüvitist ja kellel on poohui.

Foto (c) Ilmar Nopri

Deja vu?

ENSV, 19. mai 1990. Interrinde möllust ja Toompea lossi ründamisest on möödas neli päeva.

Päevaleht (nr 89, hind 3 kop) kirjutab:

Tallinna mõnedes nn liidutehastes kutsusid eile NSV Liidu Kommunistliku Partei kohalike allorganisatsioonide juhid koos ametiühingukomiteede ja "töökollektiivide nõukoguga" töötajaid koosolekutele, et arutada nende tehaste osavõttu esmaspäevast algama ähvardatud üldisest streigist Balti riikide territooriumil.
Üht niisugust koosolekut õnnestus eile pealt näha.
/.../
Koosoleku avas ja seda juhatas Vladimir Sin, mees, kes selles Tallinna tehases töötab 1988. aastast.
Sin ütles alustuseks, et enne, kui asume streigi-otsust arutama, räägime saalisolijaile, mis tegelikult juhtus 15. mail 1990 Toompeal. Tehases liikuvat selle kohta igasugused kuulujutud, mis põhinevad eesti pressi väärkäsitlusel ja väärinfol toimunust.

Järgnes kirjeldus. Rahvale räägiti, kuidas kiirabiauto püüdis inimestele otsa sõita, hädavaevu suutnud need kõrvale hüpata. Demonstrandid ja lossiõue tungijad ilmutanud maksimaalset korrektsust, mida ei saavat aga vastaspoole kohta öelda, neil olnud koer ja kepid... Eriti õudne olnud siis, kui lõpuks oldi sunnitud lossiõuest lahkuma - "kui te vaid teaksite, mis sõnu meile öeldi!" Saalist küsiti siis, et eks öelge, mis nimelt. Sellele järgnes vastus: "Ei ütle, las see jääb nende inimeste südametunnistusele..." Ja lisati siis: nemad, võitlejad ("bojeviki") ei allunud provokatsioonidele ka hiljem, kui mindi Lenini ausamba juurde...

Repliigiks võttis sõna keegi naine. Ütles, et jah, öeldi seal Toompeal tõesti ühte-koma-teist. Et siiski täpsustada, mida öeldi, pean märkima, et lossiõuest lahkujad sisistasid mitu korda valitsusele appi rutanud rahvale: fašistid, kõik te olete fašistid!, lisas naine.
/.../
Avaldati pahameelt selle üle, et "võrdsete õiguste eest" seisvad saadikud pidid ronima "oma rahvast" tervitama läbi akna, kuna rõduuks oli lukus. Öeldi, et "kogu tsiviliseeritud maailmas läheb valitsus peale kriisiolukorda erru, meil aga nad seda ei taha!". Provokatsioonid alanud eestlaste poolt, lisati.

Meie Obuga arvame ka, olles antud teemat vastavas töögrupis konstruktiivselt arutanud, et valitsused peaks sagedamini tagasi astuma.

Kes ütles anSSip?

Täpsem info:
http://www.mahasavisaar.com/

10 senti

Liivalaia tänav, vihmane ilm. Autode müra on kõrvulukustav. Linnakiosk.

"Palun üks tops tikke palun!"
"Kuuskümmend senti palun!"
"Aitäh!"
"Ei ei! kuuskümmend senti!"
"Ahah. Oi. OK," otsin ma lisaks 10 senti.
"Juba nädal aega on kuuskümmend senti!" vastab lahkelt naeratav kioskimüüja.

Pärast valimisi oleme tehtud mehed

Kõndisime Lauksiga mööda koridori. Lakk-kingadele iseloomulik Klõps kajas koridoris rütmiliselt. Meil olid seljas mustad ülikonnad, valged särgid. Ees olid kärtspunased lipsud, lipsunõeladel helkisid sirkli ja vinkli kujutised.

***

Astumise tuppa. Kõik olid kohal - Ets, Villu, Jüri, Hans ja mitmed teised. Mina läksin ühte laua otsa, Lauks võttis koha sisse teises laua otsas.
"Enne kui me alustame. Villu. Sina oled nõrgim lüli. Head-aega," ütles Lauks otsustaval ilmel ja võttis istet. Mina järgisin ta eeskuju. Villu oli selle aja peale juba toast läinud. Vaene mees ilmselt kartis korralikku peapesu, tal läks isegi kergelt.

***

Ma hakkasin rääima, varem Lauksiga kokku lepitud tsenaarium järgi.
"Ets, ka sina ei saanud hakkama. Aga arvestades, et sul on ka mõned toetajad, ei saada me sind päris ära. Lähed Lasnamäe linnaosa vanemaks," ütlesin ma karmi pilku Etsil hoides. Ilmselt võttis mu hiljaaegu rolleriga sõitmisest ja külmast tuulest saadud silmapõletik veidi traagilisust maha.
"Oi, palun eii!!" hüüdis Ets. "Mitte nii karmilt! Tegelt ei läind ju halvasti, onjo!"
Vahele segas Jüri. "Jah, sõbrad! Las Ets olla kasvõi linnapea siis. Ma ise lähen lasnamäele vanemaks tema asemel!"
"Sinu ohvrimeelsus on imetlusväärne, Jüri. Tublid juugendid oled kasvatanud," ütles Lauks Etsile elegantselt naeratades. "Okei Ets, saad linnapeaks. Ja sina Jüri hakkad nüüd reaalset tööd tegema, häbipostis. Paneme su riigikogu ette koos Ene Ergmaga istuma."
"Kas see poisile liiga karm ei ole," küsis Ets.
Ma vihastasin.
"Vait! Sa oled niigi liiale läinud! Nagunii sa istud, astud, sööd ja situd meie armust! Nii saab olema ja keegi ei kobise!"

***

Hans istus ja põrnitses enda ees olevat paberit. Paber oli tühi ja valge. Hans ei olenud rumal. Ta teadis, et ei olnud meie sõna kuulanud valimisi rahastades. Krutskivend, nagu ta oli, mängis piiri peal. Karistuse kannatas ta alati ära. Ei ole kerge olla Tuntud Tankist meie varandusega.
Aga nüüd oli meie kannatus katkenud.
Lauks hakkas talle meie otsust ette lugema.
"Hans. Sa tead, et sa saad karistada, kuid leppisid sellega. Ilmselt oleme me varem sinu vastu liiga leebed olnud. Hans, me võtame sult kõik ära. Sina lähed tööle ajakirjanikuna, Põhjarannikusse."
Hans surus hambad vapralt kokku ja pigistas silmad kinni. Ometi tuli silmalaugude vahelt välja pisar. Ta oli enda ja meie peale tige üheaegselt, ilmselgelt lootis ta kergemalt pääseda.
"Alustame sellega, et müüme selle su Ekspressi aktsiad rahvale," oli Lauks halastamatu.

***

Koosoleku lõpetasin mina.
"Okei, mehed. Aitähh et tulite. Mina tulen riigikokku, vaatan seda tseremooniat. Et ikka kõik jonksus oleks. Lauks läheb Londonisse briti sõduritele vastu, silub natsa suhteid, seletab asju. Iraanil ei ole tegelt häda midagi."

Tehtud!

Online-intervjuu: vastas Janno Reiljan Rahvaliidust (38)
01.03.2007 14:02

/---/
Mis sisetunne ütleb- kas kõnts kaob või ei kao Toompealt?

Minu sisetunne ütleb, et nagu Eesti riik tervikuna nii ka Toompea saab aasta-aastalt kõntsast puhtamaks. Aga Eesti poliitikas on veel liiga palju inimväärikust eiravat, õiglust ignoreerivat, kitsast grupihuvi mahitavat ja muud põlastusväärset. Iseenesest ei kao see poliitiline kõnts kuhugi. See tuleb päevavalgele tuua ja ühiste jõududega ära koristada.

/---/
www.postimees.ee

Abiratta kiirvalik

Abiratas valis kiirvalikust numbri.
"Halloo! Villu vä?"
"Jep."
"Kuule, siuke mure, et ega sul mulle mingit lobi ei ole pakkuda? Kunagi rääkisime vaata. Mingit pargivahi kohta? Mul see jama, et Ets tahab linnapeaks hakata..."
"Eip, ei ole. Mul jumala perses. A helista Strandbergile."
"Davai. Thänks."

Käisime valimas!

Voh, mu kallid sõbrad! Meie käisime Lauksiga valimas. Mina valisin suht pandava blondinka ja Lauks valis kah mõistuse järgi.

Astusime jaoskonnast välja, teate küll, sealt Talina Ülikooli peahoonest Narva maanteel. Siis astusid meile ligi kaks keskealist meest, lahked näod peas.
"Tere poisid! Mina olen Elmar. Kas oli esimene kord kodanikukohust täita?" küsis üks neist meie käest lahkelt naeratades. Meie noogutasime pead ja naeratasime pisut umbusklikult vastu.
"Tsau, minu nimi on Kalev. Näete, siin on teile väike kingitus meie erakonnalt. Kas teie valisite ikka õige erakonna?" hakkas teine mees rääkima, viimase küsimuse juures meile kelmikalt silma pilgutades. Samuti ulatas ta meile kingituseks JOKK mängu kaardipaki.
"Jah, valisime küll õige erakonna," vastas Lauks.
"Noh, siis on hästi," kõneles Elmar. "Näete siis, kui hästi. Poisid, te paistate toredad! Õhtune aeg kah juba - lähme siia kõrvale Lost Continenti, teeme mõned tropid!"
Meil olid Lauksiga näpud põhjas, nagu alati. Seepärast läksime nendega rõõmsalt kaasa. Olgu kasvõi pervod, peaasi, et tasuta õltsi ja viina saaks .
Õhtu arenedes saime meeste kohta palju teada. Meie keskealised sõbrad läksid täis peaga isegi vaidlema, et kumb on täis peaga suuremaid sigadusi korda saatnud ja kumb nendega kuulsamks saand. vaidluse võitis Kalev, Delfi klikkide ja kommentaaride alusel. Meie olime Lauksiga kohtunikud...

Viina ja õlut segamini juues kadus meil kõigil pilt eest, nagu hiljem selgus. Kui meie sõber Shoulddrinkmore oleks meid näind, oleks ta uhke olnud. Mitu päeva prassisime oma uute sõpradega niiet inglid taevas nutsid.

Täna hommikul ärkasime Wismaris. Meie juba toibusime, oigasime ja põdesime. Arutasime vaikselt sosistades, et kas sellest mingi jama kaa tuleb, et lakkusime ja nüüd siin oleme. Et tööl ei käinud ja puha. Kalev oli kaa juba üleval kuid veel ilmselgelt purjus.
Elmari voodist hakks ühtäkki kostma oigeid ja käginaid: "Uuuuiii bljääd. Türa, mu pea nii valutab... Mis... oot... Kus me oleme?"
Lõbusas meeleolus Kalev vastas talle itsitades: "Hihiii! Meid toodi Wismarisse jälle!!!"

Häid pseudopühi, raisk!

Tänasel kaunil ja hingesoojusest pakataval päeval tsiteerime kahte klassikut.
Esimene tsitaat, et mitte öelda kolumn, pärineb tuntud eks-blogijalt ja meie healt sõpsilt.
---
Tsitaat nr 1:
Head sõbrapäeva teilegi, värdjad.

Pistke endale anaali see kuradi juutide väljamõeldud püha. Jooge kokakoolat, ostke viru keskusest kolme tonni eest naistele kola kokku ja saatke telfist kaarte kui tahate. Jätke mind palun rahule.

Ma küsin: kus te debiilikud vabariigi aastapäeval hoopis olete. Kas ma näen teid paraadil või Tartus Toomemäel? ei. Teile munajoodikutele läheb ainult tarbimine korda. Ustavus ja pühendumine on teile pealikaudsetele pede-kosmopoliitidele nagu Koyoto protokoll jänkidele ja tibladele.

Kas te sitapead üldse teate mis on sõprus? Sõprus pole roosid korra aastas või sms, mis kuskilt pasaportaalist loetud. Pistke oma sõrm sõbrale perse ja nuusutage - see on sõpruse hind.

Siiralt Teie,
Shoulddrinkmore
...

Ja teiseks: mina, Lauks, olen täna saanud juba pool tosinat südamlikku ja harrast teadet selle kohta, kui asendamatu ja haruldane ma olen, kuidas olen palju päikest toonud kellegi päevadesse ja kuidas mu peale mõeldes süda soojaks läheb.
See kõik on muidugi õige, kuid selliseid teateid saates kustutage vähemalt ülejäänud 48 adressaati ära ja saatke need teated sõpradele ükshaaval. Nii jääb vähemalt muljegi, et tegu on siira sooviga.
Kuniks aga võltssüdamlikud masspostitused jätkuvad, siis...

Tsitaat nr 2:

Türa raisk, sellist ila pean ma kuulama!

Siiralt Teie,
Rein Lang

Roheline rull

"oh, no lasevad alles jama musa.. tra, mingi billi idol. Kammoon, ise tahab mingi äge hip-hop-popp-tip-top uuno raadio olla.. hommikul võiks ikka miski mind üles ajda. proovin powerhitti. nii. vittu pean maki ära vahetama siin autos. ok, vist sain. palju normaalsem tümakas. nii. ma ei saa aru oma eidest, kes kuulab kuku raadiot, see on nii iba ju. Kammoon, mingi tebelak teeb omast arust nalja. Sky plussis ikka normaalsed mehed, panevad norm teksti. Need tüngakõned on täitsa perses kui lahedad. muhahaaa. Ma ei taha viimasel ajal poliitikast kuuldagi. Tra, nagu vähe ma peaks igasugustes saadetes käima ja mölisema nende vanade riigikogu peerudega. ma ei viitsi tegelt üldse poliitikat ajada... poliitikud on kõik jobud. Ja saavad lõuksi varsti, nagu karvased ennemuiste. a tra eit kodus ajabmin sinna poliitikasse, räägib et parem palk ja hea pension.. naahui, ma olen vaba mees, miks ma pean tema eest hoolitsema. tra, a teeksi nii. et saadan perse ja asi tahe. Lähen ja olen vaba mees, reisik kuskil või midagi, väike import - eksport. Samas, kurat, maja ja auto ju tema nimel.. noh, perse. noh, selge. Okei, ma teen talle selle tuuliku ära sinna aeda. A siis on kõik kaa! Ma ei tea, mis ta ajab sed rohelist elektrit ja savimaju, no mida kuradit ta päästab sellega. Delfiine vä? Nagunii ei muutu ju sittagi. Ja mina pean kõigele takka kiitma. Õiged mehed kütavad bensiiniga raisk. TSAHH! A näe, mulle käib eit kaelapeale. Oh, ei ole elu kerge. Õnneks on maailmas enamus inimesi luuserid. Ja mina olen tegija," rääkis Marek Strandberg oma lapsele teda kooli viies.

Me tahtsime ainult supelda!

Läksime Lauksiga Kalevi spaasse ujuma. Kenasti kummimütsid peas, kollased pardid teibiga käte-jalgade külge seotud. Elevust, itsitamist ja paljaste jalgade plädinat oli palju.
Ostsime piletid ära (võtsin lauksil 15 krontsa võlgu, mul jäi puudu) ja läksime riietusruumi. Esialgu tundus kohe veider, et riidehoidla oli inimtühi, kuigi maja ees oli uhkeid liisitud autosid palju. Jõudnud basseinide juurde nägime riidehoiu tühjuse põhjust - saal kubises ülikondades meestest, kes üritasid ennast ära uputada. Küll suruti enda pead püüdlikult vee alla, mõni sidus raskusi kaela külge, paar valgekraest jobu üritasid end liumäelt alla sõites surnuks hirmutada.

"Mis te kurinahad teete siin? Kurat, riietega niimoodi solgite vett!" pahandas Lauks.
"Sa ei olegi börsimagnaat vä?" küsis üks jobu.
"Ei, meie oleme sportlased. Sul läks börsil sitasti täna vä?" küsisin mina mehe murest aru saades.
"Jah."
"Ahh, pole hullu midagi... Elu läheb edasi.. Tagasilööke ikka tuleb ette.. juhtub."
"Oh, kas teil on pappi laenata mulle vä?" küsis räsitud maakler lootisrikkalt.
Vangutasime pead ja kõndisime edasi.
Eriti hull lugu oli taksojuhtide ja muude algajate spekulantidega. Need raisad ei uppunud ju.

Suur poliitreklaami-afäär

A et miks me nii vähe kirjutame vä.

Shoulddrinkmore, kelle blogi enam olemas ei ole, mölises meiega juba, ja osad teised ka. A meil on ilgelt palju tööd olnud. Shoulddrinkmore ja osad teised päevavargad ei tea muidugi töötegemisest midagi.

Juba detsembri algul otsis meid üles üks sõps, kes paremal asuva hinnakirja järgi reklaami osta ei raatsinud, kuid soovis see-eest meile tööd pakkuda. Andis suure ämbritäie tapeediliimi koos kohevate pintslitega ja hunniku rohelisi plakateid. "Maru lihtne, aga segamini ei tohi ajada, muidu saab mu omanik pahaseks, onjä. Töö on nagu valgusfoori järgi käimine - roheline on okei ja kollane ei ole okei. Rohelist plakatit ei puutu, kollase rebid maha või kleebid üle. Kui mõni punane peaks ette juhtuma, siis kutsu munitsipaalpolitsei."

Ja nii me müttasime mingi kaks nädalat, sõitsime Obu rolleril iga viimase kui maanurga läbi, kuni iga Eesti posti ja aiateiba otsas oli roheline plakat. Ainult Tallinna kesklinnas oli veel neli tühja reklaamialust jäänud.

Väike triip
Pidasimegi just trammipeatuses viimase tööpäeva lõunapausi. Mina olin lõpetanud suitsu ning nokkisin innukalt nina, Obu tuli Coca-Cola Plaza kohvikust kahe prantssaia ja Fantaga. Mul tekkis muidugi plaan, et kui nüüd ootamatult Obu kätt kõvasti väänata, siis ma saaks talt ühe prantssaia ära võtta. Pühkisin näpu otsast suure kolli äsjakleebitud plakati peale, et saia puhta käega haarata - mingi paksu mehe vasakule põsele tuli sellest jälk must triip - ja valmistusin ründama.

Ent samal hetkel märkas Obu paksu põsele tekkinud triipu. "Vaata mis sa nüüd tegid!!!" röögatas ta, virutas raevunult mõlemad prantssaiad lumelödi sisse, fantapudel veeres nukralt trammirööpale.

No vaatasin, ega ta tegelikult ilus olnud tõesti. Mõnele tuntud inimesele oleks eriti inetu olnud selline suur kollitriip põsele venitada, õnneks oli seal plakatil mingi võõras, kes meenutas küll üht me vana sõpsi Etsi, kuid oli temast umbes kaks aastakümmet noorem.

"Äkki saab maha kratsida?" pakkusin välja, varbaga lumesodi sisse poolkaart joonistades. Aga tulivihane Obu ei tahtnud seda kratsida ja mina ka väga ei tahtnud, nii et tõmbasime trammipeatuses hõlmad koomale ja ootasime head mõtet. Suurema osa ajast pidin mina oma seljaga kollitriipu varjama, sest Obul oli häbi mu pärast ja ta ähvardas minuga enam mitte kunagi rääkida ega mind rolleriga sõidutada.

Blond lahendus
Aga parasjagu möödus üks meile hästi tuttav blond Ida-Euroopa prostituut. Ta oli meile nagunii tänu võlgu, sest ükskord oleks Brüsseli lennujaamas piirivalve ta karjäärile peaaegu kriipsu tõmmanud. Poleks ta teadnud hädas meile helistada, poleks ta ilmselt taibanud end toona ka Eesti välisministriks valetada. Aga ära ta pääses, ainsaks kahjuks oli see, et ta pidi Euroopa Komisjoni ees käima mingit vähemusrahvuste jama klaarimas.

"Noh, kuda ripuvad?" küsisin daamilt imala naeratusega, sest nagu välk selgest taevast oli mul järsku terane idee sähvatanud. "Kuule, kiire jutt tegelt, kraami kõik oma huulepulgad välja."

Daam kallas sisseharjunud kuulekusega kõik oma huulepulgad trammipeatuse pingile laiali. Pooled ei mahtunud pingile ära, need pudenesid pingi alla. Obu mossitas edasi, kuid mina sobrasin veerand tunniga huulepulgahunniku läbi ja leidsingi kõik, mis vaja. Andsin blondile Ida-Euroopa prostituudile nii kummagi pulga eest viieka ning saatsin ta viisakalt trammi peale.

Ja nüüd siis saladus
Kui tramm kolinal Kopli poole oli ära pööranud, võtsin taskust mõlemad huulepulgad. Sinise ja valge. Obu nägu venis korraga helgelt naerule. Ta krabas sinise, tõmbas musta tatitriibu kohale samasuure sinise triibu ja vaatas mullek küsivalt otsa.

Ma noogutasin kavalalt ja tõmbasin valge pulgaga (see oli hügieeniline pulk) tatitriibu alla järgmise valge, rasvase triibu. Käras küll.

Hommikul vara, kui olime just Obuga alustamas piparkookide söömist, helises telefon. See oli tööandja, kes oli meile tapeediliimi ja rohelised plakatid andnud. "Kuradi head mehed olete, ma ütlen, kesklinnas lipuvärvid põse peale maalinud! Tulen trammiga tööle tead ja vaatan, nii ilus et hakka või nutma! Kuule, olge meheks ah, värvige kõigile plakatitele sellised!"

No me siis värvisime, viimasele kui ühele. A pärast saime teada et kõrgemal pool oli keegi ikka kiunuma hakanud ja saatnud vabatahtlikest moodustatud võitlussalga "Edgarjugend" Sinimägedesse Tannenbergi liinile , kus need pidid peale sõjariistade (švammide ja spaatlite) kättesaamist Ida-Virumaal kõik meie tatitriibud uuesti maha hõõruma.