Save The Vaalaskala!

"No vat nüüd on küll putsis raisk," ütles Villu vaikselt. Ta kükitas, vaatas enda ette maha, tegi aeglaselt suitsu. Ta ajas silmad hästi suureks ja ütles veelkord, kuid palju kõvemini, sama lause, pannes rõhu lause eelviimasele sõnale: "Vat nüüd on jummala p u t s i s raisk".
"Kule lähme teeme ühe viina kods, vaatame kaunitari ja geeniust ja... Mul on sõber seal saates, eriline jobu on, meie erakonnast," püüdis Janno oma venda lohutada nii, nagu ta oskas.
"Kuhugi ei lähe raisk. Ets hakkab nüüd saama.. Päris vähe hakkab ta saama ka vist raisk..." Villu imes kolm mahvi suitsu järjest kopsudesse, köhis veidi, sülitas Janno ikka veel musta kinga peale ja tõusus püsti.
"Tõmbame võtmega auto peale triibu vä?" läks Janno elevile. Talle oli alati meeldind autosid võtmestada. Eriti Ametiühingute keskliidu, Reformierakonna ja Lihula linnavalitsuse kontorite ees. "Tead see paneb jumala hea matsu autole ju. Terve külg tuleb ära värvida! Oh! Teeme nii, et mina teen üheltpoolt ja sina teiseltpoolt! Oi Ets kahetseb seda raisk!"
"Kule ta turvad arvavad kohe et meie tegime ju... Ei.. teeme midagi suurt ja olulist. Paneme kuradi transiidi seisma raisk! Pole transiiti, ei ole tal tööd! Las siis istub oma ministeeriumisja kahetseb raisk! Janno! Hakkame suurt poliitikat tegema! Eesti rahvas veel kiunub meie väänamise all, raisk."
Villu tutvustas Jannole oma plaani. Peatselt läksidki kaks meest jäälõhkuja Potjomkiniga traalerit takistama. Ütlesid Reporterile, et on griinpiisist ja jõid viina.

Walt Disney productions

Me täname teid, kallid.

Läksime Lauksiga siis täna oma ässitamistööd tegema, et ilmarahval kaunis vaadata oleks kuda mikimausid ja kommarid omavahel kaklevad.
Paraku oli enamik kohalviibinuid tulnud kohale meie üleskutse peale ehk sama eesmärgiga - vaadata ühte laulukoori ja teist laulukoori ja siis mõlema üle irvitada. Kaklust ei toimunudki.

Ootasime peale valimistulemuste selgumist Estonia juures trammi. Nägime, kuidas Toomas Hendrik Ilves istus presidendi autosse, millega veel paar tundi tagasi oli saabunud Arnold Rüütel.

Arnold Rüütel tuli koos Ingridiga ka trammipeatusse ilmse sooviga koju minna.

Peatus tramm number kolm. Ronisime peale, sest sellega saab minu poole. Arnold ja Ingrid tahtsid ka peale tulla, aga turske naistrammijuht lükkas oma plekist ukse lahti ja röögatas: "Kuda võ, bljad, eto v Kadriorg jeedit!"

Arnold ja Ingrid mõistsid oma viga ja läksid bussijaama.

Kodaniku meelespea valimispäevaks

Homsete presidendivalimiste ajaks on meil Obuga oma plaan. Kes tahab, võib kampa lüüa.

Tallinnas on nimelt samaaegselt kaks laulupidu. Üks on kesikute, rahvatiidude ja muude õiglaste inimeste laulev rongkäik Rüütli toetuseks marsruudil SAS Radisson - Estonia parkla.
Teine on Ilvese toetajate kontsert Tammsaare pargis.

Siililegi on selge, et Saku Sopsu juures on see strateegiline punkt, kus kaks laulupidu sama hästi kui kokku puutuvad, mistõttu verejanulistel just seal tasub passida.

Meie Obuga läheme erinevatele laulupidudele. Viskame liisku, kui vaja. Ja siis hakkame ässitama. Räägime ikka agressiivsematele vendadele, et mida teine pool just nende kohta ütles ja mida teha lubas. Kui vahemaa kahe laulupeo vahel on minimaalne (just umbes Sopsu või Meloni kaubamaja juures), siis hakkame Obuga vastastikku solvanguid karjuma. Ässitame, solvame, kutsume endale liitlasi.

Kes kampa tahavad tulla, peavad mõistma, et koordineeritus on kõige alus. Selleks tuleb pähe õppida hüüded, millega rahvast üles kütta, millega üksteise hüüetele vastata. Ja kohtume siis 10.15 Viru litsi kuju all, et ära jagada, kes kumba tiimi läheb.

Rüütli pooldajad	Ilvese pooldajad
Ameerika perselakkujad!	Kommunistid!
Eesti rahva vereimejad!	Savipätsu t*raimejad!
Jänkid koju!	Kommarid ahju!
Idioodid!	Polüübid!
Lõuga saate nahui!	Tulge faking andke!
Vaat et eest ei jookse!	Nahui te tulla julgete!
Üldine raevunud mörin	Vihapursked, sõim

Nii, ja siinkohal, me kallid kaaslased ja ühinejad, näeb meie plaan ette vaikset, kuid üksmeelset irdumist seltskonnast. Kogunemiskoht on Saku Sopsu trepi peal, kus me siis korgime lahti õlled, sügame kõhtu, naudime vaatepilti ja seda kirevat-kirevat maailma.

Kohtumiseni!

Hundi Raev!!!!

Seda posti lugedes tuleb kuulata seda lugu. (www.metsatoll.ee)

Tuul vilises mu silmades, pannes aegajalt üle mu põse kiiresti voolama pisara. Horisontaalselt. Kui pisar veereb gravitatsiooni eirates selja taha jääva horisondi poole, ei ole see nõrkusepisar. See on Mehepisar.
Helehallid Nokia kõrvalapid kiirvri all lõrisesid. Just, nagu hundid. Otse mu kõrvadesse lendas nende tillukestest membraanidest kiire ja meloodiline basskitarri käik. Selline pisut tahumata, metalne. Muudest instrumentidest ja vokaalist täiesti eristunult. Metsatöllile omaselt.

Nendelt tulnud vereiha,
minus voolab nende viha!
Metsakurat sõi mu naise,
metsakurat sõi mu lapse!
Metsakuradiga silmitsi
olen olnud alati.
Temalt pärit mulle äng,
temalt pärit mulle raev.

Tunnen ennast vaba mehena, kelle vastas on terve maailm. Ja ma olen maailma võitmas. Nagu alati.

Enne foori lasen tagumise ratta efektselt lohisema. Kostub hele mehine vilin. Enne peatumist ei vaata ma oma ette. Vaatan Hummerisse.
"Phäh. Lahja mudel. H2," mõtlen ma ja tunnen endamisi kaasa sellele imekaunile tshikile kes seal sees istub. Kahju temast. On sunnitud Hummeriga sõitma, selleasemel, et tunda kaherattalise ratsu seljas ennast tõesti vabana, nuusutada terve maailma lõhnu, olla neist üle. Naine vaatab mind ilmselge imestusega.
Ma mõtlen: "Jah, kullake. Sa ei usu oma silmi? Jah, selline mees koos sellise masinaga on tõesti olemas."
Vahetame mõttes telefoninumbreid.

Ei sind loonud võluvägi,
ei sind loonud jumalad -
sind lõi lihtne sepamees.
Voolasime verest tühjaks,
kangesime lagendikel
sinu löödud haavadest.


Sööstan foori tagant efektse lörinaga minema. Mina ja mu roller. 2,9 kilovatti puhast loomajõudu.

Rebane sai märgi külge

Ninasarvik oli metsa kõige targem loom. Peaaegu et maailma kõige targem.
Igast ümbruskonna suurtihnikust ja kohalikust võpsikust käisid loomad ja inimesed tema juures kuulamas, kuidas oma elu korraldada. Ja kõik olid abi saanud.

Ainult rebasepoiss ei olnud veel käinud. Ta istus, näpp suus Ninasarviku kontori ukse ees ja kogus julgust, vaadates kuidas teised ristikheinalehe kujulise logoga kaunistatud uksest sisenesid. Käis seal Villu Vallutaja, hõbedajuukseline umbes 78-aastane topis kõrvupidi järel lohisemas; käis pärdik Tarmo Lasnamäelt, kes küll väljus ruttu, pruun võru ümber suu; isegi oravapoiss Andrus hüppas häbelikult läbi, ehkki enne varga kombel überringi piilus ja lahkudes oma pähkleid hellalt hoidis, nagu oleks neid sahtli vahele löödud. Ukse kõrval vankriserval istuvat vana tuttavat, Tartu kandi meest Surma-Aadut tervitas ta vaid suunurgast.


Surma-Aadu näris kuivanud kotletti ja lobises möödujatega uhkelt oma esmasündinud tütrest Kadrist, kelle ta oli toonud sarviku manu esimese öö õigust saama. Hollandi vutisärgis nolk tagus vastu majaseina üksinda viit miinust. Rebasepoiss nägi lühikeste pükste alt paistmas Pohlaku jalajälge jalgpalluri perses. Teise kannika peale oli kõrvetatud sama ristikulehe märk, mis Ninasarviku ukse peal. Värskelt paistis olevat kõrvetatud.

Rebasepoiss võttis lõpuks südame rindu ja astus koputades sisse. Ninasarvik istus kõrge tammepuust laua taga. Ta vaatas rebasepoissi, nagu komnoorest leegiheitjaoperaator viimast Stalingradi varemete vahele peitunud fritsu. Miski temas ütles, et ta oli Rebasepoissi ammu oodanud.



"Noh, mul on üks mure..." alustas Rebasepoiss, tundes terve kehaga, et tema asi on alustada. Ja rääkis ausalt ära, et ta ehitaks Tallinna keskele senise hurtsiku asemele hullult vinge hüti. "Klaasist ja kivist ja kinudega ja poodidega... fassaadile paneks suure Ninasarviku bareljeefi... aga kuidagi ei saa asju liikuma, muudkui pillutakse kaikaid kodarasse ja irvitatakse.""

Ninasarviku suunurk värahtas vaevumärgatavalt - ta teadis vägagi hästi, millest jutt käib. Ta teadis alati, millega kõigi metsade nutikad ja rikkad tegelevad, ja rebasepoiss oli tegelikult mõlemat.



Ninasarvik avas rõhutatult aeglaselt sahtli ja võttis sealt pika varre otsa kinnitatud pronksist ristikheinalehe kujulise märgi, samasuguse, nagu vutimehe ihul nähtud. Surma-Aadu tütar Kadrikene ronis sarviku laua alt välja, pühkis suunurga kohmetult itsitades kuivaks, süütas gaasipliidi ja tõstis pronksmärgi leegi kohale soojenema.

Ninasarvik sügas ennast ja viipas töntsi sõrmega rebasepoisi lähemale. Rebasepoisil jäid sõnad kurku kinni, ta noogutas ainult. Ta nilpsas keelega kähku pisara ära, et Ninasarvik ei näeks. "Ma küsin sinult, kas sa enne märtsikuud ristikheinamärgi üle kuldad?"

Rebasepoiss tundis, et tegelikult ei olndus see küsimus. Ta noogutas alandlikult.

"Võlujõuga ristikheinamärgi saad sa mõistagi endale elu lõpuni külge - Kadrikene, ole hea, anna see tempel - kannad ja kiidad seda kõigile, ja sul lähebki elus hästi. Ja saad oma hüti ehitada ja võid sinna kasvõi Madonna esinema tuua. Kui vaja, vaatame kuidas selle piletite käibekaga jääb. Aga märki pead uhkelt kandma. Selge?"

Kadrikene ulatas ettevaatlikult gaasipliidi kohal eredalt hõõguma läinud ristikumärgi.

Viis minutit hiljem sõitis Rebasepoiss trolliga kesklinna poole. Tal oli omal Volkswageni džiip ka, aga džiibis polnud erinevalt trollist seisukohti. Rebasepoiss teadis, et ehkki ta mõned päevad peab seistes veetma, algas tänasest päevast tema uus elu.

Märtsikuuks kuldab ristikheinalehe üle, tema hütt kerkib, ja selle välisküljel on Ninasarviku bareljeef ja sees on Madonna ja laulab ja pärast märtsi on ka piletid odavad kui pori.

Jäägu Oma Liistude Juurde, Raisk

Villu ja Janno kõndisid hommikul tööle. Minna oli pikk tee, Janno tegi suitsu. Ta suitsetas alati kauem, kui Villu. Janno oli ka lapsepõlves alati rahulikum, võimukam. Toekam. Siis ühel päeval läks Villu maadlustrenni ning paari nädala pärast andis oma suurele vennale koslepi koolikotti peeretamise pärast. Sellest hetkest alates oli Villu kõvem mees perekonnas. Nii on see siiani.
Villu sülitas ning tahtmatult langes tatilärakas Janno kinganinale.
"Türa sa topid ette oma kossi. Vittu küll. Ja üldse on su kingad jõle sitased. Miks sa ära ei puhastand kodus, tainas?"
"Ei tulnd meelde. Endal sul oli kiire ju," ühmatas Janno veidi alandlikult. Villu selg oli aga sirge, pruun sonimüts uhkelt kuklasse aetud. Komme vene sõjaväest.
"Jee jee raisk. Türa kui mina ei kiirustaks, sa ise vist ei viitsiks midagi teha naahui. Ja kule lähme kiiremini nats. Lambad ootavad," naeratas Villu.
Janno üürgas naerda, vahepeal silmanurgast Villu ilmet piiludes.

Janno tundis, et ta peab ennast jälle kuidagi välja elama, kellegi perse saatma. Kedagi värdjaks sõimama.

-------------

Villul ja Jannol ei olnud aimugi algava päeva sündmustest. Nad ei saanud eelmisel õhtul postimees.ee-d kaa lugeda kodus. Viimane kord, kui nett ära läks ja Elioni tehnik kohale tuli, andis Janno peksa talle täis peaga. Siis keeras Elion traadid üldse kinni.

-------------

Seekord olid nad kaugemalt jalutanud. Järgmisele vaateplatvormile Toompeal. Seal ei töllerdanud teisi rahvaesindajaid. Keegi ei viitsind kaugele suitsetama kõndida. Külm oli kaa väljas juba.
"Türa see kohtunik pani ikka erilise teooria omastarust maha raisk. Ma ei tea, lasin kuradi juura vendadel vaadata seda teksti. Nahui, nagu ei saa kobiseda kaa eriti faktide kallal raisk. Ei, midagi ei ütle, kõva vend, oskab elada seal Brüssis," Rääkis Villu niheledes, jalalt jalale tatsudes.
Ta suitsetas ja tatistas vahetpidamata. Silmad käisid pidevalt Etsi suurel näolapil ringi, sealt otsekui pääseteed otsides.

"Ahh, pole hullu veel. Meie toetus on meie ajalehe gallupi järgi ikka mingi 60% vähemalt. Postimeest ja emorit rahvas niikuinii ei usu," sõnas Ets ja pilgutas tihedasti silmasid. Ta tegi alati nii, kui asi hakkas käest libisema, kuid tuli kindlat nägu teha. "Türa see ei ole nende asi, kelle me presidendiks teeme raisk!" ärritus lõpuks silmnähtavalt ka Ets.
Villu meelest ei olnud see hea märk.

Janno riigikogus.

Töörutiin

Õhk on tööl täna kahtlustustest paks. Selline sapi karva vine hõljub me kaheksandal korrusel, närib ja söövitab meid kõiki.
Täna, 15. septembril, reedel, ei usalda keegi kedagi.
Ei pakuta täna suitsuruumis üksteisele suitsu. Ei küsita poodi minnes lauanaabrilt, et ega sa äkki pirukat või mahla ei taha. Inimesed käivad mööda tuba ringi ja üritavad üksteise arvutimolusid piiluda.
Toimetaja käib ja räägib midagi Anna Kareninast. Daa!
Ja Rasmus ja Viljar on õues ja kaklevad.
Kõigi üle on laotunud paks ja mädahaisuga kahtlustuse ja usaldamatuse rohekas toss. Meil algavad täna suvepäevad.
Ja seetõttu ei tunne enam vend venda, võitluskaaslane kaasvõitlejat, ajakirjanik ajakirjanikku. Sporditoimetaja lauast möödudes võib kuulda madalat lõrinat. Keegi olla kedagi juba hommikul ka hammustanud.
Kõiki muserdab ja närib vaid üks - kes kellega suvepäevadel seksib?
Väliselt on vähemalt majandustoimetuse mehed kuraasi täis ja valmis kasvõi kohe enda peale kihla vedama.
Sisimas tegelikult ei suuda nad otsustada: kas panna panus sellele, et saab, või sellele, et ei saa?

Mis toimub liiprite vahel?

Tähendab, raudteelased on mulle tundunud üldiselt sümpaatsete vendadena.
Sõidavad rongiga või rihivad rööpaid, siis joovad Tapal kolleegidega viina, siis sõidavad jälle rongiga või rihivad rööpaid.
Täna avastasin aga Eesti Raudteelaste Ametiühingu kodulehte külastades, et näe kurinahkasid, neil on ka muid huvisid.
Ära võib siinkohal mainida märksõnad, nagu loomkatsed, hobusepeenis, hobuse keppimine, kaunitar ja koletis, Justin Timberlake, UFO, MILF-porno, loomade ejakulatsioon, daunlõudimine, vägistamisvideod ja teismelised Ukraina modellid.

Lähemalt Raudteelaste Ametiühingu kodulehelt (kui õige pisut allapoole kerida).

Aita valida Eesti rahvuskana!

Kana nr 1

Nimi: Ester
Amet: riigikana, endine Põlva söökla juhataja
Saavutused: järgmisel töökohal pole välistatud
Autasud: suhkrutrahv (kolmveerand miljardit)
Lisainfo: armastab džiipi



Kana nr 2

Nimi: Reet
Amet: Telekana
Saavutused: kolm lauluväljakutäit haigeid ja muserdatud fänne
Publikatsioonid: nimeline kalaretsept Stockmanni portaalis
Lisainfo: Eesti rahva valgustaja ja harija. Tõi eestlasteni laulu sellest kuidas tööle memm on läind ja tööle taat on läinud. 1990ndate algul sai Enelin Meiusilt jõulukingiks paksu ümbriku rahaga, sest koos abikaasa Ivoga olid nad pere jõuluprassimise hoos raha ära raisanud ja ridaelamuboksi kütmiseks seda enam ei jätkunud.
Tuntud ka tähelepanuväärse geograafina, leides otse 1998. aasta Eurovisiooni otse-eetris Euroopa kaardilt üles seni avastamata riigi Kroaatia.
Hinnatud spetsialist maaomavalitsuste valimisvõitluses, 25 000 eegu eest tuleb kaamera ja mikrofonidega suvalisse Eesti punkti iganädalast laulusaadet tegema, mille sisse mahub ka vallavanema mitmeminutiline valimiskõne.



Kana nr 3

Nimi: Maire
Amet: Telekana
Saavutused: võrdlus "Libahundi" Tiinaga kirjanik Maimu Bergi suust
Autasud: väljavenind sukapaela orden, laialiläind huulepulga preemia
Publikatsioonid: Iseennast kuulates, 1997
Lisainfo: Häädemeeste valla aukodanik. Tuntud Eesti ja ilmselt kogu Põhja-Euroopa kõige südamlikuma, mittesilmakirjalikuma ja mitteedevama telesaatejuhina, samuti eduka eluheidikute nututajana iganädalases populaarses telesaates. Ise on end nimetanud ka teleajakirjanikuks.



Kana nr 4

Nimi: Mai
Amet: pr-kana
Saavutused: -
Autasud: koht Tallinna linnaviletsuses tänutäheks südika võitluse eest pelmeenidega.
Publikatsioonid: vanaduspäevil arvukalt artikleid ajalehes Postimees, hilisemal perioodil erinevad följetonid linnavalitsuse ja ministeeriumi nimel.
Lisainfo: läbi aegade olnud kolleegide poolt palavalt armastatud.

Reportaaž tulevikust: märtsivalimised

TALLINN, 2. MÄRTS 2007 - Pool aastat on möödas sest kaunist päevast, mil üks ausameelne ja julge mees ütles välja selle, mida sajad tuhanded tallinlased olid aastaid salaja hinges hellitatud, kuid vaid kõige salajasemates punkrites rääkida söandanud.

Vaid 180 nappi päeva tagasi, 6. septembril 2006 oli Jüri Ratas öelnud linnavalitsuse pressikonverentsil kuulsusrikkad sõnad, et Tallinnale on vaja vabatahtlikke heakorrapatrulle, "kes oleksid nii-öelda kõndivad infotelefonid, kes teavitavad võime, kui nad näevad kusagil midagi korrast ära."

Ei osanud me toona, aasta tagasi, veel arvata, et nende sõnadega algas just meie koduses ja paeses Tallinnas uus arenguetapp.

Infotelefonid on kõikjal
Kõikjal - tänavanurkades, tunnelites, trammides, supermarketites, isegi pargipinkide all ja prügikastide vahel kössitamas näen ma nii-öelda liikuvaid infotelefone. Nende palgeilt pakatab õnn ja rahulolu, mida saab tunda vaid inimene, kes täidab oma kohustust ühiskonna ees.

Kõndisin ka mina täna õndsalt õhates läbi Tammsaare pargi kodu poole. Südames oli selline ülev tunne, sest homme on ju 4. märts, mil saan taas täita oma kodanikukohust, tunda end kõrgeima võimu kandjana. Mõtlesin just, et kellele homsel valimispäeval oma hääl anda - uuel parteil Eesti Eest on nimi kuidagi kohmakavõitu, bränding lonkab... Padar kui sotside juht on jälle selline karune ja takune, saada niisugust siis kusagile Euroopa Ministrite Nõukokku, see näsib seal tikuvõileivad ära ja teeb Brüsselist tulekut... Savipätsule, raisale ka ei tahaks häält anda...

"Stopp, vana raibe! Pea kinni, sa kõnts, sa sitt, sa tatt!" röögatas samal hetkel miski mu kõrva juures. Tõmbasin end kühmu ja vaatasin - ennäe, see on ju üks Ratase poistest, nii-öelda kõndiv infotelefon. Neid on meil nüüd Tallinnas palju ja nad teavitavad võime, kui kusagil on miski korrast ära.

Kuritöö ja karistus
Ta võttis oma Põhjala kummiku jalast ja äsas mulle piki naeratust nii et prillid kahekorra. "Ära unusta, sitakott, meie eest sa juba ei varja!" Ta osutas ühele hiiglaslikule pildile Viru keskuse fassaadil, kus on näha vaid kaks kurrulist silma ning plastmassist prilliraamid nende ümber.

Tundsin end süüdi, väga süüdi... oli siis vaja, raisk, niimoodi mõelda. Rikkusin veel rõõmsal nii-öelda kõndival infotelefonil kauni päeva ära või midagi. Paha on inimesi kurvastada.

Ta sättis kummiku jalga tagasi ning jäi mulle pika pilguga järele vaadates taskust telefoni otsima.

"Mina annan homsel pidupäeval oma hääle looumulikult Etsile. Või Seppikule või Eesmaale," mõtlesin meeleparanduse läbi teinud inimesena rõõmsalt ja lisasin sammu, et "Kaunitari ja geeniuse" ajaks koju jõuda.

Tallinna heakord on tasemel
Ent pargi keskel asuva kauni kiviplaatidega sillutatud platsikese keskel olid tee ummistanud kuus zombit, kes haldusspetsialisti järelvalve all mururehadega sillutist kraapisid.

Muruala, kus veel libled tärkama pole hakanud, olid nad juba ära riisunud. Haldusspetsialistile oli aga tulnud käsk park puhtaks riisuda. Talle oli küll öeldud, et Eesti Rahva Lille ega kohukest ei tohi riisuda, aga sillutisest ei olnud juttu ja seetõttu ei lubanud haldusametnik zombidel ka viilida. Ta vaatas prügikasti otsast pealt, kuidas puhvaikades zombid rehakestega püüdlikult sillutist kriipisid, rahvas ootas aga platsi servas, sest meie ühise kodulinna arengut ei tohi takistada.

Järsku katkestas elurõõmsa ja läbilõikava rehade krigina taas nooruslik röögatus: "Kuule vana! Tohhoo raisk, tramaivõi!" Teine nii-öelda kõndiv infotelefon puges omaette vandudes pargipingi alt välja, kus ta end üliinimliku pingutusega varjanud oli.



Nii-öelda kõndiv infotelefon astus kõige väiksemat kasvu, välimuse järgi vähemalt 75-aastasele zombile ähvardavalt lähemale. "Sina arvad et sina oled kõrgemal ühiskonnast, seadusest ja Rattast?! Vaata nüüd, sa rott, siit jätsid riisumata!" räuskas nii-öelda kõndiv infotelefon õpetlikult ning osutas ühele sillutisekivile. "Ai sa nüüd saad kui ma kõne teen! Ai sa saad, nii et tolmab..." möirgas ta kaunilt tatti pritsides ja hakkas erutusest värisevate sõrmedega telefonil numbrit valima. Tema igas suunas laiali lennanud tatipritsmed tekitasid hetkeks parki armsa väikese vikerkaare.

Kompromissitu haldussuutlikkus
Haldusspetsialist üritas küll seletada, et no ehk pole asi nii hull kui jäi ka üks pisike koht riisumata, kuid nii-öelda kõndiv infotelefon vaid lõrises tema peale ja rebis lähimal zombil käe otsast.

Haldusspetsialist mõistis, et vastasseis ei vii kuhugi, äsas rehaga võileiva porri pillanud zombile mööda selga ja tõmbas tema niigi aukliku puhvaika puhta pooleks. "Sul on õigus, vennas," noogutas ta vandeseltslaslikult nii-öelda kõndivale infotelefonile. "Nii kui järeleandmisi tegema hakkad, kasutavad kohe ära."

Ta lõi puhvaikata jäänud zombile saapaga ribidesse. Zombid mõistsid, et lõunapaus on selleks korraks läbi ning asusid taas hoolikalt oma rehakestega sillutist kriipima. Minu mõtted kiskusid vägisi homsete valimiste peale. Oli õnnelik tunne, et omal ajal Tartu hülgasin ning tallinlaseks hakkasin.