Hundi Raev!!!!

Seda posti lugedes tuleb kuulata seda lugu. (www.metsatoll.ee)

Tuul vilises mu silmades, pannes aegajalt üle mu põse kiiresti voolama pisara. Horisontaalselt. Kui pisar veereb gravitatsiooni eirates selja taha jääva horisondi poole, ei ole see nõrkusepisar. See on Mehepisar.
Helehallid Nokia kõrvalapid kiirvri all lõrisesid. Just, nagu hundid. Otse mu kõrvadesse lendas nende tillukestest membraanidest kiire ja meloodiline basskitarri käik. Selline pisut tahumata, metalne. Muudest instrumentidest ja vokaalist täiesti eristunult. Metsatöllile omaselt.

Nendelt tulnud vereiha,
minus voolab nende viha!
Metsakurat sõi mu naise,
metsakurat sõi mu lapse!
Metsakuradiga silmitsi
olen olnud alati.
Temalt pärit mulle äng,
temalt pärit mulle raev.

Tunnen ennast vaba mehena, kelle vastas on terve maailm. Ja ma olen maailma võitmas. Nagu alati.

Enne foori lasen tagumise ratta efektselt lohisema. Kostub hele mehine vilin. Enne peatumist ei vaata ma oma ette. Vaatan Hummerisse.
"Phäh. Lahja mudel. H2," mõtlen ma ja tunnen endamisi kaasa sellele imekaunile tshikile kes seal sees istub. Kahju temast. On sunnitud Hummeriga sõitma, selleasemel, et tunda kaherattalise ratsu seljas ennast tõesti vabana, nuusutada terve maailma lõhnu, olla neist üle. Naine vaatab mind ilmselge imestusega.
Ma mõtlen: "Jah, kullake. Sa ei usu oma silmi? Jah, selline mees koos sellise masinaga on tõesti olemas."
Vahetame mõttes telefoninumbreid.

Ei sind loonud võluvägi,
ei sind loonud jumalad -
sind lõi lihtne sepamees.
Voolasime verest tühjaks,
kangesime lagendikel
sinu löödud haavadest.


Sööstan foori tagant efektse lörinaga minema. Mina ja mu roller. 2,9 kilovatti puhast loomajõudu.