Unustusehõlma vajutatud Villu

Villu istub Russalka juures mere ääres. Alles keerati kella ka, juba on suhteliselt pime. Külm on ka. Villu uuris oma käes olevat musta, hõbedaste joontega kaunistatud purki ja mõtles: "Krt, see kampaania on läbi juba ju. Huvitav, miks nad veel seda müüvad. Oleks võind ikka Hummeri võita, jumala šeff oleks olnd. Tegelt oleks Hummer natsa mõttetu, bena võtab sitaks. Müüks maha, ostaks mingi paarisaja tuhhi eest mingi Audi või Bemmi. Tra, elušeff oleks."

Viimasel ajal ongi Villul ainult iseendaga rääkida ja omaenese mõtteid analüüsida. Pärast seda, kui Arnoldiga asi rappa läks, hakkas isegi Janno ta kallal ülbitsema. Eelmine nädal saatis Janno kambale laiali kirja, et Villu on nüüd poliitiline laip. Villu oli veel listis ja sai kah kirja. "Ainult üle minu poliitilise laiba!" mõtles ta seda lugedes, ja siis tundis oma teravmeelduse üle uhkust. Hetk hiljem jäi ta aga mõttesse...

Mõtetesse vajununa otsustas ta külastada Pärnu maantee 107 maja, kus on teda alati lahkesti vastu võetud, kostitatud ning rahuldatud erinevaid vajadusi. Seekord aga ei suutnud ta armukese meele järgi olla. (Armukese leidis ta kunagi Luua metsakooli doktorantide seast, pookis ja harvendas oma käe järgi ära.) Villu vaid istus pliidi ees, tegi suitsu ja nõudis süüa. Seal olles pani ta tähele, et keegi ei tunne enam ta tegemiste vastu huvi. Kui varem olid kõrvalmajas töötavatel Äripäeva ja BNSi inimestel ninad vastu aknaid, kui Villu taas oma käskijannat külastas, siis nüüd olid kõik oma tegemiste juures, keegi ei vaadanud. Isegi üle tee asua Magdaleena haigla patsiendid pöörasid selja, kes vähegi liigutada suutis.

Villu viskas tühjaks saanud Hummeri pildiga Rocki purgi merre ja õngitses seljakotist uue. Purki avamata klõpsutas ta metallist nipliga tuttavat pulkade klõbinat Toe Tagi laulust "Pankrot". See klõbin kummitas tal sellest hetkest saadik, kui ta Kadrioru lossi akna taga luuramas käis ja Ilves mingile inglise keelt kõnelevale vanadaamile eesti hip-hopi lasi. "Ja me pappi ei saagi ja me pappi ei saagi..." vasardas siiani Villu peas.

Lossis oli sel korral ka palju ajakirjanikke, kes muidu tema sabas olid jooksnud. Ta oli tihti kõrgilt nähvanud, et "pressikal räägin, mul ei praegu ole aega". Nüüd oleks Villu valmis ükskõik mida tegema, et taas esikaantel figureerida.
Ta oli isegi heietanud ideed, et peaks minema Lõuapooliku saatesse. Tiiu Silves ju läks, feimi tuleb tagasi niimis müdiseb.

Teine idee oli Pimp TVsse saatejuhiks minna (Villule oli alati öeldud, et tal seda va suuvärki on). Aga omanikud LHVst ütlesid, et nemad küll Ristsood või Ryan Angelost lahti laskma ei hakka, et mingi suva tüüp tööle võtta. "Suva tüüp!" mõtles Villu solvunult. Siiani ajab see fraas teda vihaseks.

Viimase idee sai ta endiselt Äripäeva ajakirjanikult. Nimelt hakkas Villu plogi pidama. Hakkas kirjeldama oma seksuaalkogemusi Võrumaa metsadest pärit luuletajaga. Aga keegi ei tahtnud seda plogi lugeda, ütlesid, et Tähismaa oma on ehedam, piltidega.

Ainuke, kes Villut veel ära kuulab, on Arnold. Aga ka seda ainult siis, kui Ingridit kodus ei ole. Ingridile Villu ei meeldi. Ükskord pani Ingrid musta pajalapi Villu portfelli ja Villu viskas selle kogemata valitsuse istungil ühe eelnõu pähe Unzipi ette lauale. Aga mida Villu ei teadnud - nimelt ei kuula Arnold Villu juttu süvenenult, vaid ta üritab arendada oma telepaatiavõimet. Arnold mõtles kogu selle aja, kui Villu lalises oma raskest elust ja unistustest, et "Kasi minema, peni! Kasi minema!"

Villu ajas käe tagataskusse, võttus sealt välja kolm viiekroonist. Ta ei suutnud otsustada, kas osta selle eest trammipilet või veel üks õlu.