Nagu loomalood

Villu ja Ets seisavad Toompeal mingi maja nurga taga ja teevad suitsu.
"Mina ei tea raisk... Äkki keegi keerab mingi jama jälle.." ütles Villu veidi arglikult. Ta teadis, et pidi seda mainima, kuigi see on Etsile valus teema. Ta vaatas ettevaatlikult Etsi otsa.
"Tra ära mölise raisk," ärritus Ets. "Naahu mina süüdi olen, kui kuradi faking idikad nuppudel vahet ei tee!"
Villu oli end vahepeal sirgemaks ajanud, asi oli öeldud. Ta puhus suitsu peenikese joana õhku, samas hoolega jälgides, et suitsuviirg Etsi näost eemale hoiaks. "Einoh, kunagi oli jama ju.. Ma lihtsalt ütlesin..." Villu pööras pilgu jälle maha.
"Tead mis teeme vä," lausus Ets vaiksemalt, silmad kaugusesse suunatud ja veidi vidukil. Villu jäi pingsalt talle otsa vaatama, teades, et nüüd tuleb midagi olulist.
Ets tõmbas pika mahvi suitsu sügavale kopsudesse ja sülitas maha, maigutas veidi huuli ja sülitas uuesti. Välja puhudes lausus ta: "Tra, ütleme, et ei lähe saali lihtsalt. Istugu kodus. Netis kannab üle istungit ju." Ets köhis.
Villu kergitas veid kulmu. Ta sülitas samamood jalgade ette, nagu Ets oli teinud ja teeskles ükskõiksust. "Mina pean kaa seda ütlema omadele vä?"
"Türa, muidugi pead. Vittu, tahad Arnoldit presidendiks vüi ei taha? Ei lähe saali sinu omad! Tra, ma ei tea, kui lähevad... vittu mingu..." ähvardas Ets järjest vaiksemaks jääva hääletooniga.
"Davai. A kuidas teistele seletame?" tundis Villu huvi.
"Vittu kerigu need jobud," muigas Ets. "Rääkigu mis tahavad raisk." Ets viskas suitsukoni oma tatiloigu sisse, peale astuda ei raatsinud. Villu tegi samamoodi.
Ets pani käed taskusse ja hakkas minema lonkima, Villut ootamata. Ta teadis, et Villu tuleb niikuinii.