Kagusse

Vihma sadas. Panin suitsu põlema.
Suits maitses vastikult, kuigi tavaliselt mulle tossamine meeldib. Aga see oli mul järjekorras juba umbes kolmas suits poole tunni jooksul, niiet asi muutus vastikuks. Samas, mitte midagi muud kaa teha ei olnud.
Eemal paistis vihmasajust heledam laik, kus vihma ei sadanud. Kui astusin sossi mäest paar sammu ülespoole, märkasin, et see ei olnudki päike. Hoopis vanadekodu põles. Tuletõrjeautode sireenid ja vilkurid töötasid. Kiiraabiautod enam ei kiirustanud vaid loivasid rahulikult "asju" kokku korjama.

****

Õnneks sõitis buss üsna pea peatusesse.
"Nii kaugele kui võimalik," ütlesin ma bussijuhile ulatades talle ühe sinise ja kaks rohelist kupüüri. Püüdsin olla sõbralik, nalja teha.
"Töispilet vöi," küsis bussijuht pärast pisikest pausi kurjal ilmel.
"Jah, jah, täispilet. Tartusse. Ei ole tudeng," lalisesin madaldatud häälel, tõsisel ilmel.
"Sada nelikönd on siis."
Küsisin irooniliselt: "Ilma naljata?"
Bussijuhi nägu tõmbus vihast roosaks.

****

Õnneks oli järgmise bussi peal sõber Priit, kes mulle õlut pakkus.