Käisime valimas!

Voh, mu kallid sõbrad! Meie käisime Lauksiga valimas. Mina valisin suht pandava blondinka ja Lauks valis kah mõistuse järgi.

Astusime jaoskonnast välja, teate küll, sealt Talina Ülikooli peahoonest Narva maanteel. Siis astusid meile ligi kaks keskealist meest, lahked näod peas.
"Tere poisid! Mina olen Elmar. Kas oli esimene kord kodanikukohust täita?" küsis üks neist meie käest lahkelt naeratades. Meie noogutasime pead ja naeratasime pisut umbusklikult vastu.
"Tsau, minu nimi on Kalev. Näete, siin on teile väike kingitus meie erakonnalt. Kas teie valisite ikka õige erakonna?" hakkas teine mees rääkima, viimase küsimuse juures meile kelmikalt silma pilgutades. Samuti ulatas ta meile kingituseks JOKK mängu kaardipaki.
"Jah, valisime küll õige erakonna," vastas Lauks.
"Noh, siis on hästi," kõneles Elmar. "Näete siis, kui hästi. Poisid, te paistate toredad! Õhtune aeg kah juba - lähme siia kõrvale Lost Continenti, teeme mõned tropid!"
Meil olid Lauksiga näpud põhjas, nagu alati. Seepärast läksime nendega rõõmsalt kaasa. Olgu kasvõi pervod, peaasi, et tasuta õltsi ja viina saaks .
Õhtu arenedes saime meeste kohta palju teada. Meie keskealised sõbrad läksid täis peaga isegi vaidlema, et kumb on täis peaga suuremaid sigadusi korda saatnud ja kumb nendega kuulsamks saand. vaidluse võitis Kalev, Delfi klikkide ja kommentaaride alusel. Meie olime Lauksiga kohtunikud...

Viina ja õlut segamini juues kadus meil kõigil pilt eest, nagu hiljem selgus. Kui meie sõber Shoulddrinkmore oleks meid näind, oleks ta uhke olnud. Mitu päeva prassisime oma uute sõpradega niiet inglid taevas nutsid.

Täna hommikul ärkasime Wismaris. Meie juba toibusime, oigasime ja põdesime. Arutasime vaikselt sosistades, et kas sellest mingi jama kaa tuleb, et lakkusime ja nüüd siin oleme. Et tööl ei käinud ja puha. Kalev oli kaa juba üleval kuid veel ilmselgelt purjus.
Elmari voodist hakks ühtäkki kostma oigeid ja käginaid: "Uuuuiii bljääd. Türa, mu pea nii valutab... Mis... oot... Kus me oleme?"
Lõbusas meeleolus Kalev vastas talle itsitades: "Hihiii! Meid toodi Wismarisse jälle!!!"

Häid pseudopühi, raisk!

Tänasel kaunil ja hingesoojusest pakataval päeval tsiteerime kahte klassikut.
Esimene tsitaat, et mitte öelda kolumn, pärineb tuntud eks-blogijalt ja meie healt sõpsilt.
---
Tsitaat nr 1:
Head sõbrapäeva teilegi, värdjad.

Pistke endale anaali see kuradi juutide väljamõeldud püha. Jooge kokakoolat, ostke viru keskusest kolme tonni eest naistele kola kokku ja saatke telfist kaarte kui tahate. Jätke mind palun rahule.

Ma küsin: kus te debiilikud vabariigi aastapäeval hoopis olete. Kas ma näen teid paraadil või Tartus Toomemäel? ei. Teile munajoodikutele läheb ainult tarbimine korda. Ustavus ja pühendumine on teile pealikaudsetele pede-kosmopoliitidele nagu Koyoto protokoll jänkidele ja tibladele.

Kas te sitapead üldse teate mis on sõprus? Sõprus pole roosid korra aastas või sms, mis kuskilt pasaportaalist loetud. Pistke oma sõrm sõbrale perse ja nuusutage - see on sõpruse hind.

Siiralt Teie,
Shoulddrinkmore
...

Ja teiseks: mina, Lauks, olen täna saanud juba pool tosinat südamlikku ja harrast teadet selle kohta, kui asendamatu ja haruldane ma olen, kuidas olen palju päikest toonud kellegi päevadesse ja kuidas mu peale mõeldes süda soojaks läheb.
See kõik on muidugi õige, kuid selliseid teateid saates kustutage vähemalt ülejäänud 48 adressaati ära ja saatke need teated sõpradele ükshaaval. Nii jääb vähemalt muljegi, et tegu on siira sooviga.
Kuniks aga võltssüdamlikud masspostitused jätkuvad, siis...

Tsitaat nr 2:

Türa raisk, sellist ila pean ma kuulama!

Siiralt Teie,
Rein Lang

Roheline rull

"oh, no lasevad alles jama musa.. tra, mingi billi idol. Kammoon, ise tahab mingi äge hip-hop-popp-tip-top uuno raadio olla.. hommikul võiks ikka miski mind üles ajda. proovin powerhitti. nii. vittu pean maki ära vahetama siin autos. ok, vist sain. palju normaalsem tümakas. nii. ma ei saa aru oma eidest, kes kuulab kuku raadiot, see on nii iba ju. Kammoon, mingi tebelak teeb omast arust nalja. Sky plussis ikka normaalsed mehed, panevad norm teksti. Need tüngakõned on täitsa perses kui lahedad. muhahaaa. Ma ei taha viimasel ajal poliitikast kuuldagi. Tra, nagu vähe ma peaks igasugustes saadetes käima ja mölisema nende vanade riigikogu peerudega. ma ei viitsi tegelt üldse poliitikat ajada... poliitikud on kõik jobud. Ja saavad lõuksi varsti, nagu karvased ennemuiste. a tra eit kodus ajabmin sinna poliitikasse, räägib et parem palk ja hea pension.. naahui, ma olen vaba mees, miks ma pean tema eest hoolitsema. tra, a teeksi nii. et saadan perse ja asi tahe. Lähen ja olen vaba mees, reisik kuskil või midagi, väike import - eksport. Samas, kurat, maja ja auto ju tema nimel.. noh, perse. noh, selge. Okei, ma teen talle selle tuuliku ära sinna aeda. A siis on kõik kaa! Ma ei tea, mis ta ajab sed rohelist elektrit ja savimaju, no mida kuradit ta päästab sellega. Delfiine vä? Nagunii ei muutu ju sittagi. Ja mina pean kõigele takka kiitma. Õiged mehed kütavad bensiiniga raisk. TSAHH! A näe, mulle käib eit kaelapeale. Oh, ei ole elu kerge. Õnneks on maailmas enamus inimesi luuserid. Ja mina olen tegija," rääkis Marek Strandberg oma lapsele teda kooli viies.

Me tahtsime ainult supelda!

Läksime Lauksiga Kalevi spaasse ujuma. Kenasti kummimütsid peas, kollased pardid teibiga käte-jalgade külge seotud. Elevust, itsitamist ja paljaste jalgade plädinat oli palju.
Ostsime piletid ära (võtsin lauksil 15 krontsa võlgu, mul jäi puudu) ja läksime riietusruumi. Esialgu tundus kohe veider, et riidehoidla oli inimtühi, kuigi maja ees oli uhkeid liisitud autosid palju. Jõudnud basseinide juurde nägime riidehoiu tühjuse põhjust - saal kubises ülikondades meestest, kes üritasid ennast ära uputada. Küll suruti enda pead püüdlikult vee alla, mõni sidus raskusi kaela külge, paar valgekraest jobu üritasid end liumäelt alla sõites surnuks hirmutada.

"Mis te kurinahad teete siin? Kurat, riietega niimoodi solgite vett!" pahandas Lauks.
"Sa ei olegi börsimagnaat vä?" küsis üks jobu.
"Ei, meie oleme sportlased. Sul läks börsil sitasti täna vä?" küsisin mina mehe murest aru saades.
"Jah."
"Ahh, pole hullu midagi... Elu läheb edasi.. Tagasilööke ikka tuleb ette.. juhtub."
"Oh, kas teil on pappi laenata mulle vä?" küsis räsitud maakler lootisrikkalt.
Vangutasime pead ja kõndisime edasi.
Eriti hull lugu oli taksojuhtide ja muude algajate spekulantidega. Need raisad ei uppunud ju.