Ninasarvik oli metsa kõige targem loom. Peaaegu et maailma kõige targem.
Igast ümbruskonna suurtihnikust ja kohalikust võpsikust käisid loomad ja inimesed tema juures kuulamas, kuidas oma elu korraldada. Ja kõik olid abi saanud.
Ainult rebasepoiss ei olnud veel käinud. Ta istus, näpp suus Ninasarviku kontori ukse ees ja kogus julgust, vaadates kuidas teised ristikheinalehe kujulise logoga kaunistatud uksest sisenesid. Käis seal Villu Vallutaja, hõbedajuukseline umbes 78-aastane topis kõrvupidi järel lohisemas; käis pärdik Tarmo Lasnamäelt, kes küll väljus ruttu, pruun võru ümber suu; isegi oravapoiss Andrus hüppas häbelikult läbi, ehkki enne varga kombel überringi piilus ja lahkudes oma pähkleid hellalt hoidis, nagu oleks neid sahtli vahele löödud. Ukse kõrval vankriserval istuvat vana tuttavat, Tartu kandi meest Surma-Aadut tervitas ta vaid suunurgast.
Surma-Aadu näris kuivanud kotletti ja lobises möödujatega uhkelt oma esmasündinud tütrest Kadrist, kelle ta oli toonud sarviku manu esimese öö õigust saama. Hollandi vutisärgis nolk tagus vastu majaseina üksinda viit miinust. Rebasepoiss nägi lühikeste pükste alt paistmas Pohlaku jalajälge jalgpalluri perses. Teise kannika peale oli kõrvetatud sama ristikulehe märk, mis Ninasarviku ukse peal. Värskelt paistis olevat kõrvetatud.
Rebasepoiss võttis lõpuks südame rindu ja astus koputades sisse. Ninasarvik istus kõrge tammepuust laua taga. Ta vaatas rebasepoissi, nagu komnoorest leegiheitjaoperaator viimast Stalingradi varemete vahele peitunud fritsu. Miski temas ütles, et ta oli Rebasepoissi ammu oodanud.
"Noh, mul on üks mure..." alustas Rebasepoiss, tundes terve kehaga, et tema asi on alustada. Ja rääkis ausalt ära, et ta ehitaks Tallinna keskele senise hurtsiku asemele hullult vinge hüti. "Klaasist ja kivist ja kinudega ja poodidega... fassaadile paneks suure Ninasarviku bareljeefi... aga kuidagi ei saa asju liikuma, muudkui pillutakse kaikaid kodarasse ja irvitatakse.""
Ninasarviku suunurk värahtas vaevumärgatavalt - ta teadis vägagi hästi, millest jutt käib. Ta teadis alati, millega kõigi metsade nutikad ja rikkad tegelevad, ja rebasepoiss oli tegelikult mõlemat.
Ninasarvik avas rõhutatult aeglaselt sahtli ja võttis sealt pika varre otsa kinnitatud pronksist ristikheinalehe kujulise märgi, samasuguse, nagu vutimehe ihul nähtud. Surma-Aadu tütar Kadrikene ronis sarviku laua alt välja, pühkis suunurga kohmetult itsitades kuivaks, süütas gaasipliidi ja tõstis pronksmärgi leegi kohale soojenema.
Ninasarvik sügas ennast ja viipas töntsi sõrmega rebasepoisi lähemale. Rebasepoisil jäid sõnad kurku kinni, ta noogutas ainult. Ta nilpsas keelega kähku pisara ära, et Ninasarvik ei näeks. "Ma küsin sinult, kas sa enne märtsikuud ristikheinamärgi üle kuldad?"
Rebasepoiss tundis, et tegelikult ei olndus see küsimus. Ta noogutas alandlikult.
"Võlujõuga ristikheinamärgi saad sa mõistagi endale elu lõpuni külge - Kadrikene, ole hea, anna see tempel - kannad ja kiidad seda kõigile, ja sul lähebki elus hästi. Ja saad oma hüti ehitada ja võid sinna kasvõi Madonna esinema tuua. Kui vaja, vaatame kuidas selle piletite käibekaga jääb. Aga märki pead uhkelt kandma. Selge?"
Kadrikene ulatas ettevaatlikult gaasipliidi kohal eredalt hõõguma läinud ristikumärgi.
Viis minutit hiljem sõitis Rebasepoiss trolliga kesklinna poole. Tal oli omal Volkswageni džiip ka, aga džiibis polnud erinevalt trollist seisukohti. Rebasepoiss teadis, et ehkki ta mõned päevad peab seistes veetma, algas tänasest päevast tema uus elu.
Märtsikuuks kuldab ristikheinalehe üle, tema hütt kerkib, ja selle välisküljel on Ninasarviku bareljeef ja sees on Madonna ja laulab ja pärast märtsi on ka piletid odavad kui pori.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar