Shoulddrinkmore, kelle blogi enam olemas ei ole, mölises meiega juba, ja osad teised ka. A meil on ilgelt palju tööd olnud. Shoulddrinkmore ja osad teised päevavargad ei tea muidugi töötegemisest midagi.
Juba detsembri algul otsis meid üles üks sõps, kes paremal asuva hinnakirja järgi reklaami osta ei raatsinud, kuid soovis see-eest meile tööd pakkuda. Andis suure ämbritäie tapeediliimi koos kohevate pintslitega ja hunniku rohelisi plakateid. "Maru lihtne, aga segamini ei tohi ajada, muidu saab mu omanik pahaseks, onjä. Töö on nagu valgusfoori järgi käimine - roheline on okei ja kollane ei ole okei. Rohelist plakatit ei puutu, kollase rebid maha või kleebid üle. Kui mõni punane peaks ette juhtuma, siis kutsu munitsipaalpolitsei."
Ja nii me müttasime mingi kaks nädalat, sõitsime Obu rolleril iga viimase kui maanurga läbi, kuni iga Eesti posti ja aiateiba otsas oli roheline plakat. Ainult Tallinna kesklinnas oli veel neli tühja reklaamialust jäänud.
Väike triip
Pidasimegi just trammipeatuses viimase tööpäeva lõunapausi. Mina olin lõpetanud suitsu ning nokkisin innukalt nina, Obu tuli Coca-Cola Plaza kohvikust kahe prantssaia ja Fantaga. Mul tekkis muidugi plaan, et kui nüüd ootamatult Obu kätt kõvasti väänata, siis ma saaks talt ühe prantssaia ära võtta. Pühkisin näpu otsast suure kolli äsjakleebitud plakati peale, et saia puhta käega haarata - mingi paksu mehe vasakule põsele tuli sellest jälk must triip - ja valmistusin ründama.
Ent samal hetkel märkas Obu paksu põsele tekkinud triipu. "Vaata mis sa nüüd tegid!!!" röögatas ta, virutas raevunult mõlemad prantssaiad lumelödi sisse, fantapudel veeres nukralt trammirööpale.
No vaatasin, ega ta tegelikult ilus olnud tõesti. Mõnele tuntud inimesele oleks eriti inetu olnud selline suur kollitriip põsele venitada, õnneks oli seal plakatil mingi võõras, kes meenutas küll üht me vana sõpsi Etsi, kuid oli temast umbes kaks aastakümmet noorem.
"Äkki saab maha kratsida?" pakkusin välja, varbaga lumesodi sisse poolkaart joonistades. Aga tulivihane Obu ei tahtnud seda kratsida ja mina ka väga ei tahtnud, nii et tõmbasime trammipeatuses hõlmad koomale ja ootasime head mõtet. Suurema osa ajast pidin mina oma seljaga kollitriipu varjama, sest Obul oli häbi mu pärast ja ta ähvardas minuga enam mitte kunagi rääkida ega mind rolleriga sõidutada.
Blond lahendus
Aga parasjagu möödus üks meile hästi tuttav blond Ida-Euroopa prostituut. Ta oli meile nagunii tänu võlgu, sest ükskord oleks Brüsseli lennujaamas piirivalve ta karjäärile peaaegu kriipsu tõmmanud. Poleks ta teadnud hädas meile helistada, poleks ta ilmselt taibanud end toona ka Eesti välisministriks valetada. Aga ära ta pääses, ainsaks kahjuks oli see, et ta pidi Euroopa Komisjoni ees käima mingit vähemusrahvuste jama klaarimas.
"Noh, kuda ripuvad?" küsisin daamilt imala naeratusega, sest nagu välk selgest taevast oli mul järsku terane idee sähvatanud. "Kuule, kiire jutt tegelt, kraami kõik oma huulepulgad välja."
Daam kallas sisseharjunud kuulekusega kõik oma huulepulgad trammipeatuse pingile laiali. Pooled ei mahtunud pingile ära, need pudenesid pingi alla. Obu mossitas edasi, kuid mina sobrasin veerand tunniga huulepulgahunniku läbi ja leidsingi kõik, mis vaja. Andsin blondile Ida-Euroopa prostituudile nii kummagi pulga eest viieka ning saatsin ta viisakalt trammi peale.
Ja nüüd siis saladus
Kui tramm kolinal Kopli poole oli ära pööranud, võtsin taskust mõlemad huulepulgad. Sinise ja valge. Obu nägu venis korraga helgelt naerule. Ta krabas sinise, tõmbas musta tatitriibu kohale samasuure sinise triibu ja vaatas mullek küsivalt otsa.
Ma noogutasin kavalalt ja tõmbasin valge pulgaga (see oli hügieeniline pulk) tatitriibu alla järgmise valge, rasvase triibu. Käras küll.
Hommikul vara, kui olime just Obuga alustamas piparkookide söömist, helises telefon. See oli tööandja, kes oli meile tapeediliimi ja rohelised plakatid andnud. "Kuradi head mehed olete, ma ütlen, kesklinnas lipuvärvid põse peale maalinud! Tulen trammiga tööle tead ja vaatan, nii ilus et hakka või nutma! Kuule, olge meheks ah, värvige kõigile plakatitele sellised!"
No me siis värvisime, viimasele kui ühele. A pärast saime teada et kõrgemal pool oli keegi ikka kiunuma hakanud ja saatnud vabatahtlikest moodustatud võitlussalga "Edgarjugend" Sinimägedesse Tannenbergi liinile , kus need pidid peale sõjariistade (švammide ja spaatlite) kättesaamist Ida-Virumaal kõik meie tatitriibud uuesti maha hõõruma.
