Kõrrega pilku

Jaan Kundla oli teki all. Paksu teki all. Toas olid tuled kustus, ta istus hiirvaikselt.
Õnneks oli ta oma plaani ennist korralikult läbi mõelnud. Ta oli endale ehitanud agregaadi, millega sai teki all ja vaikselt pilsnerit libistada - õllepudel oli voodi kõrval, selles tuli peenike kummivoolik Jaani hammaste vahele. Samas pidi olema ettevaatlik - kui pudel tühjemaks sai ja kui siis kõvimi imeda, kostus kõrvulukustav ja reetev lurin.

Jaan oli rõõmsameelne. Ta oli rahul enda kavaluse üle kuidas ta kõigile teistele oma nutikusega ära pani.
Pissihäda oli peal kuid WCsse ei saanud minna. Jällegi, reetvad helid. Lisaks ei julgenud Jaan tulesid süüdata.

Järsku kostus uksele terav ja enesekindel koputus. Jaan tõmbas õlle kurku, ta ei saanud hingata. Kuid ta ei kõhatanudki. Hirm oli nii suur.

Koputus kordus, seekord nõudlikumalt. Jaanil jooksis silmist köhimise vajaduse tõttu pisaraid.

Koputused lakkasid, Jaan kuulis trepil kaugenevaid samme. Ta hingas jälle ja oli rahul.

Ilmselt oli koputaja keegi Teeme Ära 2008 kampaaniast osavõtjaid. Oli 3. mai. 2008 aastal. Ning Jaan ei tahtnud koristama minna.

Aru ma ei taipa

Tartu, Emajõe äärne kafee.
"Mis? Ära ütle nii! Mul jättis süda löögi vahele. Eino selge, kallis. Üheksa kuud sa siis ei joo. A muidu me läheme Lauksiga Supilinna päevadele ja lodjaga sõitma," ütles Obu telefonisse ja võttis lonksu.
Päriselt ka.

Kagusse

Vihma sadas. Panin suitsu põlema.
Suits maitses vastikult, kuigi tavaliselt mulle tossamine meeldib. Aga see oli mul järjekorras juba umbes kolmas suits poole tunni jooksul, niiet asi muutus vastikuks. Samas, mitte midagi muud kaa teha ei olnud.
Eemal paistis vihmasajust heledam laik, kus vihma ei sadanud. Kui astusin sossi mäest paar sammu ülespoole, märkasin, et see ei olnudki päike. Hoopis vanadekodu põles. Tuletõrjeautode sireenid ja vilkurid töötasid. Kiiraabiautod enam ei kiirustanud vaid loivasid rahulikult "asju" kokku korjama.

****

Õnneks sõitis buss üsna pea peatusesse.
"Nii kaugele kui võimalik," ütlesin ma bussijuhile ulatades talle ühe sinise ja kaks rohelist kupüüri. Püüdsin olla sõbralik, nalja teha.
"Töispilet vöi," küsis bussijuht pärast pisikest pausi kurjal ilmel.
"Jah, jah, täispilet. Tartusse. Ei ole tudeng," lalisesin madaldatud häälel, tõsisel ilmel.
"Sada nelikönd on siis."
Küsisin irooniliselt: "Ilma naljata?"
Bussijuhi nägu tõmbus vihast roosaks.

****

Õnneks oli järgmise bussi peal sõber Priit, kes mulle õlut pakkus.

Tšekki soovite?

Jaan Kundla kohendas lipsu sirgu ja sisenes riigikogu puhvetisse.
Järjekorraga leti juurde jõudnuna oli ta juba veendunud, et päev on sitt mis sitt. Esiteks oli aukohus ta kusagilt välja visanud ja teiseks sattus ta järjekorras Strandbergi kõrvale.
Kuna Strandberg oli terve sabas veedetud aja jahunud vabadussambast, mille otsas oleva risti võiks pöörlema panna ja niiviisi elektrit toota, tellis Kundla suure õlle. Bocki.
"Kas tšekki soovite?" küsis nägus brünett müüjaneiu viisakalt.
"Daaaaaaa..." ütles Kundla irooniliselt.

Lahkumine

Vihm pladistas vastu akent.
Obu võttis tagataskust stripiklubi tšeki. 02:37 näitas kellaaeg, see on 11 tundi tagasi. Me mõlema näole venis mõistev irwe.

Obu pakkis oma suurt lapitekki kilekotti.
"Kas nüüd ongi see päev?" küsisin.
Ta vastas mulle altkulmu etteheitva pilguga. Siuksega, mille kätte võiks toataimed ja väiksemad koduloomad kõngeda.
Ma mõistsin, et ongi See päev.
"Kellele mopp ja kastrul jäävad?"
Obu pani mopi ja kastruli kilekotti ja asetas selle ukse kõrvale. Pann oli pesemata, selle viskas ta kööginurka nii et thermospoti asemele jäi suur mõlk.
"Eila, kui sul strippari tiss suus oli, sind küll ei huvitanud, kas mul on millega põrandat pesta ja makarone keeta," torises ta lokirulle kohendades.
Ta asetas kolmandasse suurde kilekotti seitse CD-plaati, padja, mõõdulindi, mõrase veinipokaali ja väikese oranži liivakastiämbri. Mina rullisin igaks juhuks kokku elutoavaiba ja peitsin diivani taha ära. Ma teadsin, et olen ta pihta ülekohtune ja paha olnud, aga see vaip oli mulle kallis.
Vihm ladistas ikka vastu akent. Ta avas akna ja tilgad kukkusid aknalauale. Aastate jooksul tuhatoosi kõrvale kogunenud sigaretituha tükikesed tõmbusid vihmapiiskade all kokku, muutusid tumemustaks. Obu sonkis suitsu põlema süüdanud ja siis kustutatud tikuga piisakesi, muutes nad lühikese ajaga sogaseks loiguks. Puhusin suitsujoa püüdlikult pliid kohal asuva õhu ära tõmbamise agregaadi poole, kuigi see ei töötanud juba aastaid.
Telekas oli kordussaade "Eesti otsib superstaari". Raud ülbitses jälle.
"Sul tartus TV3 on vä?" küsisin.
"Mul on isegi ALO TV tartus olemas," vastas Obu üleolevalt. Ja lisas: "Sitavaresed."