4.30.2007
4.23.2007
10 senti
Liivalaia tänav, vihmane ilm. Autode müra on kõrvulukustav. Linnakiosk.
"Palun üks tops tikke palun!"
"Kuuskümmend senti palun!"
"Aitäh!"
"Ei ei! kuuskümmend senti!"
"Ahah. Oi. OK," otsin ma lisaks 10 senti.
"Juba nädal aega on kuuskümmend senti!" vastab lahkelt naeratav kioskimüüja.
"Palun üks tops tikke palun!"
"Kuuskümmend senti palun!"
"Aitäh!"
"Ei ei! kuuskümmend senti!"
"Ahah. Oi. OK," otsin ma lisaks 10 senti.
"Juba nädal aega on kuuskümmend senti!" vastab lahkelt naeratav kioskimüüja.
4.05.2007
Pärast valimisi oleme tehtud mehed
Kõndisime Lauksiga mööda koridori. Lakk-kingadele iseloomulik Klõps kajas koridoris rütmiliselt. Meil olid seljas mustad ülikonnad, valged särgid. Ees olid kärtspunased lipsud, lipsunõeladel helkisid sirkli ja vinkli kujutised.
***
Astumise tuppa. Kõik olid kohal - Ets, Villu, Jüri, Hans ja mitmed teised. Mina läksin ühte laua otsa, Lauks võttis koha sisse teises laua otsas.
"Enne kui me alustame. Villu. Sina oled nõrgim lüli. Head-aega," ütles Lauks otsustaval ilmel ja võttis istet. Mina järgisin ta eeskuju. Villu oli selle aja peale juba toast läinud. Vaene mees ilmselt kartis korralikku peapesu, tal läks isegi kergelt.
***
Ma hakkasin rääima, varem Lauksiga kokku lepitud tsenaarium järgi.
"Ets, ka sina ei saanud hakkama. Aga arvestades, et sul on ka mõned toetajad, ei saada me sind päris ära. Lähed Lasnamäe linnaosa vanemaks," ütlesin ma karmi pilku Etsil hoides. Ilmselt võttis mu hiljaaegu rolleriga sõitmisest ja külmast tuulest saadud silmapõletik veidi traagilisust maha.
"Oi, palun eii!!" hüüdis Ets. "Mitte nii karmilt! Tegelt ei läind ju halvasti, onjo!"
Vahele segas Jüri. "Jah, sõbrad! Las Ets olla kasvõi linnapea siis. Ma ise lähen lasnamäele vanemaks tema asemel!"
"Sinu ohvrimeelsus on imetlusväärne, Jüri. Tublid juugendid oled kasvatanud," ütles Lauks Etsile elegantselt naeratades. "Okei Ets, saad linnapeaks. Ja sina Jüri hakkad nüüd reaalset tööd tegema, häbipostis. Paneme su riigikogu ette koos Ene Ergmaga istuma."
"Kas see poisile liiga karm ei ole," küsis Ets.
Ma vihastasin.
"Vait! Sa oled niigi liiale läinud! Nagunii sa istud, astud, sööd ja situd meie armust! Nii saab olema ja keegi ei kobise!"
***
Hans istus ja põrnitses enda ees olevat paberit. Paber oli tühi ja valge. Hans ei olenud rumal. Ta teadis, et ei olnud meie sõna kuulanud valimisi rahastades. Krutskivend, nagu ta oli, mängis piiri peal. Karistuse kannatas ta alati ära. Ei ole kerge olla Tuntud Tankist meie varandusega.
Aga nüüd oli meie kannatus katkenud.
Lauks hakkas talle meie otsust ette lugema.
"Hans. Sa tead, et sa saad karistada, kuid leppisid sellega. Ilmselt oleme me varem sinu vastu liiga leebed olnud. Hans, me võtame sult kõik ära. Sina lähed tööle ajakirjanikuna, Põhjarannikusse."
Hans surus hambad vapralt kokku ja pigistas silmad kinni. Ometi tuli silmalaugude vahelt välja pisar. Ta oli enda ja meie peale tige üheaegselt, ilmselgelt lootis ta kergemalt pääseda.
"Alustame sellega, et müüme selle su Ekspressi aktsiad rahvale," oli Lauks halastamatu.
***
Koosoleku lõpetasin mina.
"Okei, mehed. Aitähh et tulite. Mina tulen riigikokku, vaatan seda tseremooniat. Et ikka kõik jonksus oleks. Lauks läheb Londonisse briti sõduritele vastu, silub natsa suhteid, seletab asju. Iraanil ei ole tegelt häda midagi."
***
Astumise tuppa. Kõik olid kohal - Ets, Villu, Jüri, Hans ja mitmed teised. Mina läksin ühte laua otsa, Lauks võttis koha sisse teises laua otsas.
"Enne kui me alustame. Villu. Sina oled nõrgim lüli. Head-aega," ütles Lauks otsustaval ilmel ja võttis istet. Mina järgisin ta eeskuju. Villu oli selle aja peale juba toast läinud. Vaene mees ilmselt kartis korralikku peapesu, tal läks isegi kergelt.
***
Ma hakkasin rääima, varem Lauksiga kokku lepitud tsenaarium järgi.
"Ets, ka sina ei saanud hakkama. Aga arvestades, et sul on ka mõned toetajad, ei saada me sind päris ära. Lähed Lasnamäe linnaosa vanemaks," ütlesin ma karmi pilku Etsil hoides. Ilmselt võttis mu hiljaaegu rolleriga sõitmisest ja külmast tuulest saadud silmapõletik veidi traagilisust maha.
"Oi, palun eii!!" hüüdis Ets. "Mitte nii karmilt! Tegelt ei läind ju halvasti, onjo!"
Vahele segas Jüri. "Jah, sõbrad! Las Ets olla kasvõi linnapea siis. Ma ise lähen lasnamäele vanemaks tema asemel!"
"Sinu ohvrimeelsus on imetlusväärne, Jüri. Tublid juugendid oled kasvatanud," ütles Lauks Etsile elegantselt naeratades. "Okei Ets, saad linnapeaks. Ja sina Jüri hakkad nüüd reaalset tööd tegema, häbipostis. Paneme su riigikogu ette koos Ene Ergmaga istuma."
"Kas see poisile liiga karm ei ole," küsis Ets.
Ma vihastasin.
"Vait! Sa oled niigi liiale läinud! Nagunii sa istud, astud, sööd ja situd meie armust! Nii saab olema ja keegi ei kobise!"
***
Hans istus ja põrnitses enda ees olevat paberit. Paber oli tühi ja valge. Hans ei olenud rumal. Ta teadis, et ei olnud meie sõna kuulanud valimisi rahastades. Krutskivend, nagu ta oli, mängis piiri peal. Karistuse kannatas ta alati ära. Ei ole kerge olla Tuntud Tankist meie varandusega.
Aga nüüd oli meie kannatus katkenud.
Lauks hakkas talle meie otsust ette lugema.
"Hans. Sa tead, et sa saad karistada, kuid leppisid sellega. Ilmselt oleme me varem sinu vastu liiga leebed olnud. Hans, me võtame sult kõik ära. Sina lähed tööle ajakirjanikuna, Põhjarannikusse."
Hans surus hambad vapralt kokku ja pigistas silmad kinni. Ometi tuli silmalaugude vahelt välja pisar. Ta oli enda ja meie peale tige üheaegselt, ilmselgelt lootis ta kergemalt pääseda.
"Alustame sellega, et müüme selle su Ekspressi aktsiad rahvale," oli Lauks halastamatu.
***
Koosoleku lõpetasin mina.
"Okei, mehed. Aitähh et tulite. Mina tulen riigikokku, vaatan seda tseremooniat. Et ikka kõik jonksus oleks. Lauks läheb Londonisse briti sõduritele vastu, silub natsa suhteid, seletab asju. Iraanil ei ole tegelt häda midagi."
Tellimine:
Postitused (Atom)