Kõrrega pilku

Jaan Kundla oli teki all. Paksu teki all. Toas olid tuled kustus, ta istus hiirvaikselt.
Õnneks oli ta oma plaani ennist korralikult läbi mõelnud. Ta oli endale ehitanud agregaadi, millega sai teki all ja vaikselt pilsnerit libistada - õllepudel oli voodi kõrval, selles tuli peenike kummivoolik Jaani hammaste vahele. Samas pidi olema ettevaatlik - kui pudel tühjemaks sai ja kui siis kõvimi imeda, kostus kõrvulukustav ja reetev lurin.

Jaan oli rõõmsameelne. Ta oli rahul enda kavaluse üle kuidas ta kõigile teistele oma nutikusega ära pani.
Pissihäda oli peal kuid WCsse ei saanud minna. Jällegi, reetvad helid. Lisaks ei julgenud Jaan tulesid süüdata.

Järsku kostus uksele terav ja enesekindel koputus. Jaan tõmbas õlle kurku, ta ei saanud hingata. Kuid ta ei kõhatanudki. Hirm oli nii suur.

Koputus kordus, seekord nõudlikumalt. Jaanil jooksis silmist köhimise vajaduse tõttu pisaraid.

Koputused lakkasid, Jaan kuulis trepil kaugenevaid samme. Ta hingas jälle ja oli rahul.

Ilmselt oli koputaja keegi Teeme Ära 2008 kampaaniast osavõtjaid. Oli 3. mai. 2008 aastal. Ning Jaan ei tahtnud koristama minna.