IN MEMORIAM
Läinud reedel vajutasid eestlasse kollektiivsesse teadvusse oma ränkraske pitseri üks kurb ja üks rõõmus sõnum.
Kurb: Eesti rahva jäägitu sõber, Venemaa suursaadik Konstantin Provalov lahkub meie juurest. Läheb esialgu Venemaale tagasi ja siis kurat teab kuhu. Võib-olla hakkab Kesk-Aasia riikidele selgitama, miks Venemaal kulgevad nafta- ja elektrijuhtmed nii nõdrad on. Võib-olla Transnistriasse või Osseetiasse imperialistide pealetungi tagasi lööma ja suveräänset demokraatiat ning venna-armu jutlustama. Meie jaoks on igatahes üks suur sõber kadunud.
Rõõmus: Meie kõbe ja tuumakas president annab Provalovile teele kaasa Maarjamäe risti ordeni, et ta eesti rahva armastust iial ei unustaks. Et oleks ikka ametlikult üles tähendatud selle suuremeelse inimese teened ja toetusavaldused1 meie väiksele, kuid õnnetule rahvale. Esimene Leedi annetab kõrge keisri üllale saadikule kuuldavasti ka Kihnu mustriga Sukapaela ordeni ja Maanteeameti peadirektor Riho Sõrmus Mäo Risti teenetevapi (tal on neid lihtsalt üle, sest keegi ei taha neid).
1 "Palun uskuda, et armastan eestlasi ja Eestit. Kuid aeg-ajalt on siin märgata ennasthävitavat eneseupitamist. Lähtudes sellest, näibki mulle, et Eesti poolel on eelarvamusi palju rohkem kui Venemaal."
"Kallid sõbrad, Eesti astumisega NATOsse – maailma kõige rahumeelsemasse sõjalis-poliitilisse allianssi – olukord muutus. Subjektiivselt on see Venemaale väga kasulik – hakkas arenema meie peaaegu mahajäetud sõjatööstus, sest millised laevad ja raketid nüüd tulevad!"
"Pronkssõdur peab seisma. Seal, kus ta seisab. Teate, miks? Sest Tõnismäes peegeldub ühiskonna lõimumine."
Postimees, 11.08.06
Kaastunderaamat on avatud kommentaaride all
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar