Miski pole endine

Ets viskab viha kõrvale ja tõstab Villu kõrvale kausi pesuveega. "Kuum ei ole?" küsib ta. Villu pistab näpu sisse ja tõmbab krapsti välja tagasi. Ets valab hoolitsevalt kopsikust külma vett juurde ja hõõrub matšalka seebiseks.
"No kummardu korra," ütleb Ets ja asub Villu turja nühkima. "Ohhsajeerum, mis sul kõik siia kogunenud," tõdeb Ets. "Ohh, ära parem küsi," ohkab Villu.

"Eino vaata, rämedad plekid ribikontide juures, umbes seal kus südametunnistus asub... puhta kuradi maadevahetust täis," oigab Ets ja nühib järjest kõvemini. "Ja siin - oot kummarda veel rohkem - peeru vahel sul ju puhta Rävala, no kulla mees!"
Villu pöörab kõhu ette.

"Oi heldeke," hüüatab Ets. "Siin ju puhta tornkraana püsti, isegi nigu M-täht oleks peale kirjutatud!" Ets nühkis Villu plekke nii et selg märg, ja plekid muudkui andsid järele. Kui ta nuustiku tornkraana külge pani, rehmas Villu häbelikult käega... ja ärkas.

Ta oli oma voodis, Etsi polnud kusagil. Poolunes mõtles ta veel, et kui silmad kinni pigistab, siis ehk tuleb Ets tagasi ja pesebki ta plekid kõik maha. Kuid pisut virgununa taipas ta, et Etsi pole käinud ega tulegi. Advokaat on ainus, kes talle veel aeg-ajalt helistab ja autoga kohtu vahet sõidutab. "Persse," mõtles ta kibestunult.

"Vat persse pole Villu mind veel küll kunagi saatnud," mõtles Ets oma voodis vastu. Ta aimas, et see pole hea märk.