Suures saalis mäe otsas jooksis juba 23. tund. Inimesed lõhnasid juba pesematuse järgi. Näod olid mornid ja juuksed rasused. Enele kuuluva kõige suurema laua all kolisesid kaks tühja lapikut.
"Kempsu tahaks," nuuksus Ester haleda häälega ja piilus ukse poole.
"Ah ära plära. Küll Harkus saad kabineti isikliku kempsuga," torises muidu naljamehena tuntud Heimar kõrvalreast, ise punase siidlipsu sisse oma tolmuseid prilliklaase pühkides. Villu vaatas üle õla ja sisistas midagi tigedalt.
Ühe seinapoolse rea pingi alt kostis vaevukuuldav kahjurõõmus "Ihhihihiii!"
...
"Kuulge... mehed... nii hakkabki olema vää?" küsis Karel Rüütli vanematelt kolleegidelt.
"Kule, tra ära vingu, ise tahtsid siia tulla," vastas Marrandi ja avas raske ohkega ülemise särginööbi. "Tra siuke tahab veel esimees olla siin."
"Ma tahan koju, raisk! Oleks pidand ikka maamõõtjaks hakkama, nagu EPA-s soovitati," sõnas Rüütli ja pani äkitsi saaliukse poole jooksu. Vanemad kolleegid vaatasid nolki natuke häiritud, natuke haletseva pilguga. Jõudis ukseni, tõmbas hoogsalt lingist, ja vajus löödult põrandale istukile. Lukus, raisk.
Karel luksus nutta.
Kolleegid pöörasid pea ära ja tegid, nagu loeks delfi uudiseid ja mõtleks mingist eelarvest.
Ühe seinapoolse rea pingi alt kostis jälle vaevukuuldav kahjurõõmus "Ihhihihiiii!"
...
"Tra, oli mul vaja siia tulla. Mis mul all-linnas viga oli," mõtles Tõuke Ratas.
"Tra, hea, et siia tulin ja Tõuke Ratta üles saatsin," mõtles Ets all-linnas vastu.
Ülal linnas kostis ühe seinapoolse rea pingi alt kahjurõõmus "Ihhihihiii!"
...
Ühes teises reas andis Erki Nool Toomas Tõnistele pingi all põlvega vastu kintsu siukse paugu, et see kiunatas ja traumapunkti poole jooksu pistis. Tõmbas vägilase jõuga saaliukse lingist, aga tegi rapsides ainult näppudele haiget. Uks jäi kinni. Jõumees saatis mõttes kõik persse ja lubas endale, et tõmbab Erki kunagi kiilu alt läbi. Ja vantsis löödult oma toolile tagasi.
"Ihhihihiii," itsitas Jaan Kundla seinapoolse rea pingi alt ja tõukas varbaotsaga saali võtit veelgi sügavamale vaiba alla.
6.12.2008
5.23.2008
Laulurahva püha
Näidend kolmes vaatuses
I VAATUS
PIME LAVA. ULUB KÕLE TUUL, SIIT-SEALT PAISTAVAD NÄLJASTE HUNTIDE PÕLEVAD SILMAD. KORDAMÖÖDA KOSTAVAD KATKENDID ERINEVATEST EUROLAULUDEST.
ISLAND: Leidsin võtme enda vabastamiseks, sa üllatud, sest mul on vägi oma värki muuta.
ROOTSI: Kõigel on algus, kõik lõppeb, võta või jäta, veelparem usu - ole mu armastus või sõber.
UKRAINA: Salapärane daam, ma löön nagu äike, oled valmis vää, tahan panna sind imestama, süda põleb praegast.
VALGEVENE: Hasta la vista peibe, võiblat ma hakkan sind igatsema, võid olla täitsa õnnelik, kuigi see pole aus.
BULGAARIA: Kui öö laskub maale tahan sind, DJ pliis vii mind siit nahui.
EESRIIE.
II VAATUS
OBU KAHETOALINE KORTER TARTUS. TOAS SOFA, LAUD, TABURET JA TELEKAS. SEINAL RADIAATOR, SELLE PEAL SOKK JA ALL TALDRIK KOLME PELMEENIGA. AKNAID KATAVAD PAKSUD VILLASED KARDINAD. TULED ON KUSTUS, ÕRNA VALGUST HEIDAB VAID TELERI PUNANE SIGNAALTULUKE. LAUKS, TÄISKASVANUD MEES, KÖSSITAB DIIVANI JA SEINA VAHEL. VÄLJAST SAABUB KILEKOTIGA OBU.
LAUKS (sosinal): Said ikka tulla? Mis sa pruutidele ütsid?
OBU: Et mõlemad vanaisad surid korraga ära. Sina?
LAUKS: Särlakid.
OBU (vaatab Lauksi väga tõsise näoga, sosistab hauatagusel häälel): Aga särlakid on hirmus haigus: kes korra haigeks jääb, ega see enam terveks ei saagi.
LAUKS: Noh, saavad ikka kah. Meil oli sulane, sai terveks küll.
OBU: Kõige parem on kadaka suitsu teha, siis ei hakka kunagi külge.
LAUKS: Seda ütles minu ema kah. (Vaatab kella).
OBU: Kas on aeg?
LAUKS: Jah, too tarvikud välja.
OBU (Ära. Naaseb varsti küünla, suure teki ja sikspäkiga. Piilub arglikult üle õla, ega keegi aknast näinud. Tõstab teleri diivani ja seina vahel kössitava Lauksi juurde, ronib vaevaliselt ka ise kõrvale ja veab sellele kõigele suure teki peale.)
SUMMUTATUD HELID TEKI ALT: Pane hääl hästi vaikseks, muidu naabrid kuulevad! - Jah... Kust nupust see tööle läheb? - Klõps.
(Kostab veel pisut rabelemist ja jalgadega põtkimist, hetk hiljem algavad vaiksed puhkpillihelid. Maad võtab vaikus, vaevukuuldavais puhkpillihelides võib ääri-veeri ära tunda Beethoveni "Oodi rõõmule".)
EESRIIE.
III VAATUS
VABAÕHUKOHVIK TALLINNA VANALINNAS. KOLM SULISTE KÜBARATE JA MURELIKU OLEKUGA VANEMAT DAAMI JOOVAD PEENTEST TASSIDEST KOHVI JA SÖÖVAD KULLATUD LUSIKATEGA CRÈME BRÛLÉE'D.
MAADAM RUTSKI: Õudne jah, majanduslangus ja kõik, mõtleks... Ma ei käi isegi oma chihuauaga enam iga nädal salongis, ainult kaks korda kuus. Õudne, milline blamaaž, ta on nagu kaltsuhunnik, pulstunud ja kole. Ja maiteagi, kas ma aasta pärast saan endale üldse kreem pürleedki lubada... (pühib siidrätikuga võltspisara).
Ja abikaasa pole juba mitu nädalat omale uut lipsu ostnud, ma lõpuks ei läinud temaga ühele vastuvõtulegi kaasa, ütsin et mõlemad vanaisad surid ära.
MAADAM BLUMSTEIN: Teil ju mees peaks teenima küll, maadam Rutski, kas asi on tõesti nii hull? Minu mees ütles, et õige hõlma ei hakka keegi ja tubli töömees on alati söönud. Rohkem midagi ei öelnudki, sest tal esse messid muudku tulid ja ta pidi neile kõigile laenu andma. See on kohutav, kui palju tööd ta teeb! Aga Ferku pidi ikkagi maha müüma, nüüd sõidab mingi saksa panniga, õud-neee! Ta kutsub mind küll presekatele ja vip-klubidesse, aga ma olen nüüd öelnd, et mul on särlakid või midagi, sest kuda ma ronin rahva ees välja mingist mersust...
MAADAM RUTSKI: Issand jummal, jah! Ei minu mees teenib ikka jah, ta on ka aus ja tõsine töömees. Ma saatsin lausa "Töömurdjasse" tema kohta kirja et teda telekas näidataks, a nemad ütlesid et saade ei jookse enam ja üldsegi nad igasugu pandimajapidajaid telkusse ei taha, vaid selliseid mehi kes kive tassiks või hobusi rautaks... Ma võin kasvõi ise hakata oma chihuauat pügama, aga mu mees jääb ikka tuhat korda ausamaks tööinimeseks kui nemad seal televisioonis kõik kokku!
MAADAM BLUMSTEIN: No täitsa lõpp tõesti... (Pöördub kolmanda daami poole.) Mis teie arvate, ah? Te nii vaikne siin, ja sulg kübaral kah na luitunud ja silmaalused kottis nigu kaamlil... õumaigaad, see polegi teil vist cafe latte, vaid tavaline kohv mingi vahukoorega! Issand-issand!
MAADAM RUTSKI: Kas tõesti on asi nii hull? Mida teie mees teeb, maadam Paadam? (Irooniliselt.) Kas tema ka mitte tõsine töömees ei olnud, pealegi seltskonnas lugupeetud inimene ja kõik?
MAADAM PAADAM: (Nuttes ära.)
MAADAM BLUMSTEIN: Tra sa Õhtukat üldse ei loe vä? Nahhui sul üldse oli vaja teda kaasa kutsuda!
EESRIIE.
4.28.2008
Kõrrega pilku
Jaan Kundla oli teki all. Paksu teki all. Toas olid tuled kustus, ta istus hiirvaikselt.
Õnneks oli ta oma plaani ennist korralikult läbi mõelnud. Ta oli endale ehitanud agregaadi, millega sai teki all ja vaikselt pilsnerit libistada - õllepudel oli voodi kõrval, selles tuli peenike kummivoolik Jaani hammaste vahele. Samas pidi olema ettevaatlik - kui pudel tühjemaks sai ja kui siis kõvimi imeda, kostus kõrvulukustav ja reetev lurin.
Jaan oli rõõmsameelne. Ta oli rahul enda kavaluse üle kuidas ta kõigile teistele oma nutikusega ära pani.
Pissihäda oli peal kuid WCsse ei saanud minna. Jällegi, reetvad helid. Lisaks ei julgenud Jaan tulesid süüdata.
Järsku kostus uksele terav ja enesekindel koputus. Jaan tõmbas õlle kurku, ta ei saanud hingata. Kuid ta ei kõhatanudki. Hirm oli nii suur.
Koputus kordus, seekord nõudlikumalt. Jaanil jooksis silmist köhimise vajaduse tõttu pisaraid.
Koputused lakkasid, Jaan kuulis trepil kaugenevaid samme. Ta hingas jälle ja oli rahul.
Ilmselt oli koputaja keegi Teeme Ära 2008 kampaaniast osavõtjaid. Oli 3. mai. 2008 aastal. Ning Jaan ei tahtnud koristama minna.
Õnneks oli ta oma plaani ennist korralikult läbi mõelnud. Ta oli endale ehitanud agregaadi, millega sai teki all ja vaikselt pilsnerit libistada - õllepudel oli voodi kõrval, selles tuli peenike kummivoolik Jaani hammaste vahele. Samas pidi olema ettevaatlik - kui pudel tühjemaks sai ja kui siis kõvimi imeda, kostus kõrvulukustav ja reetev lurin.
Jaan oli rõõmsameelne. Ta oli rahul enda kavaluse üle kuidas ta kõigile teistele oma nutikusega ära pani.
Pissihäda oli peal kuid WCsse ei saanud minna. Jällegi, reetvad helid. Lisaks ei julgenud Jaan tulesid süüdata.
Järsku kostus uksele terav ja enesekindel koputus. Jaan tõmbas õlle kurku, ta ei saanud hingata. Kuid ta ei kõhatanudki. Hirm oli nii suur.
Koputus kordus, seekord nõudlikumalt. Jaanil jooksis silmist köhimise vajaduse tõttu pisaraid.
Koputused lakkasid, Jaan kuulis trepil kaugenevaid samme. Ta hingas jälle ja oli rahul.
Ilmselt oli koputaja keegi Teeme Ära 2008 kampaaniast osavõtjaid. Oli 3. mai. 2008 aastal. Ning Jaan ei tahtnud koristama minna.
4.26.2008
Aru ma ei taipa
Tartu, Emajõe äärne kafee.
"Mis? Ära ütle nii! Mul jättis süda löögi vahele. Eino selge, kallis. Üheksa kuud sa siis ei joo. A muidu me läheme Lauksiga Supilinna päevadele ja lodjaga sõitma," ütles Obu telefonisse ja võttis lonksu.
Päriselt ka.
"Mis? Ära ütle nii! Mul jättis süda löögi vahele. Eino selge, kallis. Üheksa kuud sa siis ei joo. A muidu me läheme Lauksiga Supilinna päevadele ja lodjaga sõitma," ütles Obu telefonisse ja võttis lonksu.
Päriselt ka.
4.25.2008
Kagusse
Vihma sadas. Panin suitsu põlema.
Suits maitses vastikult, kuigi tavaliselt mulle tossamine meeldib. Aga see oli mul järjekorras juba umbes kolmas suits poole tunni jooksul, niiet asi muutus vastikuks. Samas, mitte midagi muud kaa teha ei olnud.
Eemal paistis vihmasajust heledam laik, kus vihma ei sadanud. Kui astusin sossi mäest paar sammu ülespoole, märkasin, et see ei olnudki päike. Hoopis vanadekodu põles. Tuletõrjeautode sireenid ja vilkurid töötasid. Kiiraabiautod enam ei kiirustanud vaid loivasid rahulikult "asju" kokku korjama.
****
Õnneks sõitis buss üsna pea peatusesse.
"Nii kaugele kui võimalik," ütlesin ma bussijuhile ulatades talle ühe sinise ja kaks rohelist kupüüri. Püüdsin olla sõbralik, nalja teha.
"Töispilet vöi," küsis bussijuht pärast pisikest pausi kurjal ilmel.
"Jah, jah, täispilet. Tartusse. Ei ole tudeng," lalisesin madaldatud häälel, tõsisel ilmel.
"Sada nelikönd on siis."
Küsisin irooniliselt: "Ilma naljata?"
Bussijuhi nägu tõmbus vihast roosaks.
****
Õnneks oli järgmise bussi peal sõber Priit, kes mulle õlut pakkus.
Suits maitses vastikult, kuigi tavaliselt mulle tossamine meeldib. Aga see oli mul järjekorras juba umbes kolmas suits poole tunni jooksul, niiet asi muutus vastikuks. Samas, mitte midagi muud kaa teha ei olnud.
Eemal paistis vihmasajust heledam laik, kus vihma ei sadanud. Kui astusin sossi mäest paar sammu ülespoole, märkasin, et see ei olnudki päike. Hoopis vanadekodu põles. Tuletõrjeautode sireenid ja vilkurid töötasid. Kiiraabiautod enam ei kiirustanud vaid loivasid rahulikult "asju" kokku korjama.
****
Õnneks sõitis buss üsna pea peatusesse.
"Nii kaugele kui võimalik," ütlesin ma bussijuhile ulatades talle ühe sinise ja kaks rohelist kupüüri. Püüdsin olla sõbralik, nalja teha.
"Töispilet vöi," küsis bussijuht pärast pisikest pausi kurjal ilmel.
"Jah, jah, täispilet. Tartusse. Ei ole tudeng," lalisesin madaldatud häälel, tõsisel ilmel.
"Sada nelikönd on siis."
Küsisin irooniliselt: "Ilma naljata?"
Bussijuhi nägu tõmbus vihast roosaks.
****
Õnneks oli järgmise bussi peal sõber Priit, kes mulle õlut pakkus.
4.18.2008
Tšekki soovite?
Jaan Kundla kohendas lipsu sirgu ja sisenes riigikogu puhvetisse.
Järjekorraga leti juurde jõudnuna oli ta juba veendunud, et päev on sitt mis sitt. Esiteks oli aukohus ta kusagilt välja visanud ja teiseks sattus ta järjekorras Strandbergi kõrvale.
Kuna Strandberg oli terve sabas veedetud aja jahunud vabadussambast, mille otsas oleva risti võiks pöörlema panna ja niiviisi elektrit toota, tellis Kundla suure õlle. Bocki.
"Kas tšekki soovite?" küsis nägus brünett müüjaneiu viisakalt.
"Daaaaaaa..." ütles Kundla irooniliselt.
Järjekorraga leti juurde jõudnuna oli ta juba veendunud, et päev on sitt mis sitt. Esiteks oli aukohus ta kusagilt välja visanud ja teiseks sattus ta järjekorras Strandbergi kõrvale.
Kuna Strandberg oli terve sabas veedetud aja jahunud vabadussambast, mille otsas oleva risti võiks pöörlema panna ja niiviisi elektrit toota, tellis Kundla suure õlle. Bocki.
"Kas tšekki soovite?" küsis nägus brünett müüjaneiu viisakalt.
"Daaaaaaa..." ütles Kundla irooniliselt.
Lahkumine
Vihm pladistas vastu akent.
Obu võttis tagataskust stripiklubi tšeki. 02:37 näitas kellaaeg, see on 11 tundi tagasi. Me mõlema näole venis mõistev irwe.
Obu pakkis oma suurt lapitekki kilekotti.
"Kas nüüd ongi see päev?" küsisin.
Ta vastas mulle altkulmu etteheitva pilguga. Siuksega, mille kätte võiks toataimed ja väiksemad koduloomad kõngeda.
Ma mõistsin, et ongi See päev.
"Kellele mopp ja kastrul jäävad?"
Obu pani mopi ja kastruli kilekotti ja asetas selle ukse kõrvale. Pann oli pesemata, selle viskas ta kööginurka nii et thermospoti asemele jäi suur mõlk.
"Eila, kui sul strippari tiss suus oli, sind küll ei huvitanud, kas mul on millega põrandat pesta ja makarone keeta," torises ta lokirulle kohendades.
Ta asetas kolmandasse suurde kilekotti seitse CD-plaati, padja, mõõdulindi, mõrase veinipokaali ja väikese oranži liivakastiämbri. Mina rullisin igaks juhuks kokku elutoavaiba ja peitsin diivani taha ära. Ma teadsin, et olen ta pihta ülekohtune ja paha olnud, aga see vaip oli mulle kallis.
Vihm ladistas ikka vastu akent. Ta avas akna ja tilgad kukkusid aknalauale. Aastate jooksul tuhatoosi kõrvale kogunenud sigaretituha tükikesed tõmbusid vihmapiiskade all kokku, muutusid tumemustaks. Obu sonkis suitsu põlema süüdanud ja siis kustutatud tikuga piisakesi, muutes nad lühikese ajaga sogaseks loiguks. Puhusin suitsujoa püüdlikult pliid kohal asuva õhu ära tõmbamise agregaadi poole, kuigi see ei töötanud juba aastaid.
Telekas oli kordussaade "Eesti otsib superstaari". Raud ülbitses jälle.
"Sul tartus TV3 on vä?" küsisin.
"Mul on isegi ALO TV tartus olemas," vastas Obu üleolevalt. Ja lisas: "Sitavaresed."
Obu võttis tagataskust stripiklubi tšeki. 02:37 näitas kellaaeg, see on 11 tundi tagasi. Me mõlema näole venis mõistev irwe.
Obu pakkis oma suurt lapitekki kilekotti.
"Kas nüüd ongi see päev?" küsisin.
Ta vastas mulle altkulmu etteheitva pilguga. Siuksega, mille kätte võiks toataimed ja väiksemad koduloomad kõngeda.
Ma mõistsin, et ongi See päev.
"Kellele mopp ja kastrul jäävad?"
Obu pani mopi ja kastruli kilekotti ja asetas selle ukse kõrvale. Pann oli pesemata, selle viskas ta kööginurka nii et thermospoti asemele jäi suur mõlk.
"Eila, kui sul strippari tiss suus oli, sind küll ei huvitanud, kas mul on millega põrandat pesta ja makarone keeta," torises ta lokirulle kohendades.
Ta asetas kolmandasse suurde kilekotti seitse CD-plaati, padja, mõõdulindi, mõrase veinipokaali ja väikese oranži liivakastiämbri. Mina rullisin igaks juhuks kokku elutoavaiba ja peitsin diivani taha ära. Ma teadsin, et olen ta pihta ülekohtune ja paha olnud, aga see vaip oli mulle kallis.
Vihm ladistas ikka vastu akent. Ta avas akna ja tilgad kukkusid aknalauale. Aastate jooksul tuhatoosi kõrvale kogunenud sigaretituha tükikesed tõmbusid vihmapiiskade all kokku, muutusid tumemustaks. Obu sonkis suitsu põlema süüdanud ja siis kustutatud tikuga piisakesi, muutes nad lühikese ajaga sogaseks loiguks. Puhusin suitsujoa püüdlikult pliid kohal asuva õhu ära tõmbamise agregaadi poole, kuigi see ei töötanud juba aastaid.
Telekas oli kordussaade "Eesti otsib superstaari". Raud ülbitses jälle.
"Sul tartus TV3 on vä?" küsisin.
"Mul on isegi ALO TV tartus olemas," vastas Obu üleolevalt. Ja lisas: "Sitavaresed."
Tellimine:
Postitused (Atom)