Tissid, õlireostus ja Kolmas Reiljan

Head sõbrad!

Mööduv aasta on teile kõigile kindlasti hästi meeldejääv ja eriline. Aga kindlasti mitte nii eriline, kui meile. Obule ja Lauksile. Teie elu ei saa meie omale lähedalegi. Siinkohal jagame teiega oma möödunud aasta kaheteistkümne juhuslikult valitud päeva.



Päev Kadriorus:

Lauks: Sõber Eero oli ameti poolest ühe vanamehe pressiesidnaja, aga tegelikult nagu ristiisa – tal oli igale murele lahendus. Kui hing oli haige, siis ta lohutas. Kui naine jättis maha, siis ta sebis litsi. Kui keegi oli võlgu, siis ta sebis kandid.

Aga meil Obuga oli viin, aga pleissi mitte. Mõistagi helistasime sõber Eerole. „Õu milles küss! Mul on üks pleiss, ruumi palju ja ilus vaade. Taksoga siia saate või saadan korteeži järgi?” teatas Eero. Me Obuga olime rõõmsad, kutsusime kunagi Hollikast sebitud alaealised vidinad ühes ja panime taksoga ajama. Ei ausalt, pleiss oli aus. Järgmine kord kutsusid alaealised vidinad oma sõbrad ka kaasa, ülejärgmisel nädalal oli uksekood juba Hollika flaieritele trükitud.

Ei no igasugu pulli sai. Kõik soovijad said ühes ilgelt suures voodis vahekorras olla, ja mullivannid olid ja värgid. Kui õlut palju sai, ronisime Obuga katusele kusele, pärast tõmbasime sini-must-kollase lipu vardasse, rullisime uue jointi, embasime üksteist ja kujutasime ette, et me oleme Louis Armstrong ja Neil Armstrong.

A ükskord tõi keegi peole Mihkel Kärmase. Tõmbas kah jointi nagu vana mees ja kabistas alaealisi, a pärast keeras meile niukse käki et siga ka ei näksi. Hea veel et saime kõik mingite lastelaste kaela ajada. Kärmast me enam kunagi punti ei võta.


Päev Jõgeval:

Lauks: Magasime Obuga pärast üht pikale veninud õhtut peatäit välja. Sedapuhku Jõgeval mingis trepikojas. Küll oleks rõõmsalt ja õndsalt põõnanud, aga mingi kuramuse tehas undas akna taga. Undas ja vilistas, mis on raskelt pohmellis inimese kõrvadele umbes sama, mis Pärdi muusika bemmivennale.

„Kaks võimalust, raisk,” togisin postkastide najal tukkuvat Obut. „Otsime uue koha või paneme tehase seisma.”

Obu arvas, et kust sa siukses pärapõrgus ikka uue ulualuse leiad, seepärast läksime tehast seisma panema. Võibljää, kus seal olid ikka suured mahutid, valged ja ümmargused ja majakõrgused, pisikesed redelid viisid tippu. Ronisimegi üht pidi üles ja mekkisime sõrmega kollakat ollust.

„Väkk, nagu toiduõli või midagi,” tatistas Obu.

„Kui siia sisse kusta, siis peaks vist tehas seisma jääma küll?” pakkusin kukalt kratsides välja, sest auto bensupaaki kustes jääb auto seisma. Obu noogutas tülpinult.

Kaks madu vingerdasid seepeale püksilukkude vahelt välja, kõlas polüfooniline sorin, ja me ronisime kurnatult alla tagasi. „Kohe peaks vait jääma,” arvasin maapinnale jõudes. „Toome vahepeal uued õlled.”

Putkast tagasi tulles oli undamine ja vilin kadunud, noobli päikesevarjuga Ester Tuiksoo jooksis aga ümber tehase ringi ja kriiskas kohutaval häälel. „Mis ma nüüd teen, ah? Müü või maha see raibe, kõik õli puhta rikutud!”


Päev tissidega:

Obu: Alasti kehad aelesid roostikus, paadisillal ja vees. Fotograaf tõmbles ringi, klõpsis mis ette jäi. Meiegi olime Lauksiga ametis. Lauks oli valgustaja sõbrana kohal, tassis kaste, hoidis kange, vedas kaableid. Mina olin niisama. Lauksi sõber. Aga ma sain ajakirjaga kokkuleppele, et töötlen pildid pärast inimväärseteks.

„Türa, Lauks, vaata kui jõle kananahk sellel Birjol on.”

„On jah. Nagu kitkutud kalkun. A see blondi seal eemal on palju edevam. Tal nahk sile. No ta rasvasem kaa, ei karda külma,” vaatas Lauks väänlevaid tibisid ja tegi suitsu. Silmad olid Lauksil veidi pilukil aga see ei olnud mitte päikesest. Eelmise õhtu alkohol oli kehast lahkumas, see pani silmad kipitama. Samal ajal olid ka vennad Reiljanid põõsas ja piilusid naisi. Villu binokliga ja Janno pikksilmaga. Aga me ei teind nendest välja.

„A tegelt saan ma ära fotoshoppida selle naha ja värgi. Tisse teen kaa suuremaks. No jumala olematud on ju,” rääksin ma vahetpidamata sülitades, kuna sääseroju oli suhu lennanud vahepeal.

„Mhmh,” ütles Lauks.

Samal õhtul pidin pilte töötlema. Aga me kukkusime Lauksiga muidugist õlut paugutama ja sinna see tööots läkski.

2006 aastal lasti Birjo koleda naha ja väikeste tisside pärast Sindi keskkooli huvijuhi kohalt lahti.


Päev "Õline":

Obu: Janno, Villu, Lauks ja mina veeretasime tünne. Suuri tünne. Ester Tuiksoo andis need Weroli tehasest keskkonnaministri ametit pidavale Villule ja soovitas nendega midagi ette võtta. Villu kutsus siis meid appi, et tünnid Rootsi vedada. Seal pidavat nendest midagi teha saama. Täis peaga arvas Janno, et õlis kõlbaks elektrikaablit teha soome ja eesti vahele. Aga ega me täpselt ei teadnud. Meie veeretasime, sest Villu lubas pärast peaparandust anda.

Jõudsime mere äärde, Matsalu kanti. Kui tünnid vees olid, sidusime need heinapakinööriga kokku, et siis nendega parvetama hakata. Tuul oli soodne, tuju hea. Ronisime tünnide otsa, Villu võttis kuskilt välja kasti viina ja meresõit Rootsi võis alata.

„Kule sul midagi viinale peale ei ole hammustada vä?” küsisin Villult.

„Tra, ei ole jah. A ma ei tea.. Ilma ei saa? Ei saa jah.. A võta õli, see kõlbab kaa ju...”

Andsin Lauksile peaga märku, et ta õli muretseks meie all laiuvatest tünnidest. Lauks hakkas korki lahti keerama kui äkki õli taevasse purskus. Meie mõni aeg tagasi Jõgeval õlisse poetatud fekaalid olid hirmsaimal kombel käärima läinud.

Mõne aja pärast istusime perseidpidi vees, sest kõik vaadid olid õlist tühjaks pursanud.

Ja terve meri oli õli täis.

Peale kolm minutit kestnud vaikust ütles Villu vaikselt: „Mis ma nüüd Unzipile ütlen...”’


Päev Tõnismäel:

Lauks: Istusime soojal kevadhommikul Obuga Kaarli kiriku juures ja kirusime oma haiget pead ja tühja kõhtu.

„Õu kule,” ütles järsku Obu. „Siinsamas lähedal on mingi sinelis kuju, ma peitsin selle kirsa sisse kunagi pooliku. Vobla jäi vist teise kirsa sisse.” Mõistagi hakkasime me kohe taolist sinelis kuju otsima.

Vaevalt neli minutit hiljem osutasin näpuga rahvamere tagant paistva pronksist peanupu poole. „Kuule, vaata, see viimati vä?” „Ongi, jah... a mis need inimesed siin kõik teevad?”

Jooksime, keeled vestil, pronksist valatud nekruti juurde. Oi seda trügimist, ma ütlen. Mingi vanamehenäss vehkis riigilipuga, ehkki ei olnud iseseisvuspäev. Obu tõmbas tüübil lipu käest ära ja pistis selle kõrval seisnud kohmetule politseinikule pihku. Mina hüppasin möödudes ühele karmoškat mänginud tiblakotile kahe kannaga konnasilmade peale ja röögatasin talle kõrva „Ee-ei uhnem, kalinka mojaa!”

Tõugeldes jõudsime kujuni, mille ümber askeldas Jüri Lina, süütenöör ja plastiidijupp taskust välja ripnemas. Obu hüppas kui sangar seiklusfilmis kuju kirsade juurde. „Alles?” hõikasin talle turske venku selja tagant.

„Läind, raisk!” röögatas Obu. „Türa nüüd teeme siin mürgli!”


Päev karuga:

Lauks: Istusime me Obuga Pärnumaal tema vanaema juures metsas ja tegime meeste tööd: jõime õlut (palju), rebisime männipuid juurtega maast välja, hammustasime munakive pooleks, mörisesime ja jõime jälle õlut. Just hetkel, kui väsimus hakkas võimust võtma, märkas Obu ühe kõvera männi taga mõnusat koobast, kus oleks just paras kahel mehel pisut puhata ja puuksu lasta.

Kui olin, jalad ees, poolest kerest juba koopasse pugenud, hakkas seal suur rabistamine ja pahane mörin. Obu tõmbas mu kättpidi igaks juhuks välja.

Mingi kasvueas karuraibe pistis oma koonu välja ja vaatas hästi õnnetute silmadega ja ei tahtnud meid koopasse puhkama lasta. Me võtsime uued õlled lahti ja pidasime aru.

Siis võtsime veel ühed uued õlled lahti, mina sirutasin käe pikalt koopasse ja tõmbasin ühe ropsuga selle elaja välja. „Mida perset me nüüd teeme?” küsis Obu seepeale pisut nõutult. „Äkki kasvab ta suureks?”

„Minaitea. Paneme ta näiteks suurde auku, kust ta välja ei saa.”

„Viitsid kaevata?”

„Ei viitsi. Paneks ta näiteks mõnele üksikule saarele, las sööb seal inimesi.”

Vedasime karutümika mere äärde ja tõukasime ta ühe suuremat sorti jääpanga peale. Obu tegi sõrme tatiseks ja katsus kätt kõrgusse sirutades tuult.

„Gotlandile veab välja?” küsisin ilmatargaks hakanud Obult.

„Ei.”

„Saaremaa?”

„Ei, Ruhnu.”


Päev "Tartu Maantee":

Lauks: Me olime Obuga just võitnud kirjandivõistluse, mistõttu oli meid kutsutud Tallinna linnavalitsusse Tõuke Ratta vastuvõtule. Teate küll. Ülikonnad ja suupisted ja ilusad kõned ja kallid šnapsud.

Pikale läks, raisk. Kalleid šnapse oli palju kah. Tõuke Ratas pummeldas koos meiega vapralt, ehkki vahepeal kippus itaalia keeles ropendama. Ma siis lükkasin selle peale ta ametiraha ümber kõri kokku ja sisistasin: „Räägid siis, kui lubatakse, koer!”

A kemmergud on linnavalitsuses kitsukesed. Stiilsed ja ilusad, aga kitsukesed. Seetõttu tuli ropsimas käia kordamööda ja samal ajal jälgida, et Olga Sõtnik peale ei satuks.

Kui Tõuke Ratta kord oli ropsimas käia, jäi ta kuidagi kauaks. Lõpuks tuli tagasi, kuuehõlmad lahti, juuksed märjad ja silmad niisked. „Alla läks...” suutis ta vaid lõuga väristades sosistada.

„Misasi, raisk?” käratas Obu ja üritas ka Tõuke Ratta ametiketti talle ümber kõri kokku lükata. Aga oh imet, polnud teist enam. Seega oli ka selge, misasi oli torupidi pärivett läinud.

Õnnetu mees istus löödult nurka maha ja hakkas helistama kommunaalameti juhatajale. „Kuule, mina siin, Ratas... kuhu need kempsu torud siit linnavalitsusest lähevad, ah? Tartu maanteele? Millisest tänavaluugist sinna ligi pääseb? Misasja!? Ei pääsegi?!”

Telefoni hoidev käsi vajus jõuetult põrandale.

„Heldeke, poisid...” sosistas Tõuke Ratas, näost üha kaamemaks muutudes. „Nüüd tuleb kaevama hakata...”


Päev raudteel:

Lauks: Istusime Obuga Tapal. Augustiöö oli jahe ja viin oli kargelt külm, sooja oleks tahtnud.

Järsku sähvatas mul mõte. Mul tulevad ikka head mõtted vahepeal, nii et kõik imestavad. „Kule, siin on seda raudteed tohujaa, kangutaks mõned liiprid ära ja teeks lõkke või midagi?”

Obu, kes oli juba tükk aega viinapudelilt küüntega silti maha kratsinud, surus pudeli porisesse pinnasesse, pani käed risti ja teatas pühalikult (tal käivad vahepeal härdad hetked peal): „Türa, võiks jah.”

Esimest liiprit oli kõige raskem kangutada. Kui see käes, kasutasime seda kangina, ülejäänud tulid kui ludinal. Ilgelt suur hunnik sai lõpuks kokku, ja põles see masuudist läbi imbunud puit ka umbe hästi. „Äkki pöörab jamaks?” tekkis Obul hetkeks kahtlus. „Ah, ei teki. Kogu see raudtee on mingi ameerika juudi oma. Burkhardt, saad aru, selline nimi vennal! Tal on pohui kui siit Tapa juurest paar pindu tulealustuseks võtta.”

Hommikul, kui üles ärkasime, vedeles kraavis mingi rongirisu koos ameerika veduriga. Veduri paagist voolas lahinal välja kollast, kergelt pissihaisulist õli, mis tundus kuidagi tuttavlik. Ümber selle jooksis higistav ameerika juut. Muudkui jooksis, siis seisatas hetkeks, hoidis käega südamest kinni, ja karjus telefonitorusse: „Vaddafakk! Mida me nüüd teeme, liiprid on kadund, rööpad harali nagu Evelyn Sepa jalad ja rongid kõik kraavis!”

Ets istus oma džiibi avatud uksel ja rääkis telefoniga. Tal oli selline hands-free komplekt, et rippus kõrvas, mis lubas Etsil samal ajal küünealuseid puhastada. „Kuule, Burks!” hõikas ta peale kõne lõppu. „Ma rääkisin ülemustega Moskvast, nad ütsid et pole hullu miskit!”

„Pole hullu! Me plekkisime sulle omal ajal miljard eeku selle raudteerisu eest!”

„Oota, ma küsin üle,” ütles Ets ja helistas jälle ülemustele. „Kule, veab sul raisk,” teatas ta hetk hiljem, oluliselt mornimal ilmel. „Palju tahad selle risu eest?”


Päev tantsides:

Obu: Ükskord tshillisime Lauksiga Angelis. Ja meiega oli kaasas Priimägi, tantsisime kolmekesi pasadoblet. Kui olime juba higised, märjad ja väsinud, läksime lauda, et punast veini juua (nii oli seal kombeks). Priimägi hakkas vadisema midagi vastandite ühtsusest ja ilust, meid samal ajal pingsalt põrnitsedes. „Vaadake, poikad. Võtame vastandlikud asjad. Must ja valge, intelligentne ja loll...”

„Nagu Tarand ja Riisalu...” pomises Obu veiniklaasi poolkuuldavalt.

Priimägi jätkas: „Tegelikult minu arvates on kõige ilusam vastandite ühtsus mees ja naine. No kaks ilusat inimest. Nagu näiteks see ilus lauljapoiss Miku Saar ja näiteks Gerli Padar. No on ju ilusad asjad koos,” kõneles Priimägi. Angeli tantsupõrandal olidki parasjagu üksteise embuses purjus Gerli ja nõtke Mikk.

Lauks sai selle jutu peale hoogu: „Aga teeme veel suuremad vastandid! Noor ja ilus versus vana ja kole! Nagu... noh.. kes.. no näiteks Erki Nool ja Reet Linna!”

Innustatuna teleseriaalist Rooma tõin mina kah võrdluse: „Türann versus ori! Ingrid Tähismaa versus Vilja Savisaar!”

Me kõik olime oma filosofeerimisoskuse üle maru uhked. Kahjuks me ei pannud tähele, et kõrval lauas istusid kõrvad kikkis Mart Sander ja Kristina Heinmets.


Päev Pääsküla rabas:

Obu: Linnas käivad jutud ühest müstilisest mehest. Räägitakse, et ta ei maga kunagi – ta ootab. Veel räägitakse, et kui jumal lõi selle mehe, siis lõi mees vastu. Nii vägev vend pidi olema. Ta armastab end kutsuda Kolmandaks Reiljaniks Keda Keegi Näinud EI Ole.

Aga meie Lauksiga nägime. Istusime kolmekesi Pääsküla rabas lõkke ääres ja jõime puskarit. Kui samakas juba mõjuma hakkas, kelkis Kolmas Reiljan Keda Keegi Näinud Ei Ole, et ta suudab ühe käehoobiga neli kasepuud korraga maha võtta. Meie Lauksiga naersime.

Aga mees tõusis püsti ja lõi – raginal kukkusid maha neli kaske, kaks kuuske ja üks liiklusmärk. Meil oli imestusest suu ammuli.

Kui olime ennast kogunud, siis teatas Lauks kavalalt: „A patsime, et sa ei julge selle maja juurest puid maha võtta!” Lauks osutas pöidlaga Kruuda majale.

Kolmas Reiljan Keda Keegi Näinud Ei Ole võttis loksu puskarit, ohkas ja võttis sineli seljast. „Teie tatid ei olnud siis veel sündinudki, kui ma Narva maantee sihti puudest paljakäsi puhastasin,” lausus Kolmas Reiljan Keda Keegi Näinud Ei Ole ja läks raiuma.

Pärast tuli ilge jama.


Päev Condyga:

Obu: Tegin silmad lahti. Pea valutas hullu moodi. Toa laes olid maalingud, akende ees peened kardinad. Voodipesu oli ilus ja puhas. Ahjaa, ma olin ju Kadriorus. Jaanuarist olid meie kätte jäänud presidendilossi uste magnetkaardid. Me käime siiamaani lossis Lauksiga joomas, kui mere ääres istudes külm hakkab. Ainult Kärmast enam kaasa ei võtnud.

Ukse tagant kostis samme. Tuppa astus neegrinaine, kes lausus: „Hellou whiteboy! Mai neim is Condy. Huu are juu?”

„Mida vittu.. hallukad vä..” mõtlesin ma poolvaljusti. Nimelt olin ma neegrist unistanud sellest saadik, kui Kanal 2 reporteris seda mustanahalist prostituuti nägin, keda riigist välja ei saadetud.

Samal ajal astus tuppa Lauks, kes oli katusel kusel käinud. Ta hakkas kiiresti vadistama: „Tead Obu! Ma nägin koridoris jummala Georg Bushi moodi meest! No ausalt! Mine vaata!”

Lauks vakatas kohe, kui ta silmad peatusid poolläbipaistvas kombinees keset tuba seisval Condoleeza Rice kehal. Lauks vangutas pead, hõõrus silmi ja ütles: „Jätame joomise maha. Mul katus jumala sõidab.”


Öö laeval:

Obu: Tulime Lauksiga Rootsist. Kolm päeva joonud, neljas käsil. Meil oli laeva peal tuttav baarmen, see andis meile odavamalt viina ja õlut.

Tiksusime leti taga, hea oli olla. Nõme karaoke oli juba tunde tagasi läbi saanud, vaikus oli majas. Mängis vaikne muusika.

Äkki ilmus baari mingi purjus seltskond, kes tahtis viina. Meie sõber ei viitsinud anda ning saatis nad perse. Kui purjutajate poolt hakkas kostma mingeid ähvardusi ja sõimusõnu küsisin lähimalt mehelt tema nime. Ta vastas, et Mehtonen.

Selle peale ärritus Lauks, arvates, et tegu on soome turistiga, ja virutas ülbitsejale rusikaga pähe. Seltskond tõmbas eemale, pidasid sõjaplaani. Siis ilmselt otsustasid, et ega nad kolmekesi meist kahest jagu ei saa. Vingerdasid sealt minema. Üks kõhetu vend toppis veel oma käsi kogu aeg oma kaaslaste tagumikele. Mingi pede vist oli. A see selleks.

Pärast prassisime, tegime kahekesi karaoket ning tahtsime köögis rösterit süütevedelikuga põlema panna. Aga tsäksi ei olnud ning nii meist see põlemata süütevedelik rösterisse loksuma jäigi. „Väike üllatus kokale!” mõtlesime ning kobisime magama.

Pärast said need jobud ajalehte.

Valimisreklaam: ehmata tatilõuga!

Nii, kes nüüd paremal asuvat hinnakirja vaatab, taipab isegi, et me Obuga teenisime praegu 900 eeku.
Tellija jääb poolte kokkuleppel saladuseks.
Ja ole meheks, Unzip!!!

Kuidas Villu lõuga sai

Janno mugis kodus pelmeene. Rakvere omad, siuksed natuke teise kujuga. "Jumalast head on need ikka. Ikka liha maitse juures," arutles Janno täis suuga ja vaatas Villu poole, kes külmkapinajale toetudes suitsu tegi. Samal ajal vaatas Janno ka Soome päritolu majoneesipudelit, mis seisis elegantselt aknalaual.
Üleüldse oli elu meie tegusatel vendadel paremaks läinud.
"Jep, we are back in business," mõtles Villu poolvaljusti Postimehe lingile ja muigas.

Villu pani mõlemad küünarnukid külmkapi peale. Ta oli lühike ning külmkapp oli temast paar vaksa pikem. Ebamugav oli, ülikond kiskus vastikult. Aga nii oli šefim olla.
"Tegelt võiks seekord Kruuda enda poole saada. Las teeb meile kaa mingi ägeda kampaania nagu K-kohuke oli. Vata, Ets sai sellega ju vapsjee võimule," lausus Villu.
"Et teeme nagu Rukilille Kohukese? R-Kohuke?" pudistas Janno ja oli omaenese vaimukuse peale taas uhke. Viimasel ajal tuli neid kildusid nagu muda.
"Ähäh, hea tainas oeld ju, tra. Ei, mingi muu asi peab olema, et kohe aru ei saaks, et kohukese pealt tegime. Mingi äge, mingi laul või midagi sellist. Eurolaul mõni? Ei tra.. Paadam ei lase," arutles Villu.
Samal ajal tuli aga Jannol idee: "Kule! Oh! Just! Viskame Molotovi kokteile teiste ämmadele aknasse! Küll jahedaks löövad! Pudelile kirjutame peale "Isamaaline Värdjas Raisk!". Kui seda loevad, küll aru saavad, et peaks uttu tõmbama valimistelt!"
Villu irvitas oma venna lolluse üle: "Jajah, sa autosid ei tahagi enam võtmestada vä?"
Janno lõi silmad maha ja tal oli häbi. Viimane kord läks kirjeldatud üritus ülikalliks maksma. Nimelt tahtis ta Tantsud Tähtedega saatesse minna, aga viimati võtmestatud auto omaniku naine Vilja ei lubanud. Lubas hoopis munad maha võtta nagu Ingrid lubas Inno Tähismaal ja mille pärast too lolliks läks.

Villu oli aga tegusam ja juba helistas ta kellelegi: "Tsau! jah, Villu siin. Kule, meil on valimiste ajaks mingit varjukampaaniat vaja... Saad vä? Kui palju? Oi tra, nii palju... A no ok, raha ei ole oluline.... Just, hõkk hõkk. Õnn ei ole rahas..."
Viimast lauset kuuldes kargas Janno dresseeritult püsti ja virutas Villule rusikaga näkku.