Staarkurg Donna ja Paks Hermann

Ajalehed valetavad ja liialdavad ja rebivad kontekstist välja. Seepärast peame me vajalikuks täpsustada, kuidas mõned lõppeva aasta olulisemad sündmused tegelikult aset leidsid.

Hermann. Paks Hermann.
Kui Paks saabus, olid kõik kohad tuld ja tossu täis ja bikiinides naised tormasid ringi, kusagilt kostis tulistamist ja kurja geeniuse verdtarretavat naeru. Ta tundus eriefektidest isegi pisut tüdinud olevat, kui ta end lauda toetas ja esimese õlleringi tõi. „Noh, poisid, kas teil mingeid ägedaid saladusi ka on? Ausõna, mind võite usaldada!“

Me vaatasime Obuga üksteisele otsa. „Kui Ets ja Villu veel ruulisid ja Narvas käisid, pidi politsei neile linna pealt alaealisi prostituute kohale tooma,“ ütlesin mina, sest see on päriselt ka tõsi. „Rein Kilk lasi ükskord avalikus kohas füüri ja kapo sai selle lindile,“ ütles Obu.

„Ai-ai-ai,“ ütles Paks, vangutas pead ja kirjutas nähtamatu tindiga midagi märkmikku. „Äge töö mehel,“ mõtlesime meie. Sest enamik ta kolleege on hallid ja märkamatud kujud, kes kannavad kaabut ja kõrge kraega mantlit. Tänaval kõnnivad süvenenult ja väldivad silmsidet. Enamasti algab töö neil õhtuhämaruses. Nad luusivad ministeeriumide ja riigiametite ümbruses ja järgnevad töötajaile õhtuõllele. Mõnikord üritavad seltskonda sulanduda ja semu teha.

Aga Tema oli teise kaliibri mees, rohkem James Bondi mõõtu tegelane.

Mõned kodanikud küll aeg-ajalt sügasid kukalt, kui ta Selveri parklas autoga 150-meetriseid hüppeid tegi või ummikusse jäädes poritiibade vahelt rakette välja tulistas, kuid üldjoontes konspiratsioon pidas ja Paksu ei kahtlustanud keegi.

„Kuule, kes su ülemus üldse on?“ küsisin mina. „Jah, kellele sa aru annad?“ uuris Obu
„Mina annan aru aint Jeesusele,“ ütles Paks Herman üleolevalt. „Faksi teel.“


Mõttetud inimesed
Kord olime Lauksiga Kolga-Jaani kandis jahil. Noh, siuksed südamlikud mehed nagu oleme, püssist me pauku ei teinud. Ja me ei näinudki metsloomi, sest lõke ulatus meil puudelatvadeni ja me karjusime ja jõime kõikse aeg.
Küll aga tuli üks kohalik metsistunud plikaatirts uurima, et kas äkki on tegu kuulsate ja rikaste jahimeestega, võib-olla lausa välismaalastega.

No ei olnud. Aga plikal saime napilt kõrvadest kinni küll. Pesime ta puhtaks, panime riidesse, kihvad viilisime maha, andsime talle nimeks Anett ja tõime pealinna ilusama elu peale, sest inimeste vastu peab hea olema.

Mina tegin selle metsiku plika kinnivõtmisest moblaga video, aga pärast tuli internetis ilge skandaal, et piinatakse siga, piinatakse siga. Ei olnud siga! Meie Anett oli! Linnas hakkas Anettil kohe hästi minema - kolas hotellides, baarides, ta käis isegi samas toas, kus oli kunagi käinud popstaar. Nii kleepus talle külge nimi Iglesiase Anett. Anett oli seksapiil, nii kõikidele näis! Aga no see selleks.

Temast sai igatahes nii tähelepanuväärne naine, et talle ehitati juba tema eluajal ausammas. Seda võite kõik Tartus turuhoone ees vaadata. Ainult see ERR-i erisaade tegi mingit nalja ja ütles, et Kolga-Jaani pandi. Aga see ongi neil üks naljasaade.

Värdjad
Aastad suure saali ees olid Ergma-mutti karastanud. Ta teadis, et kui rahvas saalis haigutama hakkab, tuleb eelarve või sadamaseadus või muu siuke jama kukele saata ja pulli tegema hakata. Klenski rõdule paberlennukeid loopima kutsuda või siis Kundla pulti käsutada. Need on siuksed pullimehed.

„Kuule, juraks läheb,“ sosistas Veskimägi ühel pärastlõunal kõrvalreas istuvale Pentusele. See Pentus oli siuke särts punapea ja üldse Veskimäele üsna sümpaatne. „Pane tähele, varsti on Kundla puldis!“ Pentus vaikis, kuid saatis üle õla ühe kelmika pilgu.

Varsti oligi. Aga puldi all kükitasid pullisõbrad Veskimägi ja Pentus. Veskimägi asus Kundla kingapaelu omavahel kokku siduma, Pentus hakkas aga oma elegantsete sõrmedega vanameheronti kõdistama.
„Ihhihii! Iiiiki! Aiaiaiai!“ niutsus Kundla. Vaatas siis puldi alla ja röögatas: „Oi värdjad, raisk!!!“


Keele ilu

Obu möirgas naerda. „Ema tuli koju!“ huilgas ta ja virutas sedeli lauale. Me võtsime lonksu.

„Sõida tasa üle silla,“ röökisin mina naerukrampides. „Lammas läks üle silla, saba tegi tilla-tilla! Ahv gorilla, sini-lilla! No tule taevas appi!“
„Oot, need viimased olid ka konkursilaused vä?“ küsis Obu vähe mõistmatult ja võttis lonksu. „Eiei, need ei old,“ rahustasin. Obu kontorilaud oli lahtirebitud ümbrikke täis ja kausis vedeles hulk sedeleid. Me olime nimelt ilusaima eestikeelse lause valimise žürii.

„Krooksus on alko kõikse aeg 40 prossa odavam,“ lugesin järgmiselt sedelilt vaevaliselt. Kõigil teistel sedelitel olid trükitud laused, aga see oli miskipärast varesejalgadega käsitsi kirjutatud. Võtsin lonksu ja saatsin Obu suunas kahtlustava pilgu. „Kuule, ega sa seda ise ei kirjutand?“

Obu pugises naerda. Lõin käega ja võtsin järgmise sedeli. Kuus tundi hiljem oli üksmeel majas, et just „Krooksus on alko kõikse aeg 40 prossa odavam“ ongi ilusaim eestikeelne lause. Võtsin lonksu ja pistsin selle sedeli ümbrikusse, kleepisin ümbriku kinni ja läksin postkasti otsima.

Kui tagasi jõudsin, hoidis surmtõsine Obu käes silti kirjaga „Krooksus on alko kõikse aeg 40 prossa odavam“. „Mida perset sa kobakäpp sinna konkursi korraldajatele nüüd saatsid?!“ nõudis ta.
„Maitea,“ nuuksusin vastu. „Eks vist homme lehest loeme.“

„Ema tuli koju... täitsa perses!" prahvatas Obu järgmisel hommikul ja lajatas värske ajalehe lauale.


Tallinna ööelu
Tõelise Mehega tutvudes paistis ta algul päris muhe. Punnis lihased mängisid naha all, kui ta õllekannu tõstis. Ta pigistas näppude vahel pähkleid puruks ja keeras rauast lauajala sõlme. Tumba heitis ta ka 12,65 meetri kaugusele, aga baarmen ütles et see ei loe, sest ta astus üle.
Aga kõik kõrtsi naised sumisesid tema ümber nigu kärbsed sita peal. Kiunusid vaimustusest ja väänlesid. Meie Obuga lõpuks ei skoorindki, aga tema lennutas sel õhtul oma mahlakad tervitused vähemalt tosinasse koopasse.

Järgmine kord kohtusime korteriläbul. Obu oli toatäie noori tsikke kohale kutsunud ja me mõtlesime, et teeme kõik tagasi – skoorime nii et tükid taga ja tema ei saa sooja aurugi. Läbu lõpuks oli ta skoorinud nii et tükid taga ja meie Obuga polnd saanud sooja aurugi. „Ai ta hakkab saama raisk,“ ähvardas Obu ja toksis arvutiekraanile aadressi www.barelylegalslutsfuckingandsucking.com. „Vääname talle siukse sita kokku et kiunub meil käes!“

„Jah!“ oigasin ma peoga kelladest kinni hoides. „Keerame tal olümpia perse või laseme üldse vangi panna, tehku seal oma kümmet ala siis seebi ja šampooniga!“

Järgmisele korteriläbule kutsusime Tõelise Mehe kaasa ja võtsime filmile, kuidas ta eitesi järjest naelutas ja mõnda lausa mitu korda. Ja siis monteerisime selle naelutamise veel topelt pikemaks. Kasseti peale kirjutasime „Pordu Maja tallinas sovin jäda anonüümSEkS!!!“.
Videokasseti viskasime keskkrimka fuajeesse ja varsti istuski ta kinni.

Rokipeer
Mööda Pikka Jalga sammus Toompealt alla lühike kõhetu mees. Kogu oma nooruse oli ta olnud teistele tõugata-tõmmata, nagu lühikesed ja kõhetud ikka. Aga nüüd oli aasta 2008 ja kõik oli teistmoodi.

Inimesed tõmbusid kahte lehte. Kel õnnestus, taandus hirmunult mõnda kõrvaltänavasse. Emad surusid laste pead oma seelikusse, ise kahvatudes. Mõned näitasid eemalt näpuga ja sosistasid midagi hirmunult.

Ehkki oli õhtune tipptund, püsis tee kõhetu kuju ees alati vaba. Talle meeldis see. Raekoja platsi servas tulid talle murelike nägudega vastu Ivari ja Unzip, kes kergitasid oma kaabusid ja teretasid nagu viksid koolipoisid. „Häh,“ ütles kõhetu mees ja tegi paar eriti majesteetlikku sammu.

„Krokodilli-krokodilli-krokodilli-rock!“ ümises kõhetu Ligi rõõmsalt, kui Unzip ja Ivari olid öhe kadunud. Ta lisas sammu ja lükkas soni veelgi uljamalt kuklasse.



Tele Tallinn, Tele Eesti
Ets ja Kruuda istusid seitsmeses bemmis ja tegid suitsu. „Ära põrandamati peale tuhka raputa,“ hoiatas Kruuda. „Tra ma ei kutsund sind mati pärast põdema,“ vastas Ets. „Mul on tantsusaadet vaja. A pealkiri võiks olla kuidagi Tallinnaga seotud.“
„Okei,“ vastas Kruuda.

Nädal hiljem helistas Ets uuesti. „Kle, perses värk. Ma vaatasin siin, et kõik noored eided on juba mehele saand, noh nagu Kadri ja Evelyn ja kõik. Oma mooriga nagu ka ei tahaks kaamerate ees näidata, see litutab ja on kole.“
„Okei,“ vastas Kruuda. „Ma vaatan omal töö juurest kellegi.“

Nädal hiljem astus Ets, lakk-kingad jalas, pott geeli peas ja rinnakarvad raseeritud, rõõmsalt telestuudiosse. „Noh, kus noored eided on?“ küsis ta fuajees suitsetavalt telelegend Raidilt heatujuliselt ja tegi demonstratiivselt paar venitusharjutust.

„Mis eided?“ raputas Raid pead. „Kruuda helistas, ütles et ma pean sinuga saadet tegema.“
Etsi käsi koos palituga jäi õhku seisma ja palitu nagisse ei jõudnudki. Raid tundis, et Etsi pilk surub ta kohe põlvist saadik põrandasse.
Ets oli vana kala. Kui prožektor süttis, ütles ta: "Tere Tallinn, tere Eesti. Siin ma nüüd siis olen." Kuid Raid teadis, et see on ühe suure jama algus.

Kruuda telefon oli aga mitu päeva postkastis.



Õnnemaa
„Teadsa, et staarkurg Donna pistis poja perse?“ küsis Ilves Unzipilt ja nööpis Bockilt korgi. Nad istusid Kadrioru lossi katusel ja vaatasid mõtlikult tähti. „Otse kaamerate ees.“

Unzip ohkas. „Ah tead, ära põe. Ma lasen Urvel tegeleda sellega. Juhan ja Ivari ajasid mul tuju sitaks, ma ei viitsi praegu kaasagi tunda.“
„No mis värk on siis?“
„Mis värk mis värk,“ osatas Unzip. „Ütlevad, et jummala perses värk, ma ei saagi lambaid 15 aastaga rikkaks teha."

Ilves vedas oma mulgi kuue hõlmad koomale ja võttis suure sõõmu Bocki. „Njahh... oli sul vaja lubada siis.“
„Ah mine perse,“ ütles Unzip. „Mul on nüüd head nõu vaja, kuda kõik rikkaks teha. No et oleks nagu õnnemaa või nii, kus puuduvad haigused, surm, kadedus... ja kõik on rikkad, euroopa viie rikkama hulgas. Kuule, anna oma vammust vähekeseks, ma ei saa külmetades mõelda.“

Ilves andis kuue Unzipile. "Aga ära ära määri, mul moor ei viitsi üldse pesu pesta, aint uisutab ringi ja sööb idusid," ütles ta. Ilves lükkas kaabu kuklasse, suunas pilgu ühe kauge-kauge tähe peale ja hakkas rääkima oma õnnemaast, mis tal väiksena paguluses elades oli. Tal oli seal suur kuueliitrine Dodge, Coca-Cola jooksis kraanist, ta võis iga päev vahukomme süüa, Eesti oli vaba ja kõik presidendid olid valged.

Unzip läks ühtäkki elevile. „Oota, mismõttes? Kuda sa sinna maale said?“
„Noh, vedasin teki üle pea, pigistasin silmad hästi-hästi kõvasti kinni ja kõrvad ka ja kujutasin endale ette ja siis nigu olingi seal,“ selgitas Ilves jätkuvalt tähti vaadates. "Mnjaa..." venitas ta ning ulatas Unzipile pooliku pudeli. „Noh, ei taha vä?“

Ent vastust ei tulnud. Unzip oli mulgi kuue üle pea vedanud, silmad sulgenud ja kämblad kõvasti-kõvasti kõrvadele surunud.



Kapoti-Karu
Teise liini tramm tõmbas uksed kolinal kinni.

„Kust ma pileti sisse need väikesed augukesed saan?“ küsis korvpalluri kasvu mees ühelt kuldkiharaga tolvanilt. Pikk mees oli väga viisakalt riides, mitte nagu tüüpiline trammisõitja. Kallis mantel seljas ja ilus nahkne portfell käes. Paremas käes keerutas ta nõutult üheksakroonist piletit.

„Tra ma ise ka ei tea,“ sosistas kuldkiharaga mees vastu. „Ma üldiselt sõidan Mustangiga, a load võeti ära raisk. Paide wei, ma olen Kalev. Ma töötan tolana,“ sõnas kuldkihar.

„Oi-oi-oi,“ ütles pikk mees. „Sama jama raisk, mul pani autojuht ametiautoga matsu, põrutas elajale otsa nii et soolikaid lendas. Ahjaa, ma olen Jaak. Ma töötan ministrina.“

„Ohoh?“ Kalevi silmad läksid kavalalt kissi nagu rebasel. „Kelle omale kapoti peale said kah?“
„Karu, raisk.“

„Amatöör,“ mõtles Kalev.

Alkoholikeelu mõju

"Miks krt peab nii külm olema," ütles Lauks ja puhus sooja hingeõhku külmunud sõrmede peale. "Jälk eesti kliima raisk!"
Tund aega tagasi vanalinna ühes lokaalis manustatud alkohol hakkas kerest lahkuma, hinge mattis algav pohmell. See võimendas külma ja niiske tuule mõju veelgi.
"Kule kas sa kuskilt viina ei saa vä? Raudselt tead mõnda taksojuhti?" küsisin ma Lauksi käest. Kell oli juba palju, raha meil enam kõrtsus istumiseks enam ei olnud.
"Ei ole jah siukest tuttavat. Kõik kraanid kinni," oli Lauks murelik. Siis aga lõi ta lahtise käega vastu oma laupa: "A tead! Kui viitsid jalutada, mul üks sõber ärimees oli vabduse platsile ühte majja korra ühe viina ja vorsti viinud. Äkki on see seal alles? Lähme küsime kule! Lubame homme tagasi viia!"
Hakkasime minema. Läpakakotid käe otsas läksime ühe Vabaduse väljaku ääres oleva pruuni maja valvuri juurde.
"Kas Ivo on siin?" küsis Lauks.
"Ei ole teda jenam. Mis te tjahate temast?" küsis valvur kerge vene aktsendiga.
"Meil oleks ühte asja vaja tema juurest. Lubad? Käime sutsti ära ja valmis!"
"Okei, nagunii siiberdavad jgast suva kujud tjema toast sisse ja välja koguaeg. Boože moi..."

Täpselt 16 minuti pärast olime tagasi tänaval. Õues oli sama külm kui enne, kuid meie südamed olid soojad ja hinged hõiskasid - minu läpaka kotis loksus rõõmsalt kilone vene viin.

Raud ja Keres

Sain Raua uue ja popi raamatu. Lugesin Ristiisas hooga 80 lehte läbi. Tahtsin seltskonna saabudes järjehoidjat. Olid aint kupyyrid. Panin esiti kahese.

Ei sobind. Panin hoopis viiese.

Punkarid on koos Keresega vanad malemaja mehed. Truba rääkis.

Miski pole endine

Ets viskab viha kõrvale ja tõstab Villu kõrvale kausi pesuveega. "Kuum ei ole?" küsib ta. Villu pistab näpu sisse ja tõmbab krapsti välja tagasi. Ets valab hoolitsevalt kopsikust külma vett juurde ja hõõrub matšalka seebiseks.
"No kummardu korra," ütleb Ets ja asub Villu turja nühkima. "Ohhsajeerum, mis sul kõik siia kogunenud," tõdeb Ets. "Ohh, ära parem küsi," ohkab Villu.

"Eino vaata, rämedad plekid ribikontide juures, umbes seal kus südametunnistus asub... puhta kuradi maadevahetust täis," oigab Ets ja nühib järjest kõvemini. "Ja siin - oot kummarda veel rohkem - peeru vahel sul ju puhta Rävala, no kulla mees!"
Villu pöörab kõhu ette.

"Oi heldeke," hüüatab Ets. "Siin ju puhta tornkraana püsti, isegi nigu M-täht oleks peale kirjutatud!" Ets nühkis Villu plekke nii et selg märg, ja plekid muudkui andsid järele. Kui ta nuustiku tornkraana külge pani, rehmas Villu häbelikult käega... ja ärkas.

Ta oli oma voodis, Etsi polnud kusagil. Poolunes mõtles ta veel, et kui silmad kinni pigistab, siis ehk tuleb Ets tagasi ja pesebki ta plekid kõik maha. Kuid pisut virgununa taipas ta, et Etsi pole käinud ega tulegi. Advokaat on ainus, kes talle veel aeg-ajalt helistab ja autoga kohtu vahet sõidutab. "Persse," mõtles ta kibestunult.

"Vat persse pole Villu mind veel küll kunagi saatnud," mõtles Ets oma voodis vastu. Ta aimas, et see pole hea märk.

Pulmad!

(Ruu ja Evelin Sepp Kuku raadios blogidest)
Saate salvestus: http://podcast.kolhoos.ee/podcasthtml?podcast=pressiklubi

*****
Ruu: Niisiis, on veel olemas Evelin Sepa eriti provaatne blogi. Kuidas ma saaksin sinna ligipääsu?
Evelin: Sa peaksid mu kätt paluma, aga seda sa teha ei saa.
Ruu: Aga miks mitte?
Evelin: Sa oled kinni.
*****

Esiteks.
Ruu, käpad eemale!

Teiseks:
Evelin, kas sa palun tuleksid meile naiseks?

Lauks ja Obu

Ööistungid

Suures saalis mäe otsas jooksis juba 23. tund. Inimesed lõhnasid juba pesematuse järgi. Näod olid mornid ja juuksed rasused. Enele kuuluva kõige suurema laua all kolisesid kaks tühja lapikut.
"Kempsu tahaks," nuuksus Ester haleda häälega ja piilus ukse poole.
"Ah ära plära. Küll Harkus saad kabineti isikliku kempsuga," torises muidu naljamehena tuntud Heimar kõrvalreast, ise punase siidlipsu sisse oma tolmuseid prilliklaase pühkides. Villu vaatas üle õla ja sisistas midagi tigedalt.
Ühe seinapoolse rea pingi alt kostis vaevukuuldav kahjurõõmus "Ihhihihiii!"

...

"Kuulge... mehed... nii hakkabki olema vää?" küsis Karel Rüütli vanematelt kolleegidelt.
"Kule, tra ära vingu, ise tahtsid siia tulla," vastas Marrandi ja avas raske ohkega ülemise särginööbi. "Tra siuke tahab veel esimees olla siin."
"Ma tahan koju, raisk! Oleks pidand ikka maamõõtjaks hakkama, nagu EPA-s soovitati," sõnas Rüütli ja pani äkitsi saaliukse poole jooksu. Vanemad kolleegid vaatasid nolki natuke häiritud, natuke haletseva pilguga. Jõudis ukseni, tõmbas hoogsalt lingist, ja vajus löödult põrandale istukile. Lukus, raisk.
Karel luksus nutta.
Kolleegid pöörasid pea ära ja tegid, nagu loeks delfi uudiseid ja mõtleks mingist eelarvest.
Ühe seinapoolse rea pingi alt kostis jälle vaevukuuldav kahjurõõmus "Ihhihihiiii!"

...

"Tra, oli mul vaja siia tulla. Mis mul all-linnas viga oli," mõtles Tõuke Ratas.
"Tra, hea, et siia tulin ja Tõuke Ratta üles saatsin," mõtles Ets all-linnas vastu.
Ülal linnas kostis ühe seinapoolse rea pingi alt kahjurõõmus "Ihhihihiii!"

...

Ühes teises reas andis Erki Nool Toomas Tõnistele pingi all põlvega vastu kintsu siukse paugu, et see kiunatas ja traumapunkti poole jooksu pistis. Tõmbas vägilase jõuga saaliukse lingist, aga tegi rapsides ainult näppudele haiget. Uks jäi kinni. Jõumees saatis mõttes kõik persse ja lubas endale, et tõmbab Erki kunagi kiilu alt läbi. Ja vantsis löödult oma toolile tagasi.
"Ihhihihiii," itsitas Jaan Kundla seinapoolse rea pingi alt ja tõukas varbaotsaga saali võtit veelgi sügavamale vaiba alla.

Laulurahva püha

Näidend kolmes vaatuses

I VAATUS
PIME LAVA. ULUB KÕLE TUUL, SIIT-SEALT PAISTAVAD NÄLJASTE HUNTIDE PÕLEVAD SILMAD. KORDAMÖÖDA KOSTAVAD KATKENDID ERINEVATEST EUROLAULUDEST.

ISLAND: Leidsin võtme enda vabastamiseks, sa üllatud, sest mul on vägi oma värki muuta.
ROOTSI: Kõigel on algus, kõik lõppeb, võta või jäta, veelparem usu - ole mu armastus või sõber.
UKRAINA: Salapärane daam, ma löön nagu äike, oled valmis vää, tahan panna sind imestama, süda põleb praegast.
VALGEVENE: Hasta la vista peibe, võiblat ma hakkan sind igatsema, võid olla täitsa õnnelik, kuigi see pole aus.
BULGAARIA: Kui öö laskub maale tahan sind, DJ pliis vii mind siit nahui.

EESRIIE.

II VAATUS
OBU KAHETOALINE KORTER TARTUS. TOAS SOFA, LAUD, TABURET JA TELEKAS. SEINAL RADIAATOR, SELLE PEAL SOKK JA ALL TALDRIK KOLME PELMEENIGA. AKNAID KATAVAD PAKSUD VILLASED KARDINAD. TULED ON KUSTUS, ÕRNA VALGUST HEIDAB VAID TELERI PUNANE SIGNAALTULUKE. LAUKS, TÄISKASVANUD MEES, KÖSSITAB DIIVANI JA SEINA VAHEL. VÄLJAST SAABUB KILEKOTIGA OBU.

LAUKS (sosinal): Said ikka tulla? Mis sa pruutidele ütsid?
OBU: Et mõlemad vanaisad surid korraga ära. Sina?
LAUKS: Särlakid.

OBU (vaatab Lauksi väga tõsise näoga, sosistab hauatagusel häälel): Aga särlakid on hirmus haigus: kes korra haigeks jääb, ega see enam terveks ei saagi.
LAUKS: Noh, saavad ikka kah. Meil oli sulane, sai terveks küll.
OBU: Kõige parem on kadaka suitsu teha, siis ei hakka kunagi külge.
LAUKS: Seda ütles minu ema kah. (Vaatab kella).
OBU: Kas on aeg?
LAUKS: Jah, too tarvikud välja.

OBU (Ära. Naaseb varsti küünla, suure teki ja sikspäkiga. Piilub arglikult üle õla, ega keegi aknast näinud. Tõstab teleri diivani ja seina vahel kössitava Lauksi juurde, ronib vaevaliselt ka ise kõrvale ja veab sellele kõigele suure teki peale.)

SUMMUTATUD HELID TEKI ALT: Pane hääl hästi vaikseks, muidu naabrid kuulevad! - Jah... Kust nupust see tööle läheb? - Klõps.
(Kostab veel pisut rabelemist ja jalgadega põtkimist, hetk hiljem algavad vaiksed puhkpillihelid. Maad võtab vaikus, vaevukuuldavais puhkpillihelides võib ääri-veeri ära tunda Beethoveni "Oodi rõõmule".)

EESRIIE.

III VAATUS
VABAÕHUKOHVIK TALLINNA VANALINNAS. KOLM SULISTE KÜBARATE JA MURELIKU OLEKUGA VANEMAT DAAMI JOOVAD PEENTEST TASSIDEST KOHVI JA SÖÖVAD KULLATUD LUSIKATEGA CRÈME BRÛLÉE'D.

MAADAM RUTSKI: Õudne jah, majanduslangus ja kõik, mõtleks... Ma ei käi isegi oma chihuauaga enam iga nädal salongis, ainult kaks korda kuus. Õudne, milline blamaaž, ta on nagu kaltsuhunnik, pulstunud ja kole. Ja maiteagi, kas ma aasta pärast saan endale üldse kreem pürleedki lubada... (pühib siidrätikuga võltspisara).
Ja abikaasa pole juba mitu nädalat omale uut lipsu ostnud, ma lõpuks ei läinud temaga ühele vastuvõtulegi kaasa, ütsin et mõlemad vanaisad surid ära.

MAADAM BLUMSTEIN: Teil ju mees peaks teenima küll, maadam Rutski, kas asi on tõesti nii hull? Minu mees ütles, et õige hõlma ei hakka keegi ja tubli töömees on alati söönud. Rohkem midagi ei öelnudki, sest tal esse messid muudku tulid ja ta pidi neile kõigile laenu andma. See on kohutav, kui palju tööd ta teeb! Aga Ferku pidi ikkagi maha müüma, nüüd sõidab mingi saksa panniga, õud-neee! Ta kutsub mind küll presekatele ja vip-klubidesse, aga ma olen nüüd öelnd, et mul on särlakid või midagi, sest kuda ma ronin rahva ees välja mingist mersust...

MAADAM RUTSKI: Issand jummal, jah! Ei minu mees teenib ikka jah, ta on ka aus ja tõsine töömees. Ma saatsin lausa "Töömurdjasse" tema kohta kirja et teda telekas näidataks, a nemad ütlesid et saade ei jookse enam ja üldsegi nad igasugu pandimajapidajaid telkusse ei taha, vaid selliseid mehi kes kive tassiks või hobusi rautaks... Ma võin kasvõi ise hakata oma chihuauat pügama, aga mu mees jääb ikka tuhat korda ausamaks tööinimeseks kui nemad seal televisioonis kõik kokku!

MAADAM BLUMSTEIN: No täitsa lõpp tõesti... (Pöördub kolmanda daami poole.) Mis teie arvate, ah? Te nii vaikne siin, ja sulg kübaral kah na luitunud ja silmaalused kottis nigu kaamlil... õumaigaad, see polegi teil vist cafe latte, vaid tavaline kohv mingi vahukoorega! Issand-issand!

MAADAM RUTSKI: Kas tõesti on asi nii hull? Mida teie mees teeb, maadam Paadam? (Irooniliselt.) Kas tema ka mitte tõsine töömees ei olnud, pealegi seltskonnas lugupeetud inimene ja kõik?

MAADAM PAADAM: (Nuttes ära.)

MAADAM BLUMSTEIN: Tra sa Õhtukat üldse ei loe vä? Nahhui sul üldse oli vaja teda kaasa kutsuda!

EESRIIE.

Kõrrega pilku

Jaan Kundla oli teki all. Paksu teki all. Toas olid tuled kustus, ta istus hiirvaikselt.
Õnneks oli ta oma plaani ennist korralikult läbi mõelnud. Ta oli endale ehitanud agregaadi, millega sai teki all ja vaikselt pilsnerit libistada - õllepudel oli voodi kõrval, selles tuli peenike kummivoolik Jaani hammaste vahele. Samas pidi olema ettevaatlik - kui pudel tühjemaks sai ja kui siis kõvimi imeda, kostus kõrvulukustav ja reetev lurin.

Jaan oli rõõmsameelne. Ta oli rahul enda kavaluse üle kuidas ta kõigile teistele oma nutikusega ära pani.
Pissihäda oli peal kuid WCsse ei saanud minna. Jällegi, reetvad helid. Lisaks ei julgenud Jaan tulesid süüdata.

Järsku kostus uksele terav ja enesekindel koputus. Jaan tõmbas õlle kurku, ta ei saanud hingata. Kuid ta ei kõhatanudki. Hirm oli nii suur.

Koputus kordus, seekord nõudlikumalt. Jaanil jooksis silmist köhimise vajaduse tõttu pisaraid.

Koputused lakkasid, Jaan kuulis trepil kaugenevaid samme. Ta hingas jälle ja oli rahul.

Ilmselt oli koputaja keegi Teeme Ära 2008 kampaaniast osavõtjaid. Oli 3. mai. 2008 aastal. Ning Jaan ei tahtnud koristama minna.

Aru ma ei taipa

Tartu, Emajõe äärne kafee.
"Mis? Ära ütle nii! Mul jättis süda löögi vahele. Eino selge, kallis. Üheksa kuud sa siis ei joo. A muidu me läheme Lauksiga Supilinna päevadele ja lodjaga sõitma," ütles Obu telefonisse ja võttis lonksu.
Päriselt ka.

Kagusse

Vihma sadas. Panin suitsu põlema.
Suits maitses vastikult, kuigi tavaliselt mulle tossamine meeldib. Aga see oli mul järjekorras juba umbes kolmas suits poole tunni jooksul, niiet asi muutus vastikuks. Samas, mitte midagi muud kaa teha ei olnud.
Eemal paistis vihmasajust heledam laik, kus vihma ei sadanud. Kui astusin sossi mäest paar sammu ülespoole, märkasin, et see ei olnudki päike. Hoopis vanadekodu põles. Tuletõrjeautode sireenid ja vilkurid töötasid. Kiiraabiautod enam ei kiirustanud vaid loivasid rahulikult "asju" kokku korjama.

****

Õnneks sõitis buss üsna pea peatusesse.
"Nii kaugele kui võimalik," ütlesin ma bussijuhile ulatades talle ühe sinise ja kaks rohelist kupüüri. Püüdsin olla sõbralik, nalja teha.
"Töispilet vöi," küsis bussijuht pärast pisikest pausi kurjal ilmel.
"Jah, jah, täispilet. Tartusse. Ei ole tudeng," lalisesin madaldatud häälel, tõsisel ilmel.
"Sada nelikönd on siis."
Küsisin irooniliselt: "Ilma naljata?"
Bussijuhi nägu tõmbus vihast roosaks.

****

Õnneks oli järgmise bussi peal sõber Priit, kes mulle õlut pakkus.

Tšekki soovite?

Jaan Kundla kohendas lipsu sirgu ja sisenes riigikogu puhvetisse.
Järjekorraga leti juurde jõudnuna oli ta juba veendunud, et päev on sitt mis sitt. Esiteks oli aukohus ta kusagilt välja visanud ja teiseks sattus ta järjekorras Strandbergi kõrvale.
Kuna Strandberg oli terve sabas veedetud aja jahunud vabadussambast, mille otsas oleva risti võiks pöörlema panna ja niiviisi elektrit toota, tellis Kundla suure õlle. Bocki.
"Kas tšekki soovite?" küsis nägus brünett müüjaneiu viisakalt.
"Daaaaaaa..." ütles Kundla irooniliselt.

Lahkumine

Vihm pladistas vastu akent.
Obu võttis tagataskust stripiklubi tšeki. 02:37 näitas kellaaeg, see on 11 tundi tagasi. Me mõlema näole venis mõistev irwe.

Obu pakkis oma suurt lapitekki kilekotti.
"Kas nüüd ongi see päev?" küsisin.
Ta vastas mulle altkulmu etteheitva pilguga. Siuksega, mille kätte võiks toataimed ja väiksemad koduloomad kõngeda.
Ma mõistsin, et ongi See päev.
"Kellele mopp ja kastrul jäävad?"
Obu pani mopi ja kastruli kilekotti ja asetas selle ukse kõrvale. Pann oli pesemata, selle viskas ta kööginurka nii et thermospoti asemele jäi suur mõlk.
"Eila, kui sul strippari tiss suus oli, sind küll ei huvitanud, kas mul on millega põrandat pesta ja makarone keeta," torises ta lokirulle kohendades.
Ta asetas kolmandasse suurde kilekotti seitse CD-plaati, padja, mõõdulindi, mõrase veinipokaali ja väikese oranži liivakastiämbri. Mina rullisin igaks juhuks kokku elutoavaiba ja peitsin diivani taha ära. Ma teadsin, et olen ta pihta ülekohtune ja paha olnud, aga see vaip oli mulle kallis.
Vihm ladistas ikka vastu akent. Ta avas akna ja tilgad kukkusid aknalauale. Aastate jooksul tuhatoosi kõrvale kogunenud sigaretituha tükikesed tõmbusid vihmapiiskade all kokku, muutusid tumemustaks. Obu sonkis suitsu põlema süüdanud ja siis kustutatud tikuga piisakesi, muutes nad lühikese ajaga sogaseks loiguks. Puhusin suitsujoa püüdlikult pliid kohal asuva õhu ära tõmbamise agregaadi poole, kuigi see ei töötanud juba aastaid.
Telekas oli kordussaade "Eesti otsib superstaari". Raud ülbitses jälle.
"Sul tartus TV3 on vä?" küsisin.
"Mul on isegi ALO TV tartus olemas," vastas Obu üleolevalt. Ja lisas: "Sitavaresed."

Villu saab peksa

Ets ja Kaia tegid Vabaduse väljaku tunneli suudmes suitsu. Kuigi neid kaitsesid tunneli sissekäigu seinad, pisut lund tuiskas ikka neile peale. Ets tegi Nexti, Kaial oli naisterahvale kohaselt pikk ja sale Vogue lakitud akrüülküünte vahel.
Ets hakkas rääkima.
"Peaks mingi pressiteate tegema, et linnas on tegelt kõik lume mõttes kontrolli all. Siis vähemalt need sitad ei saa aru, et asi perses, kes kontoris istuvad. Volikogu vennad näiteks. Ainuke kes raudselt õues on, on Kojamees. Nagunii oma jalgpallihaiglaga koos koristavad staadionit..."
Kaia turtsatas tagasihoidlikult naerma: "Kojamees.. koristab.. Ihhii!"
Vaevalt jõudis ta oma Etsi huumorisoont imetleva pilgu linnapealt pöörata, kui eemalt kostus vali ja särtsakas "Tere!".
Neile lähenesid Villu ja Janno. Ets vaatas muigega Villule otsa: "Sind pole jupp aega näha olnd! Kus olnud oled?"
Enne kui Villu midagi vastata jõudis, andis Janno talle obaduse vastu pead, niiet karvamüts määrdunud lumega kaetud tunnelipõhja kukkus. "Tahad, löö kaa, Ets! Tal ei ole enam puutumatust!"
"Türa ära togi," ühmas Villu Jannole ja päärdus Etsi poole. "Nojah. Kapos olin. Kotivad täiega mind raisk."
Kaia küsis muiates: "Ja Jannost saab siis perekonnapea, kui sa kinni oled, jah?"
Villu küsis Etsilt suitsu ja ei vastanud Kaiale midagi.

Janno kiri

Tere sõbrad!

Terve eesti rahvas ilmselt mõtleb, kuhu me Villuga kadunud oleme. Ei ole me kadunud ühti. Me oleme oma kodukandis, Rõuges. Joome õukat, käime jahil ja harime maad. Elame nagu vabad mehed muiste.
Esimene põhjus miks me siin oleme - talinas sai papp otsa, mendid hakkasid meie palgamaksjaid kõvasti pitsitama. Ega endilgi asjad laabunud viimasel ajal. Aga noh, eks maarajoonide penid on ikka päälinnas peksa saand.

Teine põhjus - meile ei meeldi see, et Eesti on liitunud selle krdi Schengeni leppega ja piiripostid kaotati Läti piirilt ära. Meile postid väga meeldisid. Kui postid veel püsti olid, sai lätist ikka suitsu ja viina sebitud ja siin maha müüdud - aga nüüd käib iga molkus ise Lätis kraami ostmas.
Meie protestime asja vastu nii, et olles maskeerunud piiripostideks (siuksed suured tümakad, musta-valge triibulised) seisame Mäluvalves. Me alguses tahtsime oma aktsiooni nimetada Piirivalveks, aga see keelati ära (õigemini ei keelatud, aga saime lätlastelt peksa). Niisiis oleme Mäluvalves. Alguses kaalusime ka variante Piirimälu ja Mälupiir.
Alguses ühinesid meiega ka Rahvaliidu noored, aga need läksid pikapeale laiali, kui ilmad jahedamaks tõmbasid ja kõht tühjaks läks - metsast said paremad seened otsa. Prooviti ka ümberkaudsete talude aitadest söögikraami varastada, aga aitades olid vaid suitsud ja salaviin. Selle kraami peal paljalt pikalt vastu ei pea.
Ega siin endalgi eriti huvitav ei ole. Alguses inimesed ikka vaatasid, isegi telekaamerad lubati kohale kutsuda. Aga nüüd ei ole juba nädalaid kedagi näinud - seisame metsas kahekesi Mäluvalves nagu postid. Meenutame kahekesi kõrvuti olles vabaduse kella. Keegi meid aga ei näe.

Aga viimasel ajal on kuulda, et mendid on hakanud meie võitluskaaslasi ja meie endi seltsimehi parteist veel rohkem pigistama, niiet ega me enam Tallinasse nägu ei näita. Aga teiega oli tore!

Au Revoir, pätid!

Janno Reiljan.