Mary'l oli väike tall

Toompea lossi kabinet nr 225 oli teisipäeva õhtul suitsuvinest sinine. Imeliku hõbedase sildiga konnipudel, mille Janno oli Maximast kaasa toonud, oli poole peal ja Villu Jõgevalt kaasa toodud makk mängis aknalaual Noorkuu laulusid. Janno oli täitsa ülemeelikus tujus ja rääkis Villule blondiinianekdoote nii, et ütles blondiini asemel alati Ojulandi nime, ja naeris nii et pool maja eemal istuv lossi turvamees kuulis. Villu naeris kah kaasa ja tegi suitsu.

Telefonitoru rippus laua pealt alla ja tuututas vaikselt. Nad olid just helistanud Ojukale, teinud torusse koledaid hääli ja röökinud, et ohhoo BBC pealt küll puujalgadega blondiine teisel hooajal veel tantsusaatesse ei lubatud. Ja siis kõne ära katkestanud. "Tjah, selline aseesimees siis meil, hahahaa!” rõkkas Janno, sest Ojukas oli nad kõik koleda nimega toredasse kohta saatnud. „Kuule, helistaks veel kellelegi ja röögiks torusse midagi? Tea mis Ets teeb, ah?”

Villu nägu tõmbus kavalalt naerule, kui ta telefon kutsuma hakkas. Ta näitas Jannole näpuga, et see vait oleks, ja küsis häält moonutades kavala tämbriga: „Mis teete, härra linnapea?! Võtate ehk napsi või?"

Janno itsitas. "Homme teil rooli minekut teil vist ka pole, häh-häh-häh...! Ja ülehomme ka pole! Väike naps ikka, jah? Kell juba kah ee... pool üheksa!!! Hähähäää!” salvas Villu ja lajatas toru hargile.

„Nüüd on minu kord!” hõikas lapselikult särama löönud Janno. „Helistame kellelegi... Helistame Estrile!," rõkkas ta, sest telekas ja raadios oli terve päeva Estrist räägitud.

Ester lasi sel õhtul kaua kutsuda. Villu arvas, et ju on ära magama läinud, sest Estril olla mingi bioloogiline kell, aga Janno arvas, et laseks ikka veel pisut kutsuda. Lõpuks kostiski torust väsinud „Kuulen!”

„Õu Ester ää! Ester! Tead et sa olid terve päeva raadios ja telkus?!” röökis Janno koleda häälega telefoni. „Kule ütle kus sa aastavahetuse veedad, ah? Ei tea, jah? AGA MINA TEAN, HÄHÄHÄÄÄÄ!!!!” röögatas Janno ja lajatas toru hargile.

Ent naerupahvakut ei järgnenud. Tuppa oli äkitsi siginenud halvaendeline vaikus, Villu silmad tõmbusid tasapisi üha rohkem vidukile. Janno teadis, et see ei ole hea märk, aga täpsemalt küsida ka ei julgenud. Seetõttu tegi ta vaid, nagu uuriks midagi seina peal.

Kui peaaegu minut oli möödas, kustutas Villu sigareti lauaplaadile, vaatas Jannole pingsalt otsa ja sisistas: "Tra idikas raisk. See polnd üldse hea nali praegu."