Alkoholikeelu mõju

"Miks krt peab nii külm olema," ütles Lauks ja puhus sooja hingeõhku külmunud sõrmede peale. "Jälk eesti kliima raisk!"
Tund aega tagasi vanalinna ühes lokaalis manustatud alkohol hakkas kerest lahkuma, hinge mattis algav pohmell. See võimendas külma ja niiske tuule mõju veelgi.
"Kule kas sa kuskilt viina ei saa vä? Raudselt tead mõnda taksojuhti?" küsisin ma Lauksi käest. Kell oli juba palju, raha meil enam kõrtsus istumiseks enam ei olnud.
"Ei ole jah siukest tuttavat. Kõik kraanid kinni," oli Lauks murelik. Siis aga lõi ta lahtise käega vastu oma laupa: "A tead! Kui viitsid jalutada, mul üks sõber ärimees oli vabduse platsile ühte majja korra ühe viina ja vorsti viinud. Äkki on see seal alles? Lähme küsime kule! Lubame homme tagasi viia!"
Hakkasime minema. Läpakakotid käe otsas läksime ühe Vabaduse väljaku ääres oleva pruuni maja valvuri juurde.
"Kas Ivo on siin?" küsis Lauks.
"Ei ole teda jenam. Mis te tjahate temast?" küsis valvur kerge vene aktsendiga.
"Meil oleks ühte asja vaja tema juurest. Lubad? Käime sutsti ära ja valmis!"
"Okei, nagunii siiberdavad jgast suva kujud tjema toast sisse ja välja koguaeg. Boože moi..."

Täpselt 16 minuti pärast olime tagasi tänaval. Õues oli sama külm kui enne, kuid meie südamed olid soojad ja hinged hõiskasid - minu läpaka kotis loksus rõõmsalt kilone vene viin.