Lahkumine

Vihm pladistas vastu akent.
Obu võttis tagataskust stripiklubi tšeki. 02:37 näitas kellaaeg, see on 11 tundi tagasi. Me mõlema näole venis mõistev irwe.

Obu pakkis oma suurt lapitekki kilekotti.
"Kas nüüd ongi see päev?" küsisin.
Ta vastas mulle altkulmu etteheitva pilguga. Siuksega, mille kätte võiks toataimed ja väiksemad koduloomad kõngeda.
Ma mõistsin, et ongi See päev.
"Kellele mopp ja kastrul jäävad?"
Obu pani mopi ja kastruli kilekotti ja asetas selle ukse kõrvale. Pann oli pesemata, selle viskas ta kööginurka nii et thermospoti asemele jäi suur mõlk.
"Eila, kui sul strippari tiss suus oli, sind küll ei huvitanud, kas mul on millega põrandat pesta ja makarone keeta," torises ta lokirulle kohendades.
Ta asetas kolmandasse suurde kilekotti seitse CD-plaati, padja, mõõdulindi, mõrase veinipokaali ja väikese oranži liivakastiämbri. Mina rullisin igaks juhuks kokku elutoavaiba ja peitsin diivani taha ära. Ma teadsin, et olen ta pihta ülekohtune ja paha olnud, aga see vaip oli mulle kallis.
Vihm ladistas ikka vastu akent. Ta avas akna ja tilgad kukkusid aknalauale. Aastate jooksul tuhatoosi kõrvale kogunenud sigaretituha tükikesed tõmbusid vihmapiiskade all kokku, muutusid tumemustaks. Obu sonkis suitsu põlema süüdanud ja siis kustutatud tikuga piisakesi, muutes nad lühikese ajaga sogaseks loiguks. Puhusin suitsujoa püüdlikult pliid kohal asuva õhu ära tõmbamise agregaadi poole, kuigi see ei töötanud juba aastaid.
Telekas oli kordussaade "Eesti otsib superstaari". Raud ülbitses jälle.
"Sul tartus TV3 on vä?" küsisin.
"Mul on isegi ALO TV tartus olemas," vastas Obu üleolevalt. Ja lisas: "Sitavaresed."