Rahva poliitikaleht

Nutitelefon, ilma klahvideta

2010-09-21T00:43:00.003+03:00

Jätke Homod Rahule! (72)

2009-07-29T20:49:00.003+03:00

Et nagu.. ok..

2009-07-24T18:39:00.001+03:00

Avasin silmad. Ninna tungis tuttav virtsahais.
"Viljandi raisk," pomisesin silmi avamata. "Ja endiselt pole esimesest kirsimäest edasi jõudnud."
"A vaata, kui palju 6lut me passide müügist saadud rutsi eest saime..." ütles kõrval lamav Lauks ärritavalt reipa häälega.
"Pole siin enam mingit pappi. Krt, oli vaja Neile välja teha," sõnasin ärritunult. Kobasin suitsupaki järele. Ka selle olid Nad tühjaks teind.
"Kule lähme vabalavale," kraaksatasin m reipust teeseldes ja istuli tõustes.
"See on ju kinni nii vara."
"Vabalava mai äss," pomisesin ma ja vajusin tagasi selili.

Obu

Söögiisu-jutud

2009-01-11T02:19:00.006+02:00

Üks tsikk pidi külla tulema ja et temaga vahekorda astuda, pidin ma enne igasugu lollusi tegema, nagu romantilist mussi laskma ja tobedat filmi näitama ja kokkama ja muud. Mul on isegi siuke põll olemas, kus on kiri "Kes kokka ei kepi, see süüa ei saa".

Filmide ja mussi jaoks on www.thepiratebay.org ja kokkamise jaoks on www.toidutare.ee, mille uljalt lahti võtsingi. Ja ennäe, lisaks põnevatele retseptidele on toidutare.ee hakanud samal lehel pakkuma veelgi põnevamaid söögiisu-jutte. Seal paremal servas.

Päev lõppes hoopis kolleegidega Texases õlut lürpides. Kokandus- ja kepindushuvi naasmist ootan aga tänini.

Staarkurg Donna ja Paks Hermann

2008-12-30T20:41:00.007+02:00

Ajalehed valetavad ja liialdavad ja rebivad kontekstist välja. Seepärast peame me vajalikuks täpsustada, kuidas mõned lõppeva aasta olulisemad sündmused tegelikult aset leidsid.

Hermann. Paks Hermann.
Kui Paks saabus, olid kõik kohad tuld ja tossu täis ja bikiinides naised tormasid ringi, kusagilt kostis tulistamist ja kurja geeniuse verdtarretavat naeru. Ta tundus eriefektidest isegi pisut tüdinud olevat, kui ta end lauda toetas ja esimese õlleringi tõi. „Noh, poisid, kas teil mingeid ägedaid saladusi ka on? Ausõna, mind võite usaldada!“

Me vaatasime Obuga üksteisele otsa. „Kui Ets ja Villu veel ruulisid ja Narvas käisid, pidi politsei neile linna pealt alaealisi prostituute kohale tooma,“ ütlesin mina, sest see on päriselt ka tõsi. „Rein Kilk lasi ükskord avalikus kohas füüri ja kapo sai selle lindile,“ ütles Obu.

„Ai-ai-ai,“ ütles Paks, vangutas pead ja kirjutas nähtamatu tindiga midagi märkmikku. „Äge töö mehel,“ mõtlesime meie. Sest enamik ta kolleege on hallid ja märkamatud kujud, kes kannavad kaabut ja kõrge kraega mantlit. Tänaval kõnnivad süvenenult ja väldivad silmsidet. Enamasti algab töö neil õhtuhämaruses. Nad luusivad ministeeriumide ja riigiametite ümbruses ja järgnevad töötajaile õhtuõllele. Mõnikord üritavad seltskonda sulanduda ja semu teha.

Aga Tema oli teise kaliibri mees, rohkem James Bondi mõõtu tegelane.

Mõned kodanikud küll aeg-ajalt sügasid kukalt, kui ta Selveri parklas autoga 150-meetriseid hüppeid tegi või ummikusse jäädes poritiibade vahelt rakette välja tulistas, kuid üldjoontes konspiratsioon pidas ja Paksu ei kahtlustanud keegi.

„Kuule, kes su ülemus üldse on?“ küsisin mina. „Jah, kellele sa aru annad?“ uuris Obu
„Mina annan aru aint Jeesusele,“ ütles Paks Herman üleolevalt. „Faksi teel.“

Mõttetud inimesed
Kord olime Lauksiga Kolga-Jaani kandis jahil. Noh, siuksed südamlikud mehed nagu oleme, püssist me pauku ei teinud. Ja me ei näinudki metsloomi, sest lõke ulatus meil puudelatvadeni ja me karjusime ja jõime kõikse aeg.
Küll aga tuli üks kohalik metsistunud plikaatirts uurima, et kas äkki on tegu kuulsate ja rikaste jahimeestega, võib-olla lausa välismaalastega.

No ei olnud. Aga plikal saime napilt kõrvadest kinni küll. Pesime ta puhtaks, panime riidesse, kihvad viilisime maha, andsime talle nimeks Anett ja tõime pealinna ilusama elu peale, sest inimeste vastu peab hea olema.

Mina tegin selle metsiku plika kinnivõtmisest moblaga video, aga pärast tuli internetis ilge skandaal, et piinatakse siga, piinatakse siga. Ei olnud siga! Meie Anett oli! Linnas hakkas Anettil kohe hästi minema - kolas hotellides, baarides, ta käis isegi samas toas, kus oli kunagi käinud popstaar. Nii kleepus talle külge nimi Iglesiase Anett. Anett oli seksapiil, nii kõikidele näis! Aga no see selleks.

Temast sai igatahes nii tähelepanuväärne naine, et talle ehitati juba tema eluajal ausammas. Seda võite kõik Tartus turuhoone ees vaadata. Ainult see ERR-i erisaade tegi mingit nalja ja ütles, et Kolga-Jaani pandi. Aga see ongi neil üks naljasaade.

Värdjad
Aastad suure saali ees olid Ergma-mutti karastanud. Ta teadis, et kui rahvas saalis haigutama hakkab, tuleb eelarve või sadamaseadus või muu siuke jama kukele saata ja pulli tegema hakata. Klenski rõdule paberlennukeid loopima kutsuda või siis Kundla pulti käsutada. Need on siuksed pullimehed.

„Kuule, juraks läheb,“ sosistas Veskimägi ühel pärastlõunal kõrvalreas istuvale Pentusele. See Pentus oli siuke särts punapea ja üldse Veskimäele üsna sümpaatne. „Pane tähele, varsti on Kundla puldis!“ Pentus vaikis, kuid saatis üle õla ühe kelmika pilgu.

Varsti oligi. Aga puldi all kükitasid pullisõbrad Veskimägi ja Pentus. Veskimägi asus Kundla kingapaelu omavahel kokku siduma, Pentus hakkas aga oma elegantsete sõrmedega vanameheronti kõdistama.
„Ihhihii! Iiiiki! Aiaiaiai!“ niutsus Kundla. Vaatas siis puldi alla ja röögatas: „Oi värdjad, raisk!!!“

Keele ilu
Obu möirgas naerda. „Ema tuli koju!“ huilgas ta ja virutas sedeli lauale. Me võtsime lonksu.

„Sõida tasa üle silla,“ röökisin mina naerukrampides. „Lammas läks üle silla, saba tegi tilla-tilla! Ahv gorilla, sini-lilla! No tule taevas appi!“
„Oot, need viimased olid ka konkursilaused vä?“ küsis Obu vähe mõistmatult ja võttis lonksu. „Eiei, need ei old,“ rahustasin. Obu kontorilaud oli lahtirebitud ümbrikke täis ja kausis vedeles hulk sedeleid. Me olime nimelt ilusaima eestikeelse lause valimise žürii.

„Krooksus on alko kõikse aeg 40 prossa odavam,“ lugesin järgmiselt sedelilt vaevaliselt. Kõigil teistel sedelitel olid trükitud laused, aga see oli miskipärast varesejalgadega käsitsi kirjutatud. Võtsin lonksu ja saatsin Obu suunas kahtlustava pilgu. „Kuule, ega sa seda ise ei kirjutand?“

Obu pugises naerda. Lõin käega ja võtsin järgmise sedeli. Kuus tundi hiljem oli üksmeel majas, et just „Krooksus on alko kõikse aeg 40 prossa odavam“ ongi ilusaim eestikeelne lause. Võtsin lonksu ja pistsin selle sedeli ümbrikusse, kleepisin ümbriku kinni ja läksin postkasti otsima.

Kui tagasi jõudsin, hoidis surmtõsine Obu käes silti kirjaga „Krooksus on alko kõikse aeg 40 prossa odavam“. „Mida perset sa kobakäpp sinna konkursi korraldajatele nüüd saatsid?!“ nõudis ta.
„Maitea,“ nuuksusin vastu. „Eks vist homme lehest loeme.“

„Ema tuli koju... täitsa perses!" prahvatas Obu järgmisel hommikul ja lajatas värske ajalehe lauale.

Tallinna ööelu
Tõelise Mehega tutvudes paistis ta algul päris muhe. Punnis lihased mängisid naha all, kui ta õllekannu tõstis. Ta pigistas näppude vahel pähkleid puruks ja keeras rauast lauajala sõlme. Tumba heitis ta ka 12,65 meetri kaugusele, aga baarmen ütles et see ei loe, sest ta astus üle.
Aga kõik kõrtsi naised sumisesid tema ümber nigu kärbsed sita peal. Kiunusid vaimustusest ja väänlesid. Meie Obuga lõpuks ei skoorindki, aga tema lennutas sel õhtul oma mahlakad tervitused vähemalt tosinasse koopasse.

Järgmine kord kohtusime korteriläbul. Obu oli toatäie noori tsikke kohale kutsunud ja me mõtlesime, et teeme kõik tagasi – skoorime nii et tükid taga ja tema ei saa sooja aurugi. Läbu lõpuks oli ta skoorinud nii et tükid taga ja meie Obuga polnd saanud sooja aurugi. „Ai ta hakkab saama raisk,“ ähvardas Obu ja toksis arvutiekraanile aadressi www.barelylegalslutsfuckingandsucking.com. „Vääname talle siukse sita kokku et kiunub meil käes!“

„Jah!“ oigasin ma peoga kelladest kinni hoides. „Keerame tal olümpia perse või laseme üldse vangi panna, tehku seal oma kümmet ala siis seebi ja šampooniga!“

Järgmisele korteriläbule kutsusime Tõelise Mehe kaasa ja võtsime filmile, kuidas ta eitesi järjest naelutas ja mõnda lausa mitu korda. Ja siis monteerisime selle naelutamise veel topelt pikemaks. Kasseti peale kirjutasime „Pordu Maja tallinas sovin jäda anonüümSEkS!!!“.
Videokasseti viskasime keskkrimka fuajeesse ja varsti istuski ta kinni.

Rokipeer
Mööda Pikka Jalga sammus Toompealt alla lühike kõhetu mees. Kogu oma nooruse oli ta olnud teistele tõugata-tõmmata, nagu lühikesed ja kõhetud ikka. Aga nüüd oli aasta 2008 ja kõik oli teistmoodi.

Inimesed tõmbusid kahte lehte. Kel õnnestus, taandus hirmunult mõnda kõrvaltänavasse. Emad surusid laste pead oma seelikusse, ise kahvatudes. Mõned näitasid eemalt näpuga ja sosistasid midagi hirmunult.

Ehkki oli õhtune tipptund, püsis tee kõhetu kuju ees alati vaba. Talle meeldis see. Raekoja platsi servas tulid talle murelike nägudega vastu Ivari ja Unzip, kes kergitasid oma kaabusid ja teretasid nagu viksid koolipoisid. „Häh,“ ütles kõhetu mees ja tegi paar eriti majesteetlikku sammu.

„Krokodilli-krokodilli-krokodilli-rock!“ ümises kõhetu Ligi rõõmsalt, kui Unzip ja Ivari olid öhe kadunud. Ta lisas sammu ja lükkas soni veelgi uljamalt kuklasse.

Tele Tallinn, Tele Eesti
Ets ja Kruuda istusid seitsmeses bemmis ja tegid suitsu. „Ära põrandamati peale tuhka raputa,“ hoiatas Kruuda. „Tra ma ei kutsund sind mati pärast põdema,“ vastas Ets. „Mul on tantsusaadet vaja. A pealkiri võiks olla kuidagi Tallinnaga seotud.“
„Okei,“ vastas Kruuda.

Nädal hiljem helistas Ets uuesti. „Kle, perses värk. Ma vaatasin siin, et kõik noored eided on juba mehele saand, noh nagu Kadri ja Evelyn ja kõik. Oma mooriga nagu ka ei tahaks kaamerate ees näidata, see litutab ja on kole.“
„Okei,“ vastas Kruuda. „Ma vaatan omal töö juurest kellegi.“

Nädal hiljem astus Ets, lakk-kingad jalas, pott geeli peas ja rinnakarvad raseeritud, rõõmsalt telestuudiosse. „Noh, kus noored eided on?“ küsis ta fuajees suitsetavalt telelegend Raidilt heatujuliselt ja tegi demonstratiivselt paar venitusharjutust.

„Mis eided?“ raputas Raid pead. „Kruuda helistas, ütles et ma pean sinuga saadet tegema.“
Etsi käsi koos palituga jäi õhku seisma ja palitu nagisse ei jõudnudki. Raid tundis, et Etsi pilk surub ta kohe põlvist saadik põrandasse.
Ets oli vana kala. Kui prožektor süttis, ütles ta: "Tere Tallinn, tere Eesti. Siin ma nüüd siis olen." Kuid Raid teadis, et see on ühe suure jama algus.

Kruuda telefon oli aga mitu päeva postkastis.

Õnnemaa
„Teadsa, et staarkurg Donna pistis poja perse?“ küsis Ilves Unzipilt ja nööpis Bockilt korgi. Nad istusid Kadrioru lossi katusel ja vaatasid mõtlikult tähti. „Otse kaamerate ees.“

Unzip ohkas. „Ah tead, ära põe. Ma lasen Urvel tegeleda sellega. Juhan ja Ivari ajasid mul tuju sitaks, ma ei viitsi praegu kaasagi tunda.“
„No mis värk on siis?“
„Mis värk mis värk,“ osatas Unzip. „Ütlevad, et jummala perses värk, ma ei saagi lambaid 15 aastaga rikkaks teha."

Ilves vedas oma mulgi kuue hõlmad koomale ja võttis suure sõõmu Bocki. „Njahh... oli sul vaja lubada siis.“
„Ah mine perse,“ ütles Unzip. „Mul on nüüd head nõu vaja, kuda kõik rikkaks teha. No et oleks nagu õnnemaa või nii, kus puuduvad haigused, surm, kadedus... ja kõik on rikkad, euroopa viie rikkama hulgas. Kuule, anna oma vammust vähekeseks, ma ei saa külmetades mõelda.“

Ilves andis kuue Unzipile. "Aga ära ära määri, mul moor ei viitsi üldse pesu pesta, aint uisutab ringi ja sööb idusid," ütles ta. Ilves lükkas kaabu kuklasse, suunas pilgu ühe kauge-kauge tähe peale ja hakkas rääkima oma õnnemaast, mis tal väiksena paguluses elades oli. Tal oli seal suur kuueliitrine Dodge, Coca-Cola jooksis kraanist, ta võis iga päev vahukomme süüa, Eesti oli vaba ja kõik presidendid olid valged.

Unzip läks ühtäkki elevile. „Oota, mismõttes? Kuda sa sinna maale said?“
„Noh, vedasin teki üle pea, pigistasin silmad hästi-hästi kõvasti kinni ja kõrvad ka ja kujutasin endale ette ja siis nigu olingi seal,“ selgitas Ilves jätkuvalt tähti vaadates. "Mnjaa..." venitas ta ning ulatas Unzipile pooliku pudeli. „Noh, ei taha vä?“

Ent vastust ei tulnud. Unzip oli mulgi kuue üle pea vedanud, silmad sulgenud ja kämblad kõvasti-kõvasti kõrvadele surunud.

Kapoti-Karu
Teise liini tramm tõmbas uksed kolinal kinni.

„Kust ma pileti sisse need väikesed augukesed saan?“ küsis korvpalluri kasvu mees ühelt kuldkiharaga tolvanilt. Pikk mees oli väga viisakalt riides, mitte nagu tüüpiline trammisõitja. Kallis mantel seljas ja ilus nahkne portfell käes. Paremas käes keerutas ta nõutult üheksakroonist piletit.

„Tra ma ise ka ei tea,“ sosistas kuldkiharaga mees vastu. „Ma üldiselt sõidan Mustangiga, a load võeti ära raisk. Paide wei, ma olen Kalev. Ma töötan tolana,“ sõnas kuldkihar.

„Oi-oi-oi,“ ütles pikk mees. „Sama jama raisk, mul pani autojuht ametiautoga matsu, põrutas elajale otsa nii et soolikaid lendas. Ahjaa, ma olen Jaak. Ma töötan ministrina.“

„Ohoh?“ Kalevi silmad läksid kavalalt kissi nagu rebasel. „Kelle omale kapoti peale said kah?“
„Karu, raisk.“

„Amatöör,“ mõtles Kalev.

Alkoholikeelu mõju

2008-12-15T14:46:00.005+02:00

"Miks krt peab nii külm olema," ütles Lauks ja puhus sooja hingeõhku külmunud sõrmede peale. "Jälk eesti kliima raisk!"
Tund aega tagasi vanalinna ühes lokaalis manustatud alkohol hakkas kerest lahkuma, hinge mattis algav pohmell. See võimendas külma ja niiske tuule mõju veelgi.
"Kule kas sa kuskilt viina ei saa vä? Raudselt tead mõnda taksojuhti?" küsisin ma Lauksi käest. Kell oli juba palju, raha meil enam kõrtsus istumiseks enam ei olnud.
"Ei ole jah siukest tuttavat. Kõik kraanid kinni," oli Lauks murelik. Siis aga lõi ta lahtise käega vastu oma laupa: "A tead! Kui viitsid jalutada, mul üks sõber ärimees oli vabduse platsile ühte majja korra ühe viina ja vorsti viinud. Äkki on see seal alles? Lähme küsime kule! Lubame homme tagasi viia!"
Hakkasime minema. Läpakakotid käe otsas läksime ühe Vabaduse väljaku ääres oleva pruuni maja valvuri juurde.
"Kas Ivo on siin?" küsis Lauks.
"Ei ole teda jenam. Mis te tjahate temast?" küsis valvur kerge vene aktsendiga.
"Meil oleks ühte asja vaja tema juurest. Lubad? Käime sutsti ära ja valmis!"
"Okei, nagunii siiberdavad jgast suva kujud tjema toast sisse ja välja koguaeg. Boože moi..."

Täpselt 16 minuti pärast olime tagasi tänaval. Õues oli sama külm kui enne, kuid meie südamed olid soojad ja hinged hõiskasid - minu läpaka kotis loksus rõõmsalt kilone vene viin.

Raud ja Keres

2008-12-08T21:44:00.002+02:00

Sain Raua uue ja popi raamatu. Lugesin Ristiisas hooga 80 lehte läbi. Tahtsin seltskonna saabudes järjehoidjat. Olid aint kupyyrid. Panin esiti kahese.

Ei sobind. Panin hoopis viiese.

Punkarid on koos Keresega vanad malemaja mehed. Truba rääkis.

Miski pole endine

2008-10-05T18:36:00.002+03:00

Ets viskab viha kõrvale ja tõstab Villu kõrvale kausi pesuveega. "Kuum ei ole?" küsib ta. Villu pistab näpu sisse ja tõmbab krapsti välja tagasi. Ets valab hoolitsevalt kopsikust külma vett juurde ja hõõrub matšalka seebiseks.
"No kummardu korra," ütleb Ets ja asub Villu turja nühkima. "Ohhsajeerum, mis sul kõik siia kogunenud," tõdeb Ets. "Ohh, ära parem küsi," ohkab Villu.

"Eino vaata, rämedad plekid ribikontide juures, umbes seal kus südametunnistus asub... puhta kuradi maadevahetust täis," oigab Ets ja nühib järjest kõvemini. "Ja siin - oot kummarda veel rohkem - peeru vahel sul ju puhta Rävala, no kulla mees!"
Villu pöörab kõhu ette.

"Oi heldeke," hüüatab Ets. "Siin ju puhta tornkraana püsti, isegi nigu M-täht oleks peale kirjutatud!" Ets nühkis Villu plekke nii et selg märg, ja plekid muudkui andsid järele. Kui ta nuustiku tornkraana külge pani, rehmas Villu häbelikult käega... ja ärkas.

Ta oli oma voodis, Etsi polnud kusagil. Poolunes mõtles ta veel, et kui silmad kinni pigistab, siis ehk tuleb Ets tagasi ja pesebki ta plekid kõik maha. Kuid pisut virgununa taipas ta, et Etsi pole käinud ega tulegi. Advokaat on ainus, kes talle veel aeg-ajalt helistab ja autoga kohtu vahet sõidutab. "Persse," mõtles ta kibestunult.

"Vat persse pole Villu mind veel küll kunagi saatnud," mõtles Ets oma voodis vastu. Ta aimas, et see pole hea märk.

Pulmad!

2008-07-14T13:30:00.004+03:00

(Ruu ja Evelin Sepp Kuku raadios blogidest)
Saate salvestus: http://podcast.kolhoos.ee/podcasthtml?podcast=pressiklubi

*****
Ruu: Niisiis, on veel olemas Evelin Sepa eriti provaatne blogi. Kuidas ma saaksin sinna ligipääsu?
Evelin: Sa peaksid mu kätt paluma, aga seda sa teha ei saa.
Ruu: Aga miks mitte?
Evelin: Sa oled kinni.
*****

Esiteks.
Ruu, käpad eemale!

Teiseks:
Evelin, kas sa palun tuleksid meile naiseks?

Lauks ja Obu

Ööistungid

2008-06-12T22:34:00.005+03:00

Suures saalis mäe otsas jooksis juba 23. tund. Inimesed lõhnasid juba pesematuse järgi. Näod olid mornid ja juuksed rasused. Enele kuuluva kõige suurema laua all kolisesid kaks tühja lapikut.
"Kempsu tahaks," nuuksus Ester haleda häälega ja piilus ukse poole.
"Ah ära plära. Küll Harkus saad kabineti isikliku kempsuga," torises muidu naljamehena tuntud Heimar kõrvalreast, ise punase siidlipsu sisse oma tolmuseid prilliklaase pühkides. Villu vaatas üle õla ja sisistas midagi tigedalt.
Ühe seinapoolse rea pingi alt kostis vaevukuuldav kahjurõõmus "Ihhihihiii!"

...

"Kuulge... mehed... nii hakkabki olema vää?" küsis Karel Rüütli vanematelt kolleegidelt.
"Kule, tra ära vingu, ise tahtsid siia tulla," vastas Marrandi ja avas raske ohkega ülemise särginööbi. "Tra siuke tahab veel esimees olla siin."
"Ma tahan koju, raisk! Oleks pidand ikka maamõõtjaks hakkama, nagu EPA-s soovitati," sõnas Rüütli ja pani äkitsi saaliukse poole jooksu. Vanemad kolleegid vaatasid nolki natuke häiritud, natuke haletseva pilguga. Jõudis ukseni, tõmbas hoogsalt lingist, ja vajus löödult põrandale istukile. Lukus, raisk.
Karel luksus nutta.
Kolleegid pöörasid pea ära ja tegid, nagu loeks delfi uudiseid ja mõtleks mingist eelarvest.
Ühe seinapoolse rea pingi alt kostis jälle vaevukuuldav kahjurõõmus "Ihhihihiiii!"

...

"Tra, oli mul vaja siia tulla. Mis mul all-linnas viga oli," mõtles Tõuke Ratas.
"Tra, hea, et siia tulin ja Tõuke Ratta üles saatsin," mõtles Ets all-linnas vastu.
Ülal linnas kostis ühe seinapoolse rea pingi alt kahjurõõmus "Ihhihihiii!"

...

Ühes teises reas andis Erki Nool Toomas Tõnistele pingi all põlvega vastu kintsu siukse paugu, et see kiunatas ja traumapunkti poole jooksu pistis. Tõmbas vägilase jõuga saaliukse lingist, aga tegi rapsides ainult näppudele haiget. Uks jäi kinni. Jõumees saatis mõttes kõik persse ja lubas endale, et tõmbab Erki kunagi kiilu alt läbi. Ja vantsis löödult oma toolile tagasi.
"Ihhihihiii," itsitas Jaan Kundla seinapoolse rea pingi alt ja tõukas varbaotsaga saali võtit veelgi sügavamale vaiba alla.

Laulurahva püha

2008-05-23T12:19:00.008+03:00

Näidend kolmes vaatuses

I VAATUS
PIME LAVA. ULUB KÕLE TUUL, SIIT-SEALT PAISTAVAD NÄLJASTE HUNTIDE PÕLEVAD SILMAD. KORDAMÖÖDA KOSTAVAD KATKENDID ERINEVATEST EUROLAULUDEST.

ISLAND: Leidsin võtme enda vabastamiseks, sa üllatud, sest mul on vägi oma värki muuta.
ROOTSI: Kõigel on algus, kõik lõppeb, võta või jäta, veelparem usu - ole mu armastus või sõber.
UKRAINA: Salapärane daam, ma löön nagu äike, oled valmis vää, tahan panna sind imestama, süda põleb praegast.
VALGEVENE: Hasta la vista peibe, võiblat ma hakkan sind igatsema, võid olla täitsa õnnelik, kuigi see pole aus.
BULGAARIA: Kui öö laskub maale tahan sind, DJ pliis vii mind siit nahui.

EESRIIE.

II VAATUS
OBU KAHETOALINE KORTER TARTUS. TOAS SOFA, LAUD, TABURET JA TELEKAS. SEINAL RADIAATOR, SELLE PEAL SOKK JA ALL TALDRIK KOLME PELMEENIGA. AKNAID KATAVAD PAKSUD VILLASED KARDINAD. TULED ON KUSTUS, ÕRNA VALGUST HEIDAB VAID TELERI PUNANE SIGNAALTULUKE. LAUKS, TÄISKASVANUD MEES, KÖSSITAB DIIVANI JA SEINA VAHEL. VÄLJAST SAABUB KILEKOTIGA OBU.

LAUKS (sosinal): Said ikka tulla? Mis sa pruutidele ütsid?
OBU: Et mõlemad vanaisad surid korraga ära. Sina?
LAUKS: Särlakid.

OBU (vaatab Lauksi väga tõsise näoga, sosistab hauatagusel häälel): Aga särlakid on hirmus haigus: kes korra haigeks jääb, ega see enam terveks ei saagi.
LAUKS: Noh, saavad ikka kah. Meil oli sulane, sai terveks küll.
OBU: Kõige parem on kadaka suitsu teha, siis ei hakka kunagi külge.
LAUKS: Seda ütles minu ema kah. (Vaatab kella).
OBU: Kas on aeg?
LAUKS: Jah, too tarvikud välja.

OBU (Ära. Naaseb varsti küünla, suure teki ja sikspäkiga. Piilub arglikult üle õla, ega keegi aknast näinud. Tõstab teleri diivani ja seina vahel kössitava Lauksi juurde, ronib vaevaliselt ka ise kõrvale ja veab sellele kõigele suure teki peale.)

SUMMUTATUD HELID TEKI ALT: Pane hääl hästi vaikseks, muidu naabrid kuulevad! - Jah... Kust nupust see tööle läheb? - Klõps.
(Kostab veel pisut rabelemist ja jalgadega põtkimist, hetk hiljem algavad vaiksed puhkpillihelid. Maad võtab vaikus, vaevukuuldavais puhkpillihelides võib ääri-veeri ära tunda Beethoveni "Oodi rõõmule".)

EESRIIE.

III VAATUS
VABAÕHUKOHVIK TALLINNA VANALINNAS. KOLM SULISTE KÜBARATE JA MURELIKU OLEKUGA VANEMAT DAAMI JOOVAD PEENTEST TASSIDEST KOHVI JA SÖÖVAD KULLATUD LUSIKATEGA CRÈME BRÛLÉE'D.

MAADAM RUTSKI: Õudne jah, majanduslangus ja kõik, mõtleks... Ma ei käi isegi oma chihuauaga enam iga nädal salongis, ainult kaks korda kuus. Õudne, milline blamaaž, ta on nagu kaltsuhunnik, pulstunud ja kole. Ja maiteagi, kas ma aasta pärast saan endale üldse kreem pürleedki lubada... (pühib siidrätikuga võltspisara).
Ja abikaasa pole juba mitu nädalat omale uut lipsu ostnud, ma lõpuks ei läinud temaga ühele vastuvõtulegi kaasa, ütsin et mõlemad vanaisad surid ära.

MAADAM BLUMSTEIN: Teil ju mees peaks teenima küll, maadam Rutski, kas asi on tõesti nii hull? Minu mees ütles, et õige hõlma ei hakka keegi ja tubli töömees on alati söönud. Rohkem midagi ei öelnudki, sest tal esse messid muudku tulid ja ta pidi neile kõigile laenu andma. See on kohutav, kui palju tööd ta teeb! Aga Ferku pidi ikkagi maha müüma, nüüd sõidab mingi saksa panniga, õud-neee! Ta kutsub mind küll presekatele ja vip-klubidesse, aga ma olen nüüd öelnd, et mul on särlakid või midagi, sest kuda ma ronin rahva ees välja mingist mersust...

MAADAM RUTSKI: Issand jummal, jah! Ei minu mees teenib ikka jah, ta on ka aus ja tõsine töömees. Ma saatsin lausa "Töömurdjasse" tema kohta kirja et teda telekas näidataks, a nemad ütlesid et saade ei jookse enam ja üldsegi nad igasugu pandimajapidajaid telkusse ei taha, vaid selliseid mehi kes kive tassiks või hobusi rautaks... Ma võin kasvõi ise hakata oma chihuauat pügama, aga mu mees jääb ikka tuhat korda ausamaks tööinimeseks kui nemad seal televisioonis kõik kokku!

MAADAM BLUMSTEIN: No täitsa lõpp tõesti... (Pöördub kolmanda daami poole.) Mis teie arvate, ah? Te nii vaikne siin, ja sulg kübaral kah na luitunud ja silmaalused kottis nigu kaamlil... õumaigaad, see polegi teil vist cafe latte, vaid tavaline kohv mingi vahukoorega! Issand-issand!

MAADAM RUTSKI: Kas tõesti on asi nii hull? Mida teie mees teeb, maadam Paadam? (Irooniliselt.) Kas tema ka mitte tõsine töömees ei olnud, pealegi seltskonnas lugupeetud inimene ja kõik?

MAADAM PAADAM: (Nuttes ära.)

MAADAM BLUMSTEIN: Tra sa Õhtukat üldse ei loe vä? Nahhui sul üldse oli vaja teda kaasa kutsuda!

EESRIIE.

Kõrrega pilku

2008-04-28T15:10:00.002+03:00

Jaan Kundla oli teki all. Paksu teki all. Toas olid tuled kustus, ta istus hiirvaikselt.
Õnneks oli ta oma plaani ennist korralikult läbi mõelnud. Ta oli endale ehitanud agregaadi, millega sai teki all ja vaikselt pilsnerit libistada - õllepudel oli voodi kõrval, selles tuli peenike kummivoolik Jaani hammaste vahele. Samas pidi olema ettevaatlik - kui pudel tühjemaks sai ja kui siis kõvimi imeda, kostus kõrvulukustav ja reetev lurin.

Jaan oli rõõmsameelne. Ta oli rahul enda kavaluse üle kuidas ta kõigile teistele oma nutikusega ära pani.
Pissihäda oli peal kuid WCsse ei saanud minna. Jällegi, reetvad helid. Lisaks ei julgenud Jaan tulesid süüdata.

Järsku kostus uksele terav ja enesekindel koputus. Jaan tõmbas õlle kurku, ta ei saanud hingata. Kuid ta ei kõhatanudki. Hirm oli nii suur.

Koputus kordus, seekord nõudlikumalt. Jaanil jooksis silmist köhimise vajaduse tõttu pisaraid.

Koputused lakkasid, Jaan kuulis trepil kaugenevaid samme. Ta hingas jälle ja oli rahul.

Ilmselt oli koputaja keegi Teeme Ära 2008 kampaaniast osavõtjaid. Oli 3. mai. 2008 aastal. Ning Jaan ei tahtnud koristama minna.

Aru ma ei taipa

2008-04-26T15:34:00.003+03:00

Tartu, Emajõe äärne kafee.
"Mis? Ära ütle nii! Mul jättis süda löögi vahele. Eino selge, kallis. Üheksa kuud sa siis ei joo. A muidu me läheme Lauksiga Supilinna päevadele ja lodjaga sõitma," ütles Obu telefonisse ja võttis lonksu.
Päriselt ka.

Kagusse

2008-04-25T12:30:00.004+03:00

Vihma sadas. Panin suitsu põlema.
Suits maitses vastikult, kuigi tavaliselt mulle tossamine meeldib. Aga see oli mul järjekorras juba umbes kolmas suits poole tunni jooksul, niiet asi muutus vastikuks. Samas, mitte midagi muud kaa teha ei olnud.
Eemal paistis vihmasajust heledam laik, kus vihma ei sadanud. Kui astusin sossi mäest paar sammu ülespoole, märkasin, et see ei olnudki päike. Hoopis vanadekodu põles. Tuletõrjeautode sireenid ja vilkurid töötasid. Kiiraabiautod enam ei kiirustanud vaid loivasid rahulikult "asju" kokku korjama.

****

Õnneks sõitis buss üsna pea peatusesse.
"Nii kaugele kui võimalik," ütlesin ma bussijuhile ulatades talle ühe sinise ja kaks rohelist kupüüri. Püüdsin olla sõbralik, nalja teha.
"Töispilet vöi," küsis bussijuht pärast pisikest pausi kurjal ilmel.
"Jah, jah, täispilet. Tartusse. Ei ole tudeng," lalisesin madaldatud häälel, tõsisel ilmel.
"Sada nelikönd on siis."
Küsisin irooniliselt: "Ilma naljata?"
Bussijuhi nägu tõmbus vihast roosaks.

****

Õnneks oli järgmise bussi peal sõber Priit, kes mulle õlut pakkus.

Tšekki soovite?

2008-04-18T19:41:00.003+03:00

Jaan Kundla kohendas lipsu sirgu ja sisenes riigikogu puhvetisse.
Järjekorraga leti juurde jõudnuna oli ta juba veendunud, et päev on sitt mis sitt. Esiteks oli aukohus ta kusagilt välja visanud ja teiseks sattus ta järjekorras Strandbergi kõrvale.
Kuna Strandberg oli terve sabas veedetud aja jahunud vabadussambast, mille otsas oleva risti võiks pöörlema panna ja niiviisi elektrit toota, tellis Kundla suure õlle. Bocki.
"Kas tšekki soovite?" küsis nägus brünett müüjaneiu viisakalt.
"Daaaaaaa..." ütles Kundla irooniliselt.

Lahkumine

2008-04-18T13:40:00.005+03:00

Vihm pladistas vastu akent.
Obu võttis tagataskust stripiklubi tšeki. 02:37 näitas kellaaeg, see on 11 tundi tagasi. Me mõlema näole venis mõistev irwe.

Obu pakkis oma suurt lapitekki kilekotti.
"Kas nüüd ongi see päev?" küsisin.
Ta vastas mulle altkulmu etteheitva pilguga. Siuksega, mille kätte võiks toataimed ja väiksemad koduloomad kõngeda.
Ma mõistsin, et ongi See päev.
"Kellele mopp ja kastrul jäävad?"
Obu pani mopi ja kastruli kilekotti ja asetas selle ukse kõrvale. Pann oli pesemata, selle viskas ta kööginurka nii et thermospoti asemele jäi suur mõlk.
"Eila, kui sul strippari tiss suus oli, sind küll ei huvitanud, kas mul on millega põrandat pesta ja makarone keeta," torises ta lokirulle kohendades.
Ta asetas kolmandasse suurde kilekotti seitse CD-plaati, padja, mõõdulindi, mõrase veinipokaali ja väikese oranži liivakastiämbri. Mina rullisin igaks juhuks kokku elutoavaiba ja peitsin diivani taha ära. Ma teadsin, et olen ta pihta ülekohtune ja paha olnud, aga see vaip oli mulle kallis.
Vihm ladistas ikka vastu akent. Ta avas akna ja tilgad kukkusid aknalauale. Aastate jooksul tuhatoosi kõrvale kogunenud sigaretituha tükikesed tõmbusid vihmapiiskade all kokku, muutusid tumemustaks. Obu sonkis suitsu põlema süüdanud ja siis kustutatud tikuga piisakesi, muutes nad lühikese ajaga sogaseks loiguks. Puhusin suitsujoa püüdlikult pliid kohal asuva õhu ära tõmbamise agregaadi poole, kuigi see ei töötanud juba aastaid.
Telekas oli kordussaade "Eesti otsib superstaari". Raud ülbitses jälle.
"Sul tartus TV3 on vä?" küsisin.
"Mul on isegi ALO TV tartus olemas," vastas Obu üleolevalt. Ja lisas: "Sitavaresed."

Villu saab peksa

2008-03-26T19:38:00.003+02:00

Ets ja Kaia tegid Vabaduse väljaku tunneli suudmes suitsu. Kuigi neid kaitsesid tunneli sissekäigu seinad, pisut lund tuiskas ikka neile peale. Ets tegi Nexti, Kaial oli naisterahvale kohaselt pikk ja sale Vogue lakitud akrüülküünte vahel.
Ets hakkas rääkima.
"Peaks mingi pressiteate tegema, et linnas on tegelt kõik lume mõttes kontrolli all. Siis vähemalt need sitad ei saa aru, et asi perses, kes kontoris istuvad. Volikogu vennad näiteks. Ainuke kes raudselt õues on, on Kojamees. Nagunii oma jalgpallihaiglaga koos koristavad staadionit..."
Kaia turtsatas tagasihoidlikult naerma: "Kojamees.. koristab.. Ihhii!"
Vaevalt jõudis ta oma Etsi huumorisoont imetleva pilgu linnapealt pöörata, kui eemalt kostus vali ja särtsakas "Tere!".
Neile lähenesid Villu ja Janno. Ets vaatas muigega Villule otsa: "Sind pole jupp aega näha olnd! Kus olnud oled?"
Enne kui Villu midagi vastata jõudis, andis Janno talle obaduse vastu pead, niiet karvamüts määrdunud lumega kaetud tunnelipõhja kukkus. "Tahad, löö kaa, Ets! Tal ei ole enam puutumatust!"
"Türa ära togi," ühmas Villu Jannole ja päärdus Etsi poole. "Nojah. Kapos olin. Kotivad täiega mind raisk."
Kaia küsis muiates: "Ja Jannost saab siis perekonnapea, kui sa kinni oled, jah?"
Villu küsis Etsilt suitsu ja ei vastanud Kaiale midagi.

Janno kiri

2008-01-31T10:52:00.001+02:00

Tere sõbrad!

Terve eesti rahvas ilmselt mõtleb, kuhu me Villuga kadunud oleme. Ei ole me kadunud ühti. Me oleme oma kodukandis, Rõuges. Joome õukat, käime jahil ja harime maad. Elame nagu vabad mehed muiste.
Esimene põhjus miks me siin oleme - talinas sai papp otsa, mendid hakkasid meie palgamaksjaid kõvasti pitsitama. Ega endilgi asjad laabunud viimasel ajal. Aga noh, eks maarajoonide penid on ikka päälinnas peksa saand.

Teine põhjus - meile ei meeldi see, et Eesti on liitunud selle krdi Schengeni leppega ja piiripostid kaotati Läti piirilt ära. Meile postid väga meeldisid. Kui postid veel püsti olid, sai lätist ikka suitsu ja viina sebitud ja siin maha müüdud - aga nüüd käib iga molkus ise Lätis kraami ostmas.
Meie protestime asja vastu nii, et olles maskeerunud piiripostideks (siuksed suured tümakad, musta-valge triibulised) seisame Mäluvalves. Me alguses tahtsime oma aktsiooni nimetada Piirivalveks, aga see keelati ära (õigemini ei keelatud, aga saime lätlastelt peksa). Niisiis oleme Mäluvalves. Alguses kaalusime ka variante Piirimälu ja Mälupiir.
Alguses ühinesid meiega ka Rahvaliidu noored, aga need läksid pikapeale laiali, kui ilmad jahedamaks tõmbasid ja kõht tühjaks läks - metsast said paremad seened otsa. Prooviti ka ümberkaudsete talude aitadest söögikraami varastada, aga aitades olid vaid suitsud ja salaviin. Selle kraami peal paljalt pikalt vastu ei pea.
Ega siin endalgi eriti huvitav ei ole. Alguses inimesed ikka vaatasid, isegi telekaamerad lubati kohale kutsuda. Aga nüüd ei ole juba nädalaid kedagi näinud - seisame metsas kahekesi Mäluvalves nagu postid. Meenutame kahekesi kõrvuti olles vabaduse kella. Keegi meid aga ei näe.

Aga viimasel ajal on kuulda, et mendid on hakanud meie võitluskaaslasi ja meie endi seltsimehi parteist veel rohkem pigistama, niiet ega me enam Tallinasse nägu ei näita. Aga teiega oli tore!

Au Revoir, pätid!

Janno Reiljan.

Mary'l oli väike tall

2007-10-10T00:33:00.000+03:00

Toompea lossi kabinet nr 225 oli teisipäeva õhtul suitsuvinest sinine. Imeliku hõbedase sildiga konnipudel, mille Janno oli Maximast kaasa toonud, oli poole peal ja Villu Jõgevalt kaasa toodud makk mängis aknalaual Noorkuu laulusid. Janno oli täitsa ülemeelikus tujus ja rääkis Villule blondiinianekdoote nii, et ütles blondiini asemel alati Ojulandi nime, ja naeris nii et pool maja eemal istuv lossi turvamees kuulis. Villu naeris kah kaasa ja tegi suitsu.

Telefonitoru rippus laua pealt alla ja tuututas vaikselt. Nad olid just helistanud Ojukale, teinud torusse koledaid hääli ja röökinud, et ohhoo BBC pealt küll puujalgadega blondiine teisel hooajal veel tantsusaatesse ei lubatud. Ja siis kõne ära katkestanud. "Tjah, selline aseesimees siis meil, hahahaa!” rõkkas Janno, sest Ojukas oli nad kõik koleda nimega toredasse kohta saatnud. „Kuule, helistaks veel kellelegi ja röögiks torusse midagi? Tea mis Ets teeb, ah?”

Villu nägu tõmbus kavalalt naerule, kui ta telefon kutsuma hakkas. Ta näitas Jannole näpuga, et see vait oleks, ja küsis häält moonutades kavala tämbriga: „Mis teete, härra linnapea?! Võtate ehk napsi või?"

Janno itsitas. "Homme teil rooli minekut teil vist ka pole, häh-häh-häh...! Ja ülehomme ka pole! Väike naps ikka, jah? Kell juba kah ee... pool üheksa!!! Hähähäää!” salvas Villu ja lajatas toru hargile.

„Nüüd on minu kord!” hõikas lapselikult särama löönud Janno. „Helistame kellelegi... Helistame Estrile!," rõkkas ta, sest telekas ja raadios oli terve päeva Estrist räägitud.

Ester lasi sel õhtul kaua kutsuda. Villu arvas, et ju on ära magama läinud, sest Estril olla mingi bioloogiline kell, aga Janno arvas, et laseks ikka veel pisut kutsuda. Lõpuks kostiski torust väsinud „Kuulen!”

„Õu Ester ää! Ester! Tead et sa olid terve päeva raadios ja telkus?!” röökis Janno koleda häälega telefoni. „Kule ütle kus sa aastavahetuse veedad, ah? Ei tea, jah? AGA MINA TEAN, HÄHÄHÄÄÄÄ!!!!” röögatas Janno ja lajatas toru hargile.

Ent naerupahvakut ei järgnenud. Tuppa oli äkitsi siginenud halvaendeline vaikus, Villu silmad tõmbusid tasapisi üha rohkem vidukile. Janno teadis, et see ei ole hea märk, aga täpsemalt küsida ka ei julgenud. Seetõttu tegi ta vaid, nagu uuriks midagi seina peal.

Kui peaaegu minut oli möödas, kustutas Villu sigareti lauaplaadile, vaatas Jannole pingsalt otsa ja sisistas: "Tra idikas raisk. See polnd üldse hea nali praegu."

Urgitsejad kultuurrahval külas

2007-10-04T21:46:00.000+03:00

Kolmapäeval kell kaheksa läks meil õllega hapuks, seetõttu otsustasime, et urgitseja läheb Tartusse, ja tehtud-mõeldud oligi. Tee peal kohtasime üht liikluspolitseinikku ja üht põhjakäinud näitlejat, kes läks ka Tartusse, Mirtel Pohla kaasas. Niipea kui EPA torni otsas asuv Maaülikooli silt kumama hakkas (see juhtus umbes Põltsamaal), olime kohe purjus.
Tartusse jõudes nägime kohe Suudlevates Tudengites oma sõpra Shoulddrinkmore'i, kes ajas ära noort tudengineidu, kes prominentse blogipidajaga seksida tahtis. Meie sõber ei viitsinud ja ühmas vaid, et ärgu segagu, tal on sitahäda ja käed kah tööd täis. Tüdruk erutus prominendi peale veelgi ja hakkas ilmatüdruk Nikki laulu saatel lausa väänlema.
Läksime edasi maailma. Sinna me kauaks ei jäänud, sest meie lemmikettekandjat, seda piitspeenikest tedretäppidega tüdrukut, ei olnud tööl. Lahkudes nägime kahte vernoort tudengipoissi Maailma trepi kohal oleval lavatsil seksimas. "Imelik linn, jube paljud seksivad," mõtlesin mina. "Nojah, siin saab ju õhtul viina osta," mõtles Lauks vastu.
Zavoodis toetasime oma pelmeenid ja õlled kahe piljardilaual kopuleeriva paari vahele. Juttu jätkus seal kauemaks, sest seal oli koos kogu Eesti ajakirjanduse põhjakiht. Saime teada, et ETV-s uus kord sakib, Äripäevas oli hiljuti pingeline, Postimehe välistoimetus vahetus, Sakalas käis Kanal2 intervuud tegemas ning Eesti päevaleht nimetatakse ümber Kalevi Päevaleheks.
Kui Zavood hommikul kell kuus kinni pandi, võtsime kaasa Margo Vaino, konjaki ja kokaloola ning läksime kaarsillale seksima. Minul oli selleks üks noor majandustudeng, Lauksil sotsioloogitar ja Margol lasteaia lõpupilt. Siis pildistasime üksteist.
Aga Lauks pani pildid netti ja kuna neilt oli näha, et me teame kõiki vigurseksi trikke, oli neljapäeva õhtuks terve Tartu Ülikooli naispere eesotsas kellegi Birutega meid otsima tulnud. Tõrvikud olid käes, teklid peas, ja üritasid meid mesimagusate lauludega välja meelitada. Isegi ETV oli kogu raskekahurväega abis meid kui kangelasi taga ajamas.
Aga me põgenesime Tallinnasse ära, sest kartsime Maire Aunastet. Sõbrad, Tallinnas on hea!

Urgitsejad, kus käed on?!

2007-08-30T17:26:00.000+03:00

On ammu teada, et Urgitsejad armastavad end ümbritseda ilusate noorte poistega, seekord aga läksid mehed liiale - SL Õhtulehe toimetuse käsutuses on foto, kus paarike omavahel amüseerib.

Ajakirjanik:
Poisid, mis te sellel pildil teete?
Urgitsejad:
Tegu on kontekstist välja rebitud pildiga. Me oleme heteropidusid korraldanud juba seitse aastat. Siiamaani on tegu olnud ikkagi meie motivatsiooniüritusega.
Ajakirjanik:
Siiamaani küll, aga mis siis tänavu juhtus?
Urgistejad:
Mitu päeva väldanud lustiürituse teisel päeval, laupäeva ennelõunal pärast spordivõistlust, kutsuti kõik peolised võimlemisharjutusi tegema. Päevajuhid palusid kõigil osalejail võtta enesele juhuslikult naabriks sattunud inimene paariliseks ning sooritada üheskoos mõni lihtsam lihaste venitus- ja võimlemisharjutus.
Ajakirjanik:
Mida te seepeale tegema hakkasite? Võimlemisega see küll eriti ei sarnane.
Urgitsejad:
Antud pildil on arvatavasti tegu harjutusega, kus paluti seisval võimlejal istuja ümbert kinni võtta ning viimane pingilt üles tõsta. Seega on pilt võimlemissituatsioonist selgelt välja rebitud!

Veenmaks SL Õhtulehte, et tegu polnud linnapea ja parteijuhi amoraalse käitumisega, käisid urgitsejad koos Google omanikega lehetoimetuses. Poisid näitasid oma väidete kinnituseks endatehtud videofilmi kõnealusest võimlemisprogrammist. See oli ikka väga rõve.

Skandaalne pilt:

Aga poisid pole enam ainukesed! Samasugust avalikku kiimlemist on alustanud ka Tallinna linnavalitsus.

Miks Shoulddrinmore'i varsti telekas näeb

2007-08-28T10:19:00.000+03:00

"Halloo, kas Shoulddrinkmore?"
"No hälõu, mina."
"Tead... pidin sünnale minema, aga sõbranna vedas alt ja nüüd olen autota. Saad aidata?"
"Oots, küsin naise käest. /.../ Kle jah, tule järgi. Kui matsu paned, siis ise õiendad."

Läänemaal on üks huvitav turismitalu, aga asub täielikus karuperses. Just sinna mul oligi vaja saada. Nõvast edasi oli tee üks suur trepp ja lehmarada. Kohale jõudes oli tulemus näha: ilmselt kusagilt ikka autonurgaga läbi võsa lasknud, igatahes parem esituli rippus pesast välja, poritiib ja stange kah kõver. Ai kurat...

Kui teised pühapäeva hommikul pead parandasid ja suplesid, siis mina istusin õnnetu näoga auto kõrval, näpitsad, traat, kruvikeerajad ja üks puust roigas käeulatuses, kangutasin plekki ja stanget sirgeks ja ehitasin laternat pessa tagasi. Vaatepilt oli nii õnnetu, et kes nägi, see nuttis.

Nüüd tasub jälgida SL Õhtulehte ja Pealtnägijat ja muid, kes poltergeiste ja ufosid jahivad. Varsti näete seal ilmselt üht noorhärrat koos Igor Volkega rääkimas müstilisest juhtumist - laenad sõbrale kõvera auto, aga pärast päevast kasutamist on see nagu nõiaväel sirgeks tagasi saanud. Isegi kriimud stangelt kadunud. See noorhärra ongi Shoulddrinkmore.

Welcome To Estonia

2007-06-06T10:32:00.001+03:00

Viljandi turg, 05.06.2007 hommik.
Kinnitamata andmetel võib tegu olla tundmatu riigikogu liikmega, kes saab kuluhüvitist ja kellel on poohui.

Foto (c) Ilmar Nopri

Deja vu?

2007-06-05T10:48:00.000+03:00

ENSV, 19. mai 1990. Interrinde möllust ja Toompea lossi ründamisest on möödas neli päeva.

Päevaleht (nr 89, hind 3 kop) kirjutab:

Tallinna mõnedes nn liidutehastes kutsusid eile NSV Liidu Kommunistliku Partei kohalike allorganisatsioonide juhid koos ametiühingukomiteede ja "töökollektiivide nõukoguga" töötajaid koosolekutele, et arutada nende tehaste osavõttu esmaspäevast algama ähvardatud üldisest streigist Balti riikide territooriumil. Üht niisugust koosolekut õnnestus eile pealt näha. /.../ Koosoleku avas ja seda juhatas Vladimir Sin, mees, kes selles Tallinna tehases töötab 1988. aastast. Sin ütles alustuseks, et enne, kui asume streigi-otsust arutama, räägime saalisolijaile, mis tegelikult juhtus 15. mail 1990 Toompeal. Tehases liikuvat selle kohta igasugused kuulujutud, mis põhinevad eesti pressi väärkäsitlusel ja väärinfol toimunust. Järgnes kirjeldus. Rahvale räägiti, kuidas kiirabiauto püüdis inimestele otsa sõita, hädavaevu suutnud need kõrvale hüpata. Demonstrandid ja lossiõue tungijad ilmutanud maksimaalset korrektsust, mida ei saavat aga vastaspoole kohta öelda, neil olnud koer ja kepid... Eriti õudne olnud siis, kui lõpuks oldi sunnitud lossiõuest lahkuma - "kui te vaid teaksite, mis sõnu meile öeldi!" Saalist küsiti siis, et eks öelge, mis nimelt. Sellele järgnes vastus: "Ei ütle, las see jääb nende inimeste südametunnistusele..." Ja lisati siis: nemad, võitlejad ("bojeviki") ei allunud provokatsioonidele ka hiljem, kui mindi Lenini ausamba juurde... Repliigiks võttis sõna keegi naine. Ütles, et jah, öeldi seal Toompeal tõesti ühte-koma-teist. Et siiski täpsustada, mida öeldi, pean märkima, et lossiõuest lahkujad sisistasid mitu korda valitsusele appi rutanud rahvale: fašistid, kõik te olete fašistid!, lisas naine. /.../ Avaldati pahameelt selle üle, et "võrdsete õiguste eest" seisvad saadikud pidid ronima "oma rahvast" tervitama läbi akna, kuna rõduuks oli lukus. Öeldi, et "kogu tsiviliseeritud maailmas läheb valitsus peale kriisiolukorda erru, meil aga nad seda ei taha!". Provokatsioonid alanud eestlaste poolt, lisati.

Meie Obuga arvame ka, olles antud teemat vastavas töögrupis konstruktiivselt arutanud, et valitsused peaks sagedamini tagasi astuma.

Kes ütles anSSip?

2007-04-30T19:48:00.001+03:00

Täpsem info:
http://www.mahasavisaar.com/

10 senti

2007-04-23T09:26:00.000+03:00

Liivalaia tänav, vihmane ilm. Autode müra on kõrvulukustav. Linnakiosk.

"Palun üks tops tikke palun!"
"Kuuskümmend senti palun!"
"Aitäh!"
"Ei ei! kuuskümmend senti!"
"Ahah. Oi. OK," otsin ma lisaks 10 senti.
"Juba nädal aega on kuuskümmend senti!" vastab lahkelt naeratav kioskimüüja.

Pärast valimisi oleme tehtud mehed

2007-04-05T09:14:00.000+03:00

Kõndisime Lauksiga mööda koridori. Lakk-kingadele iseloomulik Klõps kajas koridoris rütmiliselt. Meil olid seljas mustad ülikonnad, valged särgid. Ees olid kärtspunased lipsud, lipsunõeladel helkisid sirkli ja vinkli kujutised.

***

Astumise tuppa. Kõik olid kohal - Ets, Villu, Jüri, Hans ja mitmed teised. Mina läksin ühte laua otsa, Lauks võttis koha sisse teises laua otsas.
"Enne kui me alustame. Villu. Sina oled nõrgim lüli. Head-aega," ütles Lauks otsustaval ilmel ja võttis istet. Mina järgisin ta eeskuju. Villu oli selle aja peale juba toast läinud. Vaene mees ilmselt kartis korralikku peapesu, tal läks isegi kergelt.

***

Ma hakkasin rääima, varem Lauksiga kokku lepitud tsenaarium järgi.
"Ets, ka sina ei saanud hakkama. Aga arvestades, et sul on ka mõned toetajad, ei saada me sind päris ära. Lähed Lasnamäe linnaosa vanemaks," ütlesin ma karmi pilku Etsil hoides. Ilmselt võttis mu hiljaaegu rolleriga sõitmisest ja külmast tuulest saadud silmapõletik veidi traagilisust maha.
"Oi, palun eii!!" hüüdis Ets. "Mitte nii karmilt! Tegelt ei läind ju halvasti, onjo!"
Vahele segas Jüri. "Jah, sõbrad! Las Ets olla kasvõi linnapea siis. Ma ise lähen lasnamäele vanemaks tema asemel!"
"Sinu ohvrimeelsus on imetlusväärne, Jüri. Tublid juugendid oled kasvatanud," ütles Lauks Etsile elegantselt naeratades. "Okei Ets, saad linnapeaks. Ja sina Jüri hakkad nüüd reaalset tööd tegema, häbipostis. Paneme su riigikogu ette koos Ene Ergmaga istuma."
"Kas see poisile liiga karm ei ole," küsis Ets.
Ma vihastasin.
"Vait! Sa oled niigi liiale läinud! Nagunii sa istud, astud, sööd ja situd meie armust! Nii saab olema ja keegi ei kobise!"

***

Hans istus ja põrnitses enda ees olevat paberit. Paber oli tühi ja valge. Hans ei olenud rumal. Ta teadis, et ei olnud meie sõna kuulanud valimisi rahastades. Krutskivend, nagu ta oli, mängis piiri peal. Karistuse kannatas ta alati ära. Ei ole kerge olla Tuntud Tankist meie varandusega.
Aga nüüd oli meie kannatus katkenud.
Lauks hakkas talle meie otsust ette lugema.
"Hans. Sa tead, et sa saad karistada, kuid leppisid sellega. Ilmselt oleme me varem sinu vastu liiga leebed olnud. Hans, me võtame sult kõik ära. Sina lähed tööle ajakirjanikuna, Põhjarannikusse."
Hans surus hambad vapralt kokku ja pigistas silmad kinni. Ometi tuli silmalaugude vahelt välja pisar. Ta oli enda ja meie peale tige üheaegselt, ilmselgelt lootis ta kergemalt pääseda.
"Alustame sellega, et müüme selle su Ekspressi aktsiad rahvale," oli Lauks halastamatu.

***

Koosoleku lõpetasin mina.
"Okei, mehed. Aitähh et tulite. Mina tulen riigikokku, vaatan seda tseremooniat. Et ikka kõik jonksus oleks. Lauks läheb Londonisse briti sõduritele vastu, silub natsa suhteid, seletab asju. Iraanil ei ole tegelt häda midagi."

Tehtud!

2007-03-05T13:47:00.000+02:00

Online-intervjuu: vastas Janno Reiljan Rahvaliidust (38)
01.03.2007 14:02

/---/
Mis sisetunne ütleb- kas kõnts kaob või ei kao Toompealt?

Minu sisetunne ütleb, et nagu Eesti riik tervikuna nii ka Toompea saab aasta-aastalt kõntsast puhtamaks. Aga Eesti poliitikas on veel liiga palju inimväärikust eiravat, õiglust ignoreerivat, kitsast grupihuvi mahitavat ja muud põlastusväärset. Iseenesest ei kao see poliitiline kõnts kuhugi. See tuleb päevavalgele tuua ja ühiste jõududega ära koristada.

/---/
www.postimees.ee

Abiratta kiirvalik

2007-03-05T07:27:00.000+02:00

Abiratas valis kiirvalikust numbri.
"Halloo! Villu vä?"
"Jep."
"Kuule, siuke mure, et ega sul mulle mingit lobi ei ole pakkuda? Kunagi rääkisime vaata. Mingit pargivahi kohta? Mul see jama, et Ets tahab linnapeaks hakata..."
"Eip, ei ole. Mul jumala perses. A helista Strandbergile."
"Davai. Thänks."

Käisime valimas!

2007-02-20T16:25:00.000+02:00

Voh, mu kallid sõbrad! Meie käisime Lauksiga valimas. Mina valisin suht pandava blondinka ja Lauks valis kah mõistuse järgi.

Astusime jaoskonnast välja, teate küll, sealt Talina Ülikooli peahoonest Narva maanteel. Siis astusid meile ligi kaks keskealist meest, lahked näod peas.
"Tere poisid! Mina olen Elmar. Kas oli esimene kord kodanikukohust täita?" küsis üks neist meie käest lahkelt naeratades. Meie noogutasime pead ja naeratasime pisut umbusklikult vastu.
"Tsau, minu nimi on Kalev. Näete, siin on teile väike kingitus meie erakonnalt. Kas teie valisite ikka õige erakonna?" hakkas teine mees rääkima, viimase küsimuse juures meile kelmikalt silma pilgutades. Samuti ulatas ta meile kingituseks JOKK mängu kaardipaki.
"Jah, valisime küll õige erakonna," vastas Lauks.
"Noh, siis on hästi," kõneles Elmar. "Näete siis, kui hästi. Poisid, te paistate toredad! Õhtune aeg kah juba - lähme siia kõrvale Lost Continenti, teeme mõned tropid!"
Meil olid Lauksiga näpud põhjas, nagu alati. Seepärast läksime nendega rõõmsalt kaasa. Olgu kasvõi pervod, peaasi, et tasuta õltsi ja viina saaks .
Õhtu arenedes saime meeste kohta palju teada. Meie keskealised sõbrad läksid täis peaga isegi vaidlema, et kumb on täis peaga suuremaid sigadusi korda saatnud ja kumb nendega kuulsamks saand. vaidluse võitis Kalev, Delfi klikkide ja kommentaaride alusel. Meie olime Lauksiga kohtunikud...

Viina ja õlut segamini juues kadus meil kõigil pilt eest, nagu hiljem selgus. Kui meie sõber Shoulddrinkmore oleks meid näind, oleks ta uhke olnud. Mitu päeva prassisime oma uute sõpradega niiet inglid taevas nutsid.

Täna hommikul ärkasime Wismaris. Meie juba toibusime, oigasime ja põdesime. Arutasime vaikselt sosistades, et kas sellest mingi jama kaa tuleb, et lakkusime ja nüüd siin oleme. Et tööl ei käinud ja puha. Kalev oli kaa juba üleval kuid veel ilmselgelt purjus.
Elmari voodist hakks ühtäkki kostma oigeid ja käginaid: "Uuuuiii bljääd. Türa, mu pea nii valutab... Mis... oot... Kus me oleme?"
Lõbusas meeleolus Kalev vastas talle itsitades: "Hihiii! Meid toodi Wismarisse jälle!!!"

Häid pseudopühi, raisk!

2007-02-14T12:55:00.000+02:00

Tänasel kaunil ja hingesoojusest pakataval päeval tsiteerime kahte klassikut.
Esimene tsitaat, et mitte öelda kolumn, pärineb tuntud eks-blogijalt ja meie healt sõpsilt.
---
Tsitaat nr 1:
Head sõbrapäeva teilegi, värdjad.

Pistke endale anaali see kuradi juutide väljamõeldud püha. Jooge kokakoolat, ostke viru keskusest kolme tonni eest naistele kola kokku ja saatke telfist kaarte kui tahate. Jätke mind palun rahule.

Ma küsin: kus te debiilikud vabariigi aastapäeval hoopis olete. Kas ma näen teid paraadil või Tartus Toomemäel? ei. Teile munajoodikutele läheb ainult tarbimine korda. Ustavus ja pühendumine on teile pealikaudsetele pede-kosmopoliitidele nagu Koyoto protokoll jänkidele ja tibladele.

Kas te sitapead üldse teate mis on sõprus? Sõprus pole roosid korra aastas või sms, mis kuskilt pasaportaalist loetud. Pistke oma sõrm sõbrale perse ja nuusutage - see on sõpruse hind.

Siiralt Teie,
Shoulddrinkmore
...

Ja teiseks: mina, Lauks, olen täna saanud juba pool tosinat südamlikku ja harrast teadet selle kohta, kui asendamatu ja haruldane ma olen, kuidas olen palju päikest toonud kellegi päevadesse ja kuidas mu peale mõeldes süda soojaks läheb.
See kõik on muidugi õige, kuid selliseid teateid saates kustutage vähemalt ülejäänud 48 adressaati ära ja saatke need teated sõpradele ükshaaval. Nii jääb vähemalt muljegi, et tegu on siira sooviga.
Kuniks aga võltssüdamlikud masspostitused jätkuvad, siis...

Tsitaat nr 2:

Türa raisk, sellist ila pean ma kuulama!

Siiralt Teie,
Rein Lang

Roheline rull

2007-02-12T10:17:00.000+02:00

"oh, no lasevad alles jama musa.. tra, mingi billi idol. Kammoon, ise tahab mingi äge hip-hop-popp-tip-top uuno raadio olla.. hommikul võiks ikka miski mind üles ajda. proovin powerhitti. nii. vittu pean maki ära vahetama siin autos. ok, vist sain. palju normaalsem tümakas. nii. ma ei saa aru oma eidest, kes kuulab kuku raadiot, see on nii iba ju. Kammoon, mingi tebelak teeb omast arust nalja. Sky plussis ikka normaalsed mehed, panevad norm teksti. Need tüngakõned on täitsa perses kui lahedad. muhahaaa. Ma ei taha viimasel ajal poliitikast kuuldagi. Tra, nagu vähe ma peaks igasugustes saadetes käima ja mölisema nende vanade riigikogu peerudega. ma ei viitsi tegelt üldse poliitikat ajada... poliitikud on kõik jobud. Ja saavad lõuksi varsti, nagu karvased ennemuiste. a tra eit kodus ajabmin sinna poliitikasse, räägib et parem palk ja hea pension.. naahui, ma olen vaba mees, miks ma pean tema eest hoolitsema. tra, a teeksi nii. et saadan perse ja asi tahe. Lähen ja olen vaba mees, reisik kuskil või midagi, väike import - eksport. Samas, kurat, maja ja auto ju tema nimel.. noh, perse. noh, selge. Okei, ma teen talle selle tuuliku ära sinna aeda. A siis on kõik kaa! Ma ei tea, mis ta ajab sed rohelist elektrit ja savimaju, no mida kuradit ta päästab sellega. Delfiine vä? Nagunii ei muutu ju sittagi. Ja mina pean kõigele takka kiitma. Õiged mehed kütavad bensiiniga raisk. TSAHH! A näe, mulle käib eit kaelapeale. Oh, ei ole elu kerge. Õnneks on maailmas enamus inimesi luuserid. Ja mina olen tegija," rääkis Marek Strandberg oma lapsele teda kooli viies.

Me tahtsime ainult supelda!

2007-02-09T13:36:00.000+02:00

Läksime Lauksiga Kalevi spaasse ujuma. Kenasti kummimütsid peas, kollased pardid teibiga käte-jalgade külge seotud. Elevust, itsitamist ja paljaste jalgade plädinat oli palju.
Ostsime piletid ära (võtsin lauksil 15 krontsa võlgu, mul jäi puudu) ja läksime riietusruumi. Esialgu tundus kohe veider, et riidehoidla oli inimtühi, kuigi maja ees oli uhkeid liisitud autosid palju. Jõudnud basseinide juurde nägime riidehoiu tühjuse põhjust - saal kubises ülikondades meestest, kes üritasid ennast ära uputada. Küll suruti enda pead püüdlikult vee alla, mõni sidus raskusi kaela külge, paar valgekraest jobu üritasid end liumäelt alla sõites surnuks hirmutada.

"Mis te kurinahad teete siin? Kurat, riietega niimoodi solgite vett!" pahandas Lauks.
"Sa ei olegi börsimagnaat vä?" küsis üks jobu.
"Ei, meie oleme sportlased. Sul läks börsil sitasti täna vä?" küsisin mina mehe murest aru saades.
"Jah."
"Ahh, pole hullu midagi... Elu läheb edasi.. Tagasilööke ikka tuleb ette.. juhtub."
"Oh, kas teil on pappi laenata mulle vä?" küsis räsitud maakler lootisrikkalt.
Vangutasime pead ja kõndisime edasi.
Eriti hull lugu oli taksojuhtide ja muude algajate spekulantidega. Need raisad ei uppunud ju.

Suur poliitreklaami-afäär

2007-01-31T01:29:00.000+02:00

A et miks me nii vähe kirjutame vä.

Shoulddrinkmore, kelle blogi enam olemas ei ole, mölises meiega juba, ja osad teised ka. A meil on ilgelt palju tööd olnud. Shoulddrinkmore ja osad teised päevavargad ei tea muidugi töötegemisest midagi.

Juba detsembri algul otsis meid üles üks sõps, kes paremal asuva hinnakirja järgi reklaami osta ei raatsinud, kuid soovis see-eest meile tööd pakkuda. Andis suure ämbritäie tapeediliimi koos kohevate pintslitega ja hunniku rohelisi plakateid. "Maru lihtne, aga segamini ei tohi ajada, muidu saab mu omanik pahaseks, onjä. Töö on nagu valgusfoori järgi käimine - roheline on okei ja kollane ei ole okei. Rohelist plakatit ei puutu, kollase rebid maha või kleebid üle. Kui mõni punane peaks ette juhtuma, siis kutsu munitsipaalpolitsei."

Ja nii me müttasime mingi kaks nädalat, sõitsime Obu rolleril iga viimase kui maanurga läbi, kuni iga Eesti posti ja aiateiba otsas oli roheline plakat. Ainult Tallinna kesklinnas oli veel neli tühja reklaamialust jäänud.

Väike triip
Pidasimegi just trammipeatuses viimase tööpäeva lõunapausi. Mina olin lõpetanud suitsu ning nokkisin innukalt nina, Obu tuli Coca-Cola Plaza kohvikust kahe prantssaia ja Fantaga. Mul tekkis muidugi plaan, et kui nüüd ootamatult Obu kätt kõvasti väänata, siis ma saaks talt ühe prantssaia ära võtta. Pühkisin näpu otsast suure kolli äsjakleebitud plakati peale, et saia puhta käega haarata - mingi paksu mehe vasakule põsele tuli sellest jälk must triip - ja valmistusin ründama.

Ent samal hetkel märkas Obu paksu põsele tekkinud triipu. "Vaata mis sa nüüd tegid!!!" röögatas ta, virutas raevunult mõlemad prantssaiad lumelödi sisse, fantapudel veeres nukralt trammirööpale.

No vaatasin, ega ta tegelikult ilus olnud tõesti. Mõnele tuntud inimesele oleks eriti inetu olnud selline suur kollitriip põsele venitada, õnneks oli seal plakatil mingi võõras, kes meenutas küll üht me vana sõpsi Etsi, kuid oli temast umbes kaks aastakümmet noorem.

"Äkki saab maha kratsida?" pakkusin välja, varbaga lumesodi sisse poolkaart joonistades. Aga tulivihane Obu ei tahtnud seda kratsida ja mina ka väga ei tahtnud, nii et tõmbasime trammipeatuses hõlmad koomale ja ootasime head mõtet. Suurema osa ajast pidin mina oma seljaga kollitriipu varjama, sest Obul oli häbi mu pärast ja ta ähvardas minuga enam mitte kunagi rääkida ega mind rolleriga sõidutada.

Blond lahendus
Aga parasjagu möödus üks meile hästi tuttav blond Ida-Euroopa prostituut. Ta oli meile nagunii tänu võlgu, sest ükskord oleks Brüsseli lennujaamas piirivalve ta karjäärile peaaegu kriipsu tõmmanud. Poleks ta teadnud hädas meile helistada, poleks ta ilmselt taibanud end toona ka Eesti välisministriks valetada. Aga ära ta pääses, ainsaks kahjuks oli see, et ta pidi Euroopa Komisjoni ees käima mingit vähemusrahvuste jama klaarimas.

"Noh, kuda ripuvad?" küsisin daamilt imala naeratusega, sest nagu välk selgest taevast oli mul järsku terane idee sähvatanud. "Kuule, kiire jutt tegelt, kraami kõik oma huulepulgad välja."

Daam kallas sisseharjunud kuulekusega kõik oma huulepulgad trammipeatuse pingile laiali. Pooled ei mahtunud pingile ära, need pudenesid pingi alla. Obu mossitas edasi, kuid mina sobrasin veerand tunniga huulepulgahunniku läbi ja leidsingi kõik, mis vaja. Andsin blondile Ida-Euroopa prostituudile nii kummagi pulga eest viieka ning saatsin ta viisakalt trammi peale.

Ja nüüd siis saladus
Kui tramm kolinal Kopli poole oli ära pööranud, võtsin taskust mõlemad huulepulgad. Sinise ja valge. Obu nägu venis korraga helgelt naerule. Ta krabas sinise, tõmbas musta tatitriibu kohale samasuure sinise triibu ja vaatas mullek küsivalt otsa.

Ma noogutasin kavalalt ja tõmbasin valge pulgaga (see oli hügieeniline pulk) tatitriibu alla järgmise valge, rasvase triibu. Käras küll.

Hommikul vara, kui olime just Obuga alustamas piparkookide söömist, helises telefon. See oli tööandja, kes oli meile tapeediliimi ja rohelised plakatid andnud. "Kuradi head mehed olete, ma ütlen, kesklinnas lipuvärvid põse peale maalinud! Tulen trammiga tööle tead ja vaatan, nii ilus et hakka või nutma! Kuule, olge meheks ah, värvige kõigile plakatitele sellised!"

No me siis värvisime, viimasele kui ühele. A pärast saime teada et kõrgemal pool oli keegi ikka kiunuma hakanud ja saatnud vabatahtlikest moodustatud võitlussalga "Edgarjugend" Sinimägedesse Tannenbergi liinile , kus need pidid peale sõjariistade (švammide ja spaatlite) kättesaamist Ida-Virumaal kõik meie tatitriibud uuesti maha hõõruma.

Tissid, õlireostus ja Kolmas Reiljan

2006-12-30T02:53:00.000+02:00

Head sõbrad!

Mööduv aasta on teile kõigile kindlasti hästi meeldejääv ja eriline. Aga kindlasti mitte nii eriline, kui meile. Obule ja Lauksile. Teie elu ei saa meie omale lähedalegi. Siinkohal jagame teiega oma möödunud aasta kaheteistkümne juhuslikult valitud päeva.

Päev Kadriorus:

Lauks: Sõber Eero oli ameti poolest ühe vanamehe pressiesidnaja, aga tegelikult nagu ristiisa – tal oli igale murele lahendus. Kui hing oli haige, siis ta lohutas. Kui naine jättis maha, siis ta sebis litsi. Kui keegi oli võlgu, siis ta sebis kandid.

Aga meil Obuga oli viin, aga pleissi mitte. Mõistagi helistasime sõber Eerole. „Õu milles küss! Mul on üks pleiss, ruumi palju ja ilus vaade. Taksoga siia saate või saadan korteeži järgi?” teatas Eero. Me Obuga olime rõõmsad, kutsusime kunagi Hollikast sebitud alaealised vidinad ühes ja panime taksoga ajama. Ei ausalt, pleiss oli aus. Järgmine kord kutsusid alaealised vidinad oma sõbrad ka kaasa, ülejärgmisel nädalal oli uksekood juba Hollika flaieritele trükitud.

Ei no igasugu pulli sai. Kõik soovijad said ühes ilgelt suures voodis vahekorras olla, ja mullivannid olid ja värgid. Kui õlut palju sai, ronisime Obuga katusele kusele, pärast tõmbasime sini-must-kollase lipu vardasse, rullisime uue jointi, embasime üksteist ja kujutasime ette, et me oleme Louis Armstrong ja Neil Armstrong.

A ükskord tõi keegi peole Mihkel Kärmase. Tõmbas kah jointi nagu vana mees ja kabistas alaealisi, a pärast keeras meile niukse käki et siga ka ei näksi. Hea veel et saime kõik mingite lastelaste kaela ajada. Kärmast me enam kunagi punti ei võta.

Päev Jõgeval:

Lauks: Magasime Obuga pärast üht pikale veninud õhtut peatäit välja. Sedapuhku Jõgeval mingis trepikojas. Küll oleks rõõmsalt ja õndsalt põõnanud, aga mingi kuramuse tehas undas akna taga. Undas ja vilistas, mis on raskelt pohmellis inimese kõrvadele umbes sama, mis Pärdi muusika bemmivennale.

„Kaks võimalust, raisk,” togisin postkastide najal tukkuvat Obut. „Otsime uue koha või paneme tehase seisma.”

Obu arvas, et kust sa siukses pärapõrgus ikka uue ulualuse leiad, seepärast läksime tehast seisma panema. Võibljää, kus seal olid ikka suured mahutid, valged ja ümmargused ja majakõrgused, pisikesed redelid viisid tippu. Ronisimegi üht pidi üles ja mekkisime sõrmega kollakat ollust.

„Väkk, nagu toiduõli või midagi,” tatistas Obu.

„Kui siia sisse kusta, siis peaks vist tehas seisma jääma küll?” pakkusin kukalt kratsides välja, sest auto bensupaaki kustes jääb auto seisma. Obu noogutas tülpinult.

Kaks madu vingerdasid seepeale püksilukkude vahelt välja, kõlas polüfooniline sorin, ja me ronisime kurnatult alla tagasi. „Kohe peaks vait jääma,” arvasin maapinnale jõudes. „Toome vahepeal uued õlled.”

Putkast tagasi tulles oli undamine ja vilin kadunud, noobli päikesevarjuga Ester Tuiksoo jooksis aga ümber tehase ringi ja kriiskas kohutaval häälel. „Mis ma nüüd teen, ah? Müü või maha see raibe, kõik õli puhta rikutud!”

Päev tissidega:

Obu: Alasti kehad aelesid roostikus, paadisillal ja vees. Fotograaf tõmbles ringi, klõpsis mis ette jäi. Meiegi olime Lauksiga ametis. Lauks oli valgustaja sõbrana kohal, tassis kaste, hoidis kange, vedas kaableid. Mina olin niisama. Lauksi sõber. Aga ma sain ajakirjaga kokkuleppele, et töötlen pildid pärast inimväärseteks.

„Türa, Lauks, vaata kui jõle kananahk sellel Birjol on.”

„On jah. Nagu kitkutud kalkun. A see blondi seal eemal on palju edevam. Tal nahk sile. No ta rasvasem kaa, ei karda külma,” vaatas Lauks väänlevaid tibisid ja tegi suitsu. Silmad olid Lauksil veidi pilukil aga see ei olnud mitte päikesest. Eelmise õhtu alkohol oli kehast lahkumas, see pani silmad kipitama. Samal ajal olid ka vennad Reiljanid põõsas ja piilusid naisi. Villu binokliga ja Janno pikksilmaga. Aga me ei teind nendest välja.

„A tegelt saan ma ära fotoshoppida selle naha ja värgi. Tisse teen kaa suuremaks. No jumala olematud on ju,” rääksin ma vahetpidamata sülitades, kuna sääseroju oli suhu lennanud vahepeal.

„Mhmh,” ütles Lauks.

Samal õhtul pidin pilte töötlema. Aga me kukkusime Lauksiga muidugist õlut paugutama ja sinna see tööots läkski.

2006 aastal lasti Birjo koleda naha ja väikeste tisside pärast Sindi keskkooli huvijuhi kohalt lahti.

Päev "Õline":

Obu: Janno, Villu, Lauks ja mina veeretasime tünne. Suuri tünne. Ester Tuiksoo andis need Weroli tehasest keskkonnaministri ametit pidavale Villule ja soovitas nendega midagi ette võtta. Villu kutsus siis meid appi, et tünnid Rootsi vedada. Seal pidavat nendest midagi teha saama. Täis peaga arvas Janno, et õlis kõlbaks elektrikaablit teha soome ja eesti vahele. Aga ega me täpselt ei teadnud. Meie veeretasime, sest Villu lubas pärast peaparandust anda.

Jõudsime mere äärde, Matsalu kanti. Kui tünnid vees olid, sidusime need heinapakinööriga kokku, et siis nendega parvetama hakata. Tuul oli soodne, tuju hea. Ronisime tünnide otsa, Villu võttis kuskilt välja kasti viina ja meresõit Rootsi võis alata.

„Kule sul midagi viinale peale ei ole hammustada vä?” küsisin Villult.

„Tra, ei ole jah. A ma ei tea.. Ilma ei saa? Ei saa jah.. A võta õli, see kõlbab kaa ju...”

Andsin Lauksile peaga märku, et ta õli muretseks meie all laiuvatest tünnidest. Lauks hakkas korki lahti keerama kui äkki õli taevasse purskus. Meie mõni aeg tagasi Jõgeval õlisse poetatud fekaalid olid hirmsaimal kombel käärima läinud.

Mõne aja pärast istusime perseidpidi vees, sest kõik vaadid olid õlist tühjaks pursanud.

Ja terve meri oli õli täis.

Peale kolm minutit kestnud vaikust ütles Villu vaikselt: „Mis ma nüüd Unzipile ütlen...”’

Päev Tõnismäel:

Lauks: Istusime soojal kevadhommikul Obuga Kaarli kiriku juures ja kirusime oma haiget pead ja tühja kõhtu.

„Õu kule,” ütles järsku Obu. „Siinsamas lähedal on mingi sinelis kuju, ma peitsin selle kirsa sisse kunagi pooliku. Vobla jäi vist teise kirsa sisse.” Mõistagi hakkasime me kohe taolist sinelis kuju otsima.

Vaevalt neli minutit hiljem osutasin näpuga rahvamere tagant paistva pronksist peanupu poole. „Kuule, vaata, see viimati vä?” „Ongi, jah... a mis need inimesed siin kõik teevad?”

Jooksime, keeled vestil, pronksist valatud nekruti juurde. Oi seda trügimist, ma ütlen. Mingi vanamehenäss vehkis riigilipuga, ehkki ei olnud iseseisvuspäev. Obu tõmbas tüübil lipu käest ära ja pistis selle kõrval seisnud kohmetule politseinikule pihku. Mina hüppasin möödudes ühele karmoškat mänginud tiblakotile kahe kannaga konnasilmade peale ja röögatasin talle kõrva „Ee-ei uhnem, kalinka mojaa!”

Tõugeldes jõudsime kujuni, mille ümber askeldas Jüri Lina, süütenöör ja plastiidijupp taskust välja ripnemas. Obu hüppas kui sangar seiklusfilmis kuju kirsade juurde. „Alles?” hõikasin talle turske venku selja tagant.

„Läind, raisk!” röögatas Obu. „Türa nüüd teeme siin mürgli!”

Päev karuga:

Lauks: Istusime me Obuga Pärnumaal tema vanaema juures metsas ja tegime meeste tööd: jõime õlut (palju), rebisime männipuid juurtega maast välja, hammustasime munakive pooleks, mörisesime ja jõime jälle õlut. Just hetkel, kui väsimus hakkas võimust võtma, märkas Obu ühe kõvera männi taga mõnusat koobast, kus oleks just paras kahel mehel pisut puhata ja puuksu lasta.

Kui olin, jalad ees, poolest kerest juba koopasse pugenud, hakkas seal suur rabistamine ja pahane mörin. Obu tõmbas mu kättpidi igaks juhuks välja.

Mingi kasvueas karuraibe pistis oma koonu välja ja vaatas hästi õnnetute silmadega ja ei tahtnud meid koopasse puhkama lasta. Me võtsime uued õlled lahti ja pidasime aru.

Siis võtsime veel ühed uued õlled lahti, mina sirutasin käe pikalt koopasse ja tõmbasin ühe ropsuga selle elaja välja. „Mida perset me nüüd teeme?” küsis Obu seepeale pisut nõutult. „Äkki kasvab ta suureks?”

„Minaitea. Paneme ta näiteks suurde auku, kust ta välja ei saa.”

„Viitsid kaevata?”

„Ei viitsi. Paneks ta näiteks mõnele üksikule saarele, las sööb seal inimesi.”

Vedasime karutümika mere äärde ja tõukasime ta ühe suuremat sorti jääpanga peale. Obu tegi sõrme tatiseks ja katsus kätt kõrgusse sirutades tuult.

„Gotlandile veab välja?” küsisin ilmatargaks hakanud Obult.

„Ei.”

„Saaremaa?”

„Ei, Ruhnu.”

Päev "Tartu Maantee":

Lauks: Me olime Obuga just võitnud kirjandivõistluse, mistõttu oli meid kutsutud Tallinna linnavalitsusse Tõuke Ratta vastuvõtule. Teate küll. Ülikonnad ja suupisted ja ilusad kõned ja kallid šnapsud.

Pikale läks, raisk. Kalleid šnapse oli palju kah. Tõuke Ratas pummeldas koos meiega vapralt, ehkki vahepeal kippus itaalia keeles ropendama. Ma siis lükkasin selle peale ta ametiraha ümber kõri kokku ja sisistasin: „Räägid siis, kui lubatakse, koer!”

A kemmergud on linnavalitsuses kitsukesed. Stiilsed ja ilusad, aga kitsukesed. Seetõttu tuli ropsimas käia kordamööda ja samal ajal jälgida, et Olga Sõtnik peale ei satuks.

Kui Tõuke Ratta kord oli ropsimas käia, jäi ta kuidagi kauaks. Lõpuks tuli tagasi, kuuehõlmad lahti, juuksed märjad ja silmad niisked. „Alla läks...” suutis ta vaid lõuga väristades sosistada.

„Misasi, raisk?” käratas Obu ja üritas ka Tõuke Ratta ametiketti talle ümber kõri kokku lükata. Aga oh imet, polnud teist enam. Seega oli ka selge, misasi oli torupidi pärivett läinud.

Õnnetu mees istus löödult nurka maha ja hakkas helistama kommunaalameti juhatajale. „Kuule, mina siin, Ratas... kuhu need kempsu torud siit linnavalitsusest lähevad, ah? Tartu maanteele? Millisest tänavaluugist sinna ligi pääseb? Misasja!? Ei pääsegi?!”

Telefoni hoidev käsi vajus jõuetult põrandale.

„Heldeke, poisid...” sosistas Tõuke Ratas, näost üha kaamemaks muutudes. „Nüüd tuleb kaevama hakata...”

Päev raudteel:

Lauks: Istusime Obuga Tapal. Augustiöö oli jahe ja viin oli kargelt külm, sooja oleks tahtnud.

Järsku sähvatas mul mõte. Mul tulevad ikka head mõtted vahepeal, nii et kõik imestavad. „Kule, siin on seda raudteed tohujaa, kangutaks mõned liiprid ära ja teeks lõkke või midagi?”

Obu, kes oli juba tükk aega viinapudelilt küüntega silti maha kratsinud, surus pudeli porisesse pinnasesse, pani käed risti ja teatas pühalikult (tal käivad vahepeal härdad hetked peal): „Türa, võiks jah.”

Esimest liiprit oli kõige raskem kangutada. Kui see käes, kasutasime seda kangina, ülejäänud tulid kui ludinal. Ilgelt suur hunnik sai lõpuks kokku, ja põles see masuudist läbi imbunud puit ka umbe hästi. „Äkki pöörab jamaks?” tekkis Obul hetkeks kahtlus. „Ah, ei teki. Kogu see raudtee on mingi ameerika juudi oma. Burkhardt, saad aru, selline nimi vennal! Tal on pohui kui siit Tapa juurest paar pindu tulealustuseks võtta.”

Hommikul, kui üles ärkasime, vedeles kraavis mingi rongirisu koos ameerika veduriga. Veduri paagist voolas lahinal välja kollast, kergelt pissihaisulist õli, mis tundus kuidagi tuttavlik. Ümber selle jooksis higistav ameerika juut. Muudkui jooksis, siis seisatas hetkeks, hoidis käega südamest kinni, ja karjus telefonitorusse: „Vaddafakk! Mida me nüüd teeme, liiprid on kadund, rööpad harali nagu Evelyn Sepa jalad ja rongid kõik kraavis!”

Ets istus oma džiibi avatud uksel ja rääkis telefoniga. Tal oli selline hands-free komplekt, et rippus kõrvas, mis lubas Etsil samal ajal küünealuseid puhastada. „Kuule, Burks!” hõikas ta peale kõne lõppu. „Ma rääkisin ülemustega Moskvast, nad ütsid et pole hullu miskit!”

„Pole hullu! Me plekkisime sulle omal ajal miljard eeku selle raudteerisu eest!”

„Oota, ma küsin üle,” ütles Ets ja helistas jälle ülemustele. „Kule, veab sul raisk,” teatas ta hetk hiljem, oluliselt mornimal ilmel. „Palju tahad selle risu eest?”

Päev tantsides:

Obu: Ükskord tshillisime Lauksiga Angelis. Ja meiega oli kaasas Priimägi, tantsisime kolmekesi pasadoblet. Kui olime juba higised, märjad ja väsinud, läksime lauda, et punast veini juua (nii oli seal kombeks). Priimägi hakkas vadisema midagi vastandite ühtsusest ja ilust, meid samal ajal pingsalt põrnitsedes. „Vaadake, poikad. Võtame vastandlikud asjad. Must ja valge, intelligentne ja loll...”

„Nagu Tarand ja Riisalu...” pomises Obu veiniklaasi poolkuuldavalt.

Priimägi jätkas: „Tegelikult minu arvates on kõige ilusam vastandite ühtsus mees ja naine. No kaks ilusat inimest. Nagu näiteks see ilus lauljapoiss Miku Saar ja näiteks Gerli Padar. No on ju ilusad asjad koos,” kõneles Priimägi. Angeli tantsupõrandal olidki parasjagu üksteise embuses purjus Gerli ja nõtke Mikk.

Lauks sai selle jutu peale hoogu: „Aga teeme veel suuremad vastandid! Noor ja ilus versus vana ja kole! Nagu... noh.. kes.. no näiteks Erki Nool ja Reet Linna!”

Innustatuna teleseriaalist Rooma tõin mina kah võrdluse: „Türann versus ori! Ingrid Tähismaa versus Vilja Savisaar!”

Me kõik olime oma filosofeerimisoskuse üle maru uhked. Kahjuks me ei pannud tähele, et kõrval lauas istusid kõrvad kikkis Mart Sander ja Kristina Heinmets.

Päev Pääsküla rabas:

Obu: Linnas käivad jutud ühest müstilisest mehest. Räägitakse, et ta ei maga kunagi – ta ootab. Veel räägitakse, et kui jumal lõi selle mehe, siis lõi mees vastu. Nii vägev vend pidi olema. Ta armastab end kutsuda Kolmandaks Reiljaniks Keda Keegi Näinud EI Ole.

Aga meie Lauksiga nägime. Istusime kolmekesi Pääsküla rabas lõkke ääres ja jõime puskarit. Kui samakas juba mõjuma hakkas, kelkis Kolmas Reiljan Keda Keegi Näinud Ei Ole, et ta suudab ühe käehoobiga neli kasepuud korraga maha võtta. Meie Lauksiga naersime.

Aga mees tõusis püsti ja lõi – raginal kukkusid maha neli kaske, kaks kuuske ja üks liiklusmärk. Meil oli imestusest suu ammuli.

Kui olime ennast kogunud, siis teatas Lauks kavalalt: „A patsime, et sa ei julge selle maja juurest puid maha võtta!” Lauks osutas pöidlaga Kruuda majale.

Kolmas Reiljan Keda Keegi Näinud Ei Ole võttis loksu puskarit, ohkas ja võttis sineli seljast. „Teie tatid ei olnud siis veel sündinudki, kui ma Narva maantee sihti puudest paljakäsi puhastasin,” lausus Kolmas Reiljan Keda Keegi Näinud Ei Ole ja läks raiuma.

Pärast tuli ilge jama.

Päev Condyga:

Obu: Tegin silmad lahti. Pea valutas hullu moodi. Toa laes olid maalingud, akende ees peened kardinad. Voodipesu oli ilus ja puhas. Ahjaa, ma olin ju Kadriorus. Jaanuarist olid meie kätte jäänud presidendilossi uste magnetkaardid. Me käime siiamaani lossis Lauksiga joomas, kui mere ääres istudes külm hakkab. Ainult Kärmast enam kaasa ei võtnud.

Ukse tagant kostis samme. Tuppa astus neegrinaine, kes lausus: „Hellou whiteboy! Mai neim is Condy. Huu are juu?”

„Mida vittu.. hallukad vä..” mõtlesin ma poolvaljusti. Nimelt olin ma neegrist unistanud sellest saadik, kui Kanal 2 reporteris seda mustanahalist prostituuti nägin, keda riigist välja ei saadetud.

Samal ajal astus tuppa Lauks, kes oli katusel kusel käinud. Ta hakkas kiiresti vadistama: „Tead Obu! Ma nägin koridoris jummala Georg Bushi moodi meest! No ausalt! Mine vaata!”

Lauks vakatas kohe, kui ta silmad peatusid poolläbipaistvas kombinees keset tuba seisval Condoleeza Rice kehal. Lauks vangutas pead, hõõrus silmi ja ütles: „Jätame joomise maha. Mul katus jumala sõidab.”

Öö laeval:

Obu: Tulime Lauksiga Rootsist. Kolm päeva joonud, neljas käsil. Meil oli laeva peal tuttav baarmen, see andis meile odavamalt viina ja õlut.

Tiksusime leti taga, hea oli olla. Nõme karaoke oli juba tunde tagasi läbi saanud, vaikus oli majas. Mängis vaikne muusika.

Äkki ilmus baari mingi purjus seltskond, kes tahtis viina. Meie sõber ei viitsinud anda ning saatis nad perse. Kui purjutajate poolt hakkas kostma mingeid ähvardusi ja sõimusõnu küsisin lähimalt mehelt tema nime. Ta vastas, et Mehtonen.

Selle peale ärritus Lauks, arvates, et tegu on soome turistiga, ja virutas ülbitsejale rusikaga pähe. Seltskond tõmbas eemale, pidasid sõjaplaani. Siis ilmselt otsustasid, et ega nad kolmekesi meist kahest jagu ei saa. Vingerdasid sealt minema. Üks kõhetu vend toppis veel oma käsi kogu aeg oma kaaslaste tagumikele. Mingi pede vist oli. A see selleks.

Pärast prassisime, tegime kahekesi karaoket ning tahtsime köögis rösterit süütevedelikuga põlema panna. Aga tsäksi ei olnud ning nii meist see põlemata süütevedelik rösterisse loksuma jäigi. „Väike üllatus kokale!” mõtlesime ning kobisime magama.

Pärast said need jobud ajalehte.

Valimisreklaam: ehmata tatilõuga!

2006-12-07T11:02:00.000+02:00

Nii, kes nüüd paremal asuvat hinnakirja vaatab, taipab isegi, et me Obuga teenisime praegu 900 eeku.
Tellija jääb poolte kokkuleppel saladuseks.
Ja ole meheks, Unzip!!!

Kuidas Villu lõuga sai

2006-12-05T18:58:00.000+02:00

Janno mugis kodus pelmeene. Rakvere omad, siuksed natuke teise kujuga. "Jumalast head on need ikka. Ikka liha maitse juures," arutles Janno täis suuga ja vaatas Villu poole, kes külmkapinajale toetudes suitsu tegi. Samal ajal vaatas Janno ka Soome päritolu majoneesipudelit, mis seisis elegantselt aknalaual.
Üleüldse oli elu meie tegusatel vendadel paremaks läinud.
"Jep, we are back in business," mõtles Villu poolvaljusti Postimehe lingile ja muigas.

Villu pani mõlemad küünarnukid külmkapi peale. Ta oli lühike ning külmkapp oli temast paar vaksa pikem. Ebamugav oli, ülikond kiskus vastikult. Aga nii oli šefim olla.
"Tegelt võiks seekord Kruuda enda poole saada. Las teeb meile kaa mingi ägeda kampaania nagu K-kohuke oli. Vata, Ets sai sellega ju vapsjee võimule," lausus Villu.
"Et teeme nagu Rukilille Kohukese? R-Kohuke?" pudistas Janno ja oli omaenese vaimukuse peale taas uhke. Viimasel ajal tuli neid kildusid nagu muda.
"Ähäh, hea tainas oeld ju, tra. Ei, mingi muu asi peab olema, et kohe aru ei saaks, et kohukese pealt tegime. Mingi äge, mingi laul või midagi sellist. Eurolaul mõni? Ei tra.. Paadam ei lase," arutles Villu.
Samal ajal tuli aga Jannol idee: "Kule! Oh! Just! Viskame Molotovi kokteile teiste ämmadele aknasse! Küll jahedaks löövad! Pudelile kirjutame peale "Isamaaline Värdjas Raisk!". Kui seda loevad, küll aru saavad, et peaks uttu tõmbama valimistelt!"
Villu irvitas oma venna lolluse üle: "Jajah, sa autosid ei tahagi enam võtmestada vä?"
Janno lõi silmad maha ja tal oli häbi. Viimane kord läks kirjeldatud üritus ülikalliks maksma. Nimelt tahtis ta Tantsud Tähtedega saatesse minna, aga viimati võtmestatud auto omaniku naine Vilja ei lubanud. Lubas hoopis munad maha võtta nagu Ingrid lubas Inno Tähismaal ja mille pärast too lolliks läks.

Villu oli aga tegusam ja juba helistas ta kellelegi: "Tsau! jah, Villu siin. Kule, meil on valimiste ajaks mingit varjukampaaniat vaja... Saad vä? Kui palju? Oi tra, nii palju... A no ok, raha ei ole oluline.... Just, hõkk hõkk. Õnn ei ole rahas..."
Viimast lauset kuuldes kargas Janno dresseeritult püsti ja virutas Villule rusikaga näkku.

Õhupallirünnak Peipsi tagant!

2006-11-30T16:39:00.000+02:00

Eile: "Dirižaabel on Tallinnale vältimatu," ütles õnnest õhetav Tõuke Ratas kilulinna rae pressikoknverentsil. Tõuke Ratas oli silmnähtavalt heas tujus, sest ta oli saanud endale lendava monumendi, mis lendab kõrgel kilulinna kohal ja kõik linna kilud näevad seda ja vaatavad ja mõtlevad, et ohh, küll see Tõuke Ratas on ikka väärt mees.
Ja lisaks oli Tõuke Ratas, kel tuli meelde, et valimised on ju lähedal, saanud end hooldama auväärse meesteajakirja stiilimeistrid. Ilma naljata, kusjuures.

Täna kell 13.00: Tõuke Ratas oli veel õnnelikum, sest kohe-kohe pidid Päästeameti mehed dirižaabli heeliumit täis puhutama ja esimene proovilennu linna kohal tegema. Päästeameti pressiesindaja Kirill Teiter istus juba dirižaablis ja hoidis ühe käega rooli, teises käes oli tal videokaamera.

Täna kell 13.40: Tõuke Ratas näris ärevusest küüsi ja sonkis varbaga Olga sõnnikut, sest närvid olid viimase vindini pingule kruvitud. Kirill Teiter luges issameiet ja urgitses samal ajal videokaamera objektiivi eest korki ära. Päästeameti mehed hoidsid, hambad ristis ja küüned sügavalt trossi surutud, dirižaablit veel viimaseid hetki maas. Tõuke Ratas luges kohalviibijaid üle ja palus, et "no hoidke no veel minut või paar, äkki tuleb keegi veel vaatama!"

Täna kell 13.44: Päästeameti mehed hakkasid dirižaabli ankrutrosse tasapisi järgi andma. Kirill Teiter küürutas dirižaabli akna peal ja karjus ahastavalt, et tal alla tulla lubataks. Saku suurhalli esine, kus üritus toimus, oli rahvast täis. Kõik naersid.

Täna kell 13.45: Algul käis üks raksatus ja siis kõlas hele "tinnn!", dirižaabli tross pudenes suurhalli ette asfaldile. Dirižaabel koos karjuva Kirill Teiteriga püüdis aga kinni maheda briisi, mis laotuses parasjagu kirde suunas sõudis. Kõik peale Tõuke Ratta naersid.

Täna kell 14.30: Tõuke Ratas istus üksi jäänuna Saku suurhalli trepil, mobiiltelefon kõrvas ja silmad punaseks nutetud, ning nuuksus ahastavalt telefonitorusse.

- Jürgen! Jürgeen! Mõtle ometi, mis ma sinu heaks kõik teha saan, no mõtle! Jürgeeeeen!
- ...
- Palun kutsu NATO kotkad kohale, pliis! Pliis! Saad aru! Mina tellisin omale lendava monumendi, ja seal on videokaamerad peal ja Kirill Teiter, ja see raisk lendas minema!
- ...
- Sa oled tark inimene, Jürka! Mõtle nüüd! Me kumbki ei taha olemas olla, kui see läikiv dirižaabel, videokaamerad pardal, Venemaa õhuruumi jõuab! Algul saab siis Andrus pähe ja siis saab Urmas pähe ja siis saan mina kõigi käest pähe!
- ...
- Ise sa ju kauplesid välja, et tohid renegaatlennukeid alla lasta! Keegi ei mögise kui sa renegaat-õhupalli ka alla lased! Jürgeeeen!
- ...
- Ja mis siis kui NATO-st välja visatakse! Ajame kõik Unzipi süüks! Ma teen sulle välja! Ma luban sulle oma naise! Ma võin oma parteipileti sulle kinkida!
- ...
- Jürgeen, nuuks, paluuuuun sind, ära parasta! Ma ju ei küsinud ninasarvikult, kas ma tohin omale lendava monumendi teha, videokaamerate ja Kirill Teiteriga! Ma ei tea mis ta teeb minuga! Sa ju tead et ninasarvik nalja ei mõista!
- ...

Teadmata on, mida Jürgen talle Sakala tänavalt vastas, aga igatahes viskas Tõuke Ratas õõvastava röögatuse saatel telefoni vastu suurhalli seina katki ja pani suure hooga pankranniku poole jooksu.
------------------------------------------

Samal ajal Peterburi lähistel lennuväebaasis:
Kui häire kõlas, õpetas vahva major Trojanov parasjagu sinelis mudilastele aerodünaamika algtõdesid ja piilus kadedusega aknast välja, kus tema kolleegid reaktiivmootorite vilinal startisid ja maandusid.
Minut pärast häiresignaali lendas klassiruumi uks ristseliti lahti ja hingeldades tormas sisse lootustandev noorpiloot Ivanov.

- Kuule, Troika, nende MIG-i rontide pardakahurid ärisite tšetšeenidele ära, jah?
- Noh, jah, nad panid neid mootorratastele külge.
- Ja raketid said vist Süüriasse, jah?
- Kuule läks jah nii. Me panime aialipid asmele, kui kõrgel lendad siis alt ei saada aru midagi.
- Radar?
- Radarid, bljät, kõigil maha kruvitud ja Iraani viidud. Selle pärast ma seal Leedu kohalgi... radarit raisk ei olnud, päikese järgi lendasime, ja järsku, oibljää, kardulapõld...
- Türa küll! Meil on trevooga, raisk! Õhupallirünnak Peipsi tagant! Kuidas ma su arust sellise rondiga hambuni relvastatud dirižaabil alla lasen, ah?
- No mis mina teha saan, ega mina teadnud et nad õhupallidega meid pommitama tulevad! Vaata, MIG-il peaks hea terav raadioside antenn olema, äkki saad sellega augu sisse torgata! Ma helistan niikaua välisministeeriumisse, et nad hakkaks noote ja proteste kirjutama!
- A kui antenn katki läheb?
- Sittagi ei juhtu, raadioaparatuur läks nagunii Dagestani...

Noorpiloot Ivanov sülitas Trojanovi täis joonistatud tahvlile ja tuiskas uksest välja.
Elus kõike näinud major Trojanov andis sinelis mudilastele iseseisva töö, läks suitsuruumi ja valis välisministeeriumis töötava tuttava kagebiidi numbri.

Love Story

2006-11-24T14:40:00.000+02:00

ID: HV foorum

Yatta! Valimiskampaania! IRL! Läks!

2006-11-14T23:33:00.000+02:00

Võtnud õppust eelmistest valimistest ja sellele järgenud Äraostmatute kotkaste madallennust on meie Respublika noorsandid märtsivalimiste kampaaniaks ette valmistanud sootuks uue imago. Uue kampaania sisu on eelkõige ausus, puhtus ja siirus. Tunnistatakse vanad patud üles, minnakse edasi uue puhta lehega. Viigipuu lehega. Ja ollakse sealjuures rõõmsad ja positiivsed. Just selline meelsus, nagu meie rahval vaja on.
All toodud video on filmitud mõned nädalad tagasi Silja Line laeval.

IRL - 800 eeku siis nagu kokku lepitud. (mõnitavate väljendite piiramine poole võrra)

Jõletu salanõu paljastamine

2006-11-10T14:12:00.000+02:00

Hea lugeja, raske mure on hinge ja südame muserdanud, viimases hädas sirutan abipalveks käed teie poole.

Vandenõu on Eestimaal käimas.

Taust:
ETV hommikutelevisiooni multikates figureerib selline tegelane nagu Karu Kusti. Tema IQ viitab ilmselgelt Downi sündroomile. Ta leiab iga päev midagi, näiteks täna leidis ta plangulaua, ja oh neid seiklusi ja põnevaid olukordi, mis siis plangulaua ja Karu Kustiga hargnema hakkasid. Eile leidis peegli. Ükspäev leidis sajakilose tõstekangi.

Rebase Kalev figureerib rohkem uudistesaadetes. Tema töötab lehvitajana. Kõikjale, kus on koos rohkem kui kümme inimest, kihutab ta kohale, rullib lahti sini-must-valge lipu ja lehvitab, üürgab "Põdra maja" viisil Eesti hümni laulda, protesteerib, avaldab meelt ja räägib Eesti rahva mahamüümisest.

Täna rullis Rebase Kalev oma trikoloori lahti näiteks Sakala keskuse juures, kuhu linnarahvas oli kogunenud, et ühe teise rebasepoisi ihukaitsjad (ühe erakonna noortekogu) neid mõnitada saaks.

Nüüd minu küsimused (needsamad, mis raskelt hinge rõhuvad ja öösiti magada ei lase):

1) Kas Karu Kustit ja Rebase Kalevit on kunagi nähtud koos?

2) Miks ei ole?

3) Kas võib pidada juhuseks, et Karu Kustil ja Rebase Kalevil on punktipealt sama IQ?

4) Miks pole samal ajal, kui Rebase Kalev mõne sõja- või arhitektuurimälestise juures Eesti lipu lahti rullib ja "Põdra maja" viisil hümni laulab ja protesteerib, kunagi eetris Karu Kustit?

5) Miks mitte kunagi sel ajal, kui Karu Kusti on eetris, Rebase Kalev ei laula, lehvita ega protesteeri?

Mul on kuri kahtlus, et liiga ennatlikult sai prohvet Priskilla oma vandenõujuttudega poolearuliseks tembeldatud.

Vae, civitas,
vae, populus!

Merede hirm, randade õudus! Raisk!

2006-11-09T16:45:00.000+02:00

VABARIIGI VALITSUSELE, RIIGIKOGULE, PRESIDENDILE
09.11.2006

AVALDUS

Meie, Obu ja Lauks, palume kuulutada 9. november Eesti Merelise Võimsuse Taastamise Päevaks ja kuulutada see ühtlasi riigipühaks, et saaks juba hommikust saadik šampanjat või viina juua.

9. november on päev, mil Eestist sai taas merede hirm, Läänemere lainete valitseja ja randade despoot - kolm viikingit, Enn, Andres ja Keijo sooritasid hävitava sõja- ja rüüsteretke Rootsi rannale. Maailm nägi, et ka peale 800-aastast vaheaega Eesti meremehed võivad, suudavad ja tahavad külvata Läänemere laintel ja kallastel hirmu, õudu, surma, hävingut ja õõvastust.

Sel päeval sai maailm teada, et Eesti on mereriik. Me väidame, et tänane päev on oma tähtsuselt võrreldav 1187. aastaga, mil eestlaste, kuralaste ja karjalaste vennalik laevastik sõudis Sigtuna alla, selle suursuguselt rõhujatest vabastas, vundamentideni maha põletas ja piiskop Johannese kuulsusrikkalt maha tappis.

Meie, allakirjutanud, leiame, et ajalooannaalidesse tuleb kindlasti kuldsete tähtedega märkida Tallinki juhtide Ennu, Andrese ja Keijo järgmised teened:

1) hiljuti ostetud Silja Line'i alusel Silja Symphony andis viiking Hundi Andres rootslasest baarmenile vana Eesti kombe kohaselt molli;

2) setu Pandi Enn toppis kambüüsis heeringa laeva rootslasest peakoka kalarösterisse, mispeale röster põlema läks;

3) viiking Hundi Andres, setu Pandi Enn ja poro Mehtoneni Keijo saatsid kõrtsmiku kooris p*tsi, v*ttu, m*nni ja p*rse, kui need üritasid viikingite tahte vastaselt kõrtsi sulgeda;

4) peksid südaöösel kaupmehe ülesse, et nad saaks poest tubakut osta;

5) oleks üksmeelselt peaaegu üle reelingu Valhallasse kukkunud;

6) setu Pandi Enn (välismaal gei, Eestis pede) üritas jungat oma koisse meelitada ja tagant poolt kuritarvitada.

7) ajendasid suurt Rootsi seitungit Aftonbladet avaldama kulinaariateemalise loo "Soovitus Tallinki juhtidele: kuidas grillida kala", kus õpetatakse sadu tuhandeid rootsi vaimupimedaid lugejaid kala grillima. Artiklis kirjutatakse, et kasutades mõnd kuivemat kala, nagu näiteks lõhe, on rösteri süttimise oht oluliselt väiksem, kui rasvast tilkuva heeringa puhul.

Eelöeldust tulenevalt leiame, et antud inimeste teened Eesti Vabariigi tutvustamisel maailmale on suuremad, kui Andrus Värniku, Skype'i ja Vanilla Ninja omad kokku, seetõttu teeme lisaks riigipüha kehtestamisele ettepaneku ka autasustada kõiki kolme Maarjamäe risti ordeniga.

Lugupidamisega,

Obu ja Lauks

[Hea lugeja! Ühine avaldusega, jättes oma allkirja kommentaariumisse!]

Unustusehõlma vajutatud Villu

2006-11-03T09:47:00.000+02:00

Villu istub Russalka juures mere ääres. Alles keerati kella ka, juba on suhteliselt pime. Külm on ka. Villu uuris oma käes olevat musta, hõbedaste joontega kaunistatud purki ja mõtles: "Krt, see kampaania on läbi juba ju. Huvitav, miks nad veel seda müüvad. Oleks võind ikka Hummeri võita, jumala šeff oleks olnd. Tegelt oleks Hummer natsa mõttetu, bena võtab sitaks. Müüks maha, ostaks mingi paarisaja tuhhi eest mingi Audi või Bemmi. Tra, elušeff oleks."

Viimasel ajal ongi Villul ainult iseendaga rääkida ja omaenese mõtteid analüüsida. Pärast seda, kui Arnoldiga asi rappa läks, hakkas isegi Janno ta kallal ülbitsema. Eelmine nädal saatis Janno kambale laiali kirja, et Villu on nüüd poliitiline laip. Villu oli veel listis ja sai kah kirja. "Ainult üle minu poliitilise laiba!" mõtles ta seda lugedes, ja siis tundis oma teravmeelduse üle uhkust. Hetk hiljem jäi ta aga mõttesse...

Mõtetesse vajununa otsustas ta külastada Pärnu maantee 107 maja, kus on teda alati lahkesti vastu võetud, kostitatud ning rahuldatud erinevaid vajadusi. Seekord aga ei suutnud ta armukese meele järgi olla. (Armukese leidis ta kunagi Luua metsakooli doktorantide seast, pookis ja harvendas oma käe järgi ära.) Villu vaid istus pliidi ees, tegi suitsu ja nõudis süüa. Seal olles pani ta tähele, et keegi ei tunne enam ta tegemiste vastu huvi. Kui varem olid kõrvalmajas töötavatel Äripäeva ja BNSi inimestel ninad vastu aknaid, kui Villu taas oma käskijannat külastas, siis nüüd olid kõik oma tegemiste juures, keegi ei vaadanud. Isegi üle tee asua Magdaleena haigla patsiendid pöörasid selja, kes vähegi liigutada suutis.

Villu viskas tühjaks saanud Hummeri pildiga Rocki purgi merre ja õngitses seljakotist uue. Purki avamata klõpsutas ta metallist nipliga tuttavat pulkade klõbinat Toe Tagi laulust "Pankrot". See klõbin kummitas tal sellest hetkest saadik, kui ta Kadrioru lossi akna taga luuramas käis ja Ilves mingile inglise keelt kõnelevale vanadaamile eesti hip-hopi lasi. "Ja me pappi ei saagi ja me pappi ei saagi..." vasardas siiani Villu peas.

Lossis oli sel korral ka palju ajakirjanikke, kes muidu tema sabas olid jooksnud. Ta oli tihti kõrgilt nähvanud, et "pressikal räägin, mul ei praegu ole aega". Nüüd oleks Villu valmis ükskõik mida tegema, et taas esikaantel figureerida.
Ta oli isegi heietanud ideed, et peaks minema Lõuapooliku saatesse. Tiiu Silves ju läks, feimi tuleb tagasi niimis müdiseb.

Teine idee oli Pimp TVsse saatejuhiks minna (Villule oli alati öeldud, et tal seda va suuvärki on). Aga omanikud LHVst ütlesid, et nemad küll Ristsood või Ryan Angelost lahti laskma ei hakka, et mingi suva tüüp tööle võtta. "Suva tüüp!" mõtles Villu solvunult. Siiani ajab see fraas teda vihaseks.

Viimase idee sai ta endiselt Äripäeva ajakirjanikult. Nimelt hakkas Villu plogi pidama. Hakkas kirjeldama oma seksuaalkogemusi Võrumaa metsadest pärit luuletajaga. Aga keegi ei tahtnud seda plogi lugeda, ütlesid, et Tähismaa oma on ehedam, piltidega.

Ainuke, kes Villut veel ära kuulab, on Arnold. Aga ka seda ainult siis, kui Ingridit kodus ei ole. Ingridile Villu ei meeldi. Ükskord pani Ingrid musta pajalapi Villu portfelli ja Villu viskas selle kogemata valitsuse istungil ühe eelnõu pähe Unzipi ette lauale. Aga mida Villu ei teadnud - nimelt ei kuula Arnold Villu juttu süvenenult, vaid ta üritab arendada oma telepaatiavõimet. Arnold mõtles kogu selle aja, kui Villu lalises oma raskest elust ja unistustest, et "Kasi minema, peni! Kasi minema!"

Villu ajas käe tagataskusse, võttus sealt välja kolm viiekroonist. Ta ei suutnud otsustada, kas osta selle eest trammipilet või veel üks õlu.

Teated katastroofipiirkonnast

2006-10-27T17:39:00.000+03:00

PÄRNU, 27. oktoober 2006 - Tänavuse esimese sügistormi algus on käes ja kella 17.40 seisuga on hea ja halb uudis.
Halb uudis on see, et praeguseks on Pärnus veetase tõusnud meetri võrra.
Hea uudis?
Issake, see on ju Viisitammele rinnuni!

Tase!

2006-10-26T11:56:00.000+03:00

Iga Eesti ajakirjanduse ajalugu elementaarselt tundev inimene teab peast järgmisi daatumeid:

1766 - Esimene eestikeelne ajakiri "Lühhike öppetus..."
1857 - Perno Postimees (J. V. Jannsen)
1864 - Eesti Postimees (J. V. Jannsen, A. Grenzstein, K. A. Hermann jt.)
1878 - Sakala (C. R. Jakobson)
1891 - Postimees (K. A. Hermann, J. Tõnisson)

25.10.2006 - Äripäeva artikkel "Perekond Laulu kummaline äriskeem Estonia Klaverivabrikus"

26.10.2006 - Äripäev täpsustab eelmise päeva artiklit.
http://www.aripaev.ee/3385/arv_vastukaja_338503.html

Soolikas of the Devil

2006-10-24T15:33:00.000+03:00

Mart Ummelas: Hea tarkade klubi, tänase mnemoturniiri esimene küsimus tuleb Arnold Kaeralt Jõgevalt: millisel spordialal kuulub maailma paremikku meeskond sYnck, mis koosneb eestlastest nimega Punisher, Dodz, Lorenzo, Gene ja Rodi?
Tarkade klubi: WTF?
Mart Ummelas: Head leimerid ikka. Kübermängude maailmameistrikatest olete midagi kuulnud vä, taunikud? Mnemoturniiri seis on üks-null raadiokuulajate kasuks. Järgmise küsimuse küsib Vaino Kaksmüts Põlvast - mis on mungal muuseas?
(...)

Meie Obuga tahtsime ka saada teenelisteks sportlasteks ja tutvustada Eestit maailmale läbi eesti rahva suurte poegade (meie).

Me oleme varasest noorusest treeninud sihikindlalt selle nimel, et ühel päeval olla kübermängu spordialal maailma tipud, ja tänavu augustis tundsimegi, et nüüd on see hetk käes. Me juba mõtlesime, et mida teha selle miljoniga, mida valitsus meile reservfondist eraldab.

A untsu läks, sest me ei suutnud oma solitaire-tiimile nime valida ja läksime riidu ja nii jäigi registreerimata. Ehkki registreerimise tasu oli juba ära makstud, Obu laenas selleks naabrilt 12 eurot.

Istusime, kaks karmi proffi, laua taga ja täitsime registreerimisankeeti, kuni jõudsime lahtrini "Team's name (fill with capital letters)".

Järgneb stenogramm.

LAUKS: Kuidas oleks Disaster Brothas?
OBU: Lolliks läksid vä? Ise sa oled disaastä brozäs.
LAUKS: ???
OBU: Me oleme maailma kõvemad solitaire-gurud ja tiimi nimeks saab Outrageous Earthquakers või mitte midagi.
LAUKS: Unusta ära! Pigem siis juba Bloody Angels of Doomsday! Me pole mingid pehmed ja karvased, meis pulbitseb äng ja raev, mäletad?!
OBU: Hea kollanokk! Bloody Angels of Doomsday, öök! Isegi Armageddon Demons on karmim kui see!
LAUKS: Tra tahad sa solitaire'i maailmameistrikatele minna või ei taha? On sul miljon eeku üle praegu, ah? Ma ütlen, olgu siis kompromiss - Ambassadors of Satan!
OBU: Soolikas of the Devil!
LAUKS: Värdjas oled vä! Paneme Lucifer's Warriors! See väljendab hästi meie viha ja raevu!
OBU: Eri lame! The Solitaire Predators sobiks veel kuidagi, siin on rage'i.
LAUKS: Memmekas, see pole üldse karm! Mähkmed on sul üldse vahetatud vä? Lööme nüüd lutipudelitega klõmm ja mõtleme tõsiselt edasi!
OBU: Vähe ei ole siis karm! Ambassadors of Satan oli karm vä? Pussy niisugune, sa ei teagi mida raev tähendab!
LAUKS: The Solitaire Punishers!
OBU: Carddeck Dragons! Inferno Devils!
LAUKS: Killer Angels from Hell!
OBU: Bloodthirsty Solitaire Kings!
LAUKS: [lööb Obule taskurätiga piki naeratust]
OBU: [viskab Lauksile padjaga varba peale]

Seepeale jooksime mõlemad suure häälega nuttes eraldi tubadesse, helistasime pruudile ja palusime läbi pisarate nuuksudes kiiresti järgi tulla, sest sellise lolli inimese seltsis, kes tahab kõike ära rikkuda, ei ole võimalik enam olla ja see tekitab depressiooni ja ärritumine on näonahale kahjulik.

Nii me ei käinudki solitaire maailmameistrivõistlusel. Kuigi meis pulbitseb rage ja raev.

=====================================================

From: Merit Välba [mailto:merit.valba@powerhouse.ee]
Sent: Tuesday, October 24, 2006 2:34 PM
To: Merit Välba
Subject: Pressiteade: Eestlased saavutasid World Cyber Games finaalis 16. koha

PRESSITEADE

24. oktoober 2006

Eestlased saavutasid World Cyber Games finaalis 16. koha

18. -22. oktoobrini Itaalias Monzas toimunud seitsmendatel maailma kübermängude võistlustel World Cyber Games (WCG) jõudis Eesti meeskond mängus „Counter Strike” 16 parima hulka.

WCG 2006 finaalis osales rohkem kui 700 maailma parimat arvutimängijat enam kui 70 riigist. Eestit esindas „Counter Strike” meeskond nimega sYnck koosseisus Martin ('Punisher') Hein, Jaan ('lorenzo') Lorens, Oskar ('gene') Saar, Rainer ('Dodz') Trossek ja Roberto ('rodi') Kivi. Mängus „Warcraft III: The Frozen Throne” osales võistlustel Eesti mängija Aleksander Goljakov, kes pidi alagrupis vastastele alla vanduma.

IRESsampublikamaa

2006-10-16T12:23:00.000+03:00

Jaak ja Mart istusid Kuku klubis ja jõid teed. Mõlemal olid ülikonna kuue nööbid lahti lastud, Mart suitsetas. Jaak keerutas sõrmede vahel R-Kioski välgumihklit, lüües tulesüütaja aegajalt vaikse klõpsuga vastu lauda. Tema peas kummitas muusikapala. "Pulmad ja matused, pulmad ja matused, pulmad, pulmad maatuseed," ümises ta vaikselt vana juudi rahvalaulu meloodiat.
Mart hakkas rääkima, segades Jaagu lauluviisi. "A paneme mingi normaalse nime. Vata keskil ja rahvaliidul oli KeRa. No eriti kift onjo. Kera. Muna. Munad! Seamunad"
Mart naeris nii, et silmad olid märjad. Jaak vaatas talle veidi nukra näoga otsa. "Ära nüüd labaseks kaa muutu, eks..." sõnas ta tõsiselt. Mart vaikis momentaalselt.
"Nojah, meie ei saa ju KeRa panna," ütles Mart juba tõsisel ilmel. "Üldse on meie erakondadel nõmedad nimed selles mõttes. Et ei saa üldse üheks teha."
"Ikka saab," rääkis Jaak. "Paneme tähed nagu vaheldumisi. Näiteks "IRESsampublikamaa. Selline lahendus meeldib meeldib keeleteadlastele kaa."
Mart ei olnud nõus. "Jajah. Ja eriti kiftilt lihstalt jääb valijatele meelde kaa ju onjo," ütles Mart ja hakkas immiteerima telereklaami: "Vali meie poolt! Erakonna Irespsspspffpfpsffsfsfptmaa kandidaat number tuhat kakskend neli!"
Mart oli enda üle uhke. Ta vaatas Jaagule otsa ja segas intensiivselt tassi sees auravat teed.
"Paneme ikka midagi lihtsat. Siukest mõnusat! Esitähed ja siis midagi veel. Nagu SL Õhtuleht noh. Näiteks... näiteks.. "IR Gloobus"! Jummala OK nimi oleks ju." Mardi nägu läks naerule. Ta tundis, kuidas temas keerleb inspiratsioon.
Jaak tõusis püsti ja sisistas läbi hammaste: "Ja sina tahtsid peaministriks saada vä?" Ta pani mantli selga ja suitsu suhu. "Mine perse! Kuradi globaalsuse vend! Dotsent!"

Jaak kõndis minema.
Mart pani suhu järgmise Gruusiast pärit mahorka: "Cам ты доцент..."

Tõuke Ratas mõistab hukka

2006-10-12T09:42:00.000+03:00

Kilulinna linnaviletsuses oli õhk elektrit täis.
Seakari, mitte Tallinna raad kogunes õhtusel ajal. Kell oli palju ja emised-orikad tahtsid kõik koju "Tantsu tähtedega" vaatama minna. Aga ninasarvik istus laua all, hellitavalt Tõuke Rattaks nimetatud vahtkummist käpiknukk töntsi käpa otsas, ja tegi emistele-orikatele nukuteatrit. Ja see oli nukuteater, mis oli seakarja, mitte Tallinna rae liikmetele kohustuslik. Nagu ka plaksutamine ja ovatsioonid.
Kõik laua neli jalga olid seetõttu küll maast lahti ja laud ise kõikus kahtlaselt, kuid rõngassabad teesklesid, nagu ei märkaks nad midagi.

Ninasarvik üritas oma pätside näppudega püüdlikult vahtkummist Tõuke Ratta näole murelikku ilmet manada. Tõuke Ratas tõmbus sellest naljakalt krimpsu.
"Kuda ma saan siin oma kullast troonil rahus valitseda, kui metsavennad ja bandiidid mu sulaseid tulistavad ja nugadega torgivad, ah?" piiksus Tõuke Ratas lauaservalt.
Seakarja, mitte Tallinna rae emised-orikad sumisesid halvakspanevalt. "Kuidas, jah?" "Mõtleks vaid, tulistavad ja torgivad!" "No tõepoolest!" "Ma olen ka nördinud!" "Mis kell Vilja Veski tantsib?" "Loll!" "Jube lugu!" "Täitsa tulistatakse ja torgitakse jah!"
Ninasarvik sirutas oma käpa Tõuke Rattaga veelgi kõrgemale, et oma sõnadele kaalu lisada. "Nii enam edasi minna ei saa. Lugupeetud seakari, mitte Tallinna raad, enne te koju telekat vaatama ei saa kui me oleme lahenduse välja mõelnud. Et enam ei tulistataks ja ei torgitaks nugadega ühtegi mu sulast."

Seakari, mitte Tallinna raad, pani kui nöörist tõmmatud oma kärsad kokku ja hakkas hirmsa hooga arutama, et ikka tantsusid tähtedega nägema jõuda. Üksteise võidu hakkasid emised-orikad kõige nutikamaid lahendusi pakkuma.
"Anname sulastele ka püssid ja noad!" "Saadame kõik sulased kung fu kursustele!" "Paneme igaühele turvamehe juurde!" "Paneme iga sulase ukse juurde metallidetektori!" "Tellime neile raudrüüd!" "Laulaks kooris "Hoia Jumal Eestit!"" "Käiame kõik noad nüriks!" "Paneme sildid, et ei tohi torkida ja tulistada!" "Tõmbame võtmega bandiitide auto peale triibu, nagu Villu!" "Paneme kõik uksed lukku, et bandiidid ligi ei pääseks!"

Järsku ehmatas saal vaikseks. Näpp Tõuke Ratta suust oli tõusnud kõrgele õhku. Seakari, mitte Tallinna raad, vaatas Tõuke Ratast, suud ootusest pärani. "Ma tean!" ütles vahtkummist Tõuke Ratas pidulikult.
"Ooo!" "Mõtle vaid!" "Issand kui tore!" "Ta teab!" röhkis seakari, mitte Tallinna raad vaimustunult.
"Jah, ma tean!" teatas Tõuke Ratas, vahtkummist pea nutikusest punnis. "Mina mõtlesin praegu välja, mis teha, et minu sulaseid enam kunagi ei tulistataks ega noaga torgitaks!"
"Issakene! Ütle nüüd välja ometi!" "Me ei jõua ära oodata!" "Ihiii kui põnev! Ütle jah välja!"

Tõuke Ratta nägu tõusis sooja ja helget naeratust täis. "Me mõistame hukka!"
"Ooo!" "Hurraa!" "Elagu Tõuke Ratas!" juubeldas seakari, mitte Tallinna raad püüdlikult.
Äkki valgustas sünget ja hämarat paekivist saali valgusloit. Samal hetkel olid saalinurgas pirrud kahel otsal lausa löönud lõkendama.
Seakarja, mitte Tallinna raadi valdas õnnis tunne. Nad kimasid, sabad rullis ja südamed õnne täis, ukse poole, et jõuda õigeks ajaks koju teleka ette.

tavaline post, lauluga.

2006-10-11T12:49:00.000+03:00

Kui üldse saab mingit aega lugeda romantiliseks ja kauniks, siis on see sügis. Muul aastaajal ei saa ju - talvel on kuradi külm, kevadel möllavad hormoonid, suvel kah.
Sügisel on aega mõelda. Asjade nagu töö, pere, kodu ja ammuste sõprade peale.
Tuli külla lapsepõlvesõber. Kuulasime sel puhul 90` tantsumuusikat, nostalgia tuli peale. Olete proovinud? Mark`Oh - "Tears Don`t Lie". Mäletate?

On aeg ka kahetseda seda kõike halba, mida aasta jooksul olete korda saatnud. Tavliselt tehakse seda vana-aasta õhtul, kuid minul on olnud nii julm aasta, et peab kohe pihta hakkama. Kahetsemisega. Ja pisarad ei valeta.

Õhtul lähen kadriorgu ja russalka juurde jalutama. Kuna on jahe, keeran krae üles, lükkan käed küünarnukkideni taskusse. Selga selline mõnus küür ja jalutan. Poodi ei lähegi. Tulete kaa? Aga oleme kõik üksi, eks. Sest tähtis on endale asjad selgeks mõelda. Mitte teistele oma arusaamu selgitada, mida soovin uskuda.

Tuiksoo

2006-10-06T13:03:00.000+03:00

Ets, Villu ja Janno istusid Nevski katedraali trepil ja tegid suitsu.
"Mis nädalavahetusel teete?" küsis Ets vendadelt.
"Mai tea. Viljandis sõber ostis uue auto. Kutsus liikudele. Norm masina ostis, mazda kuue," kõneles Janno ja hõõrus silma, kuhu oli sigaretiotsast eemalduv suitsuvine sattunud. Ta pani prillid ette tagasi. "A ma ei tea. Me vist ei saa minna. Villul ei ole pappi enam ju."
Villu manas ette jõleda näo ja immiteeris kedagi: "Astu tagasi, astu tagasi, tagasiastumisavaldus on kujunenud olukorras kõige õigem lahendus!" Villu lõpetas grimassi. "Türa see Unzipi vend on ikka ilge munn raisk."

Katedraali eest sõitis läbi uhke kullatud ja ripatsitega tõld, kaks kaunist hobust ette rakendatud. Tõld seisatas. Sealt astus välja piduliku alt laieneva klieidi ja päevavarjuga Ester. Ta hüüdis eemalt kolme nukra kuju poole "Villu! Ma lähen praegu Narva maanteele, sinu juurde! Sa oma laua koristasid ära vä?!"
"Hui koristasin. KAPO jobud ei lase mind majja sisse enam ju," lausus Villu vaikselt, niiet ainult tema kaks kaaslast teda kuulda võisid.

Estri tõld hakkas taas liikuma, üks hobustest sittus tänavale. Janno tegi jõleda grimassi ja pigistas sõrmedega nina kinni. Mis siis, et haisu ei olnud.

Tasuta lõunad

2006-10-04T10:46:00.000+03:00

Suur P*goog istus Sauna tänaval, täpsemalt rebasepoisi klubi pehmel sohval. Ta uuris, prillid ninaotsale vajunud ja näpp suus, rebasepoisi tagumikku.
Tagumik punetas, sest ninasarvik oli sinna hiljaaegu tulise rauaga ristikheinalehe kõrvetanud.
"Valutab?"
"Eriti ei valuta enam," niutsus rebasepoiss ja limpsis Suure P*googi kõhetut kätt.

Nädalaga terveks
"Ei siin ole häda jah, määrid aga rõõska koort peale ja varsti mäletagi enam, kuidas see ristikheinaleht su ihule sai," julgustas blondeeritud Suur P*goog. "Ma omaga tegin täpselt nii. Nädala aja pärast sain juba istuda!"
Rebasepoiss niutsatas kaeblikult ja pani pea Suurele P*googile sülle.
"Ära nuta," lohutas blondeeritud p*goog ja limpsis rebasepoisi kõhtu. "Ega mul ka lihtne ei olnud, mulle vajutas ta märgi kohe sellise mõnuga känni peale, et grillimise lõhna oli pool tänavat täis. Tahad, ma näitan?"
Rebasepoiss mõtles natuke. "Ei tea, sul nii vana känn, mis ma ikka vahin... sulle endale ka ei meeldi vanameeste känni vahtida."

Esteetika eelkõige
Nüüd jäi Suur P*goog mõttesse. Ta teadis, et loomulikult ei meeldi talle vanameeste känni vahtida, aga ta tahtis seda kuidagi teisiti väljendada. "1960ndatest pärit rectumi esteetika, kulturoloogilisest tähendusest rääkimata, pole tõesti kaugeltki see, mis alla 18-aastasel rectumil," portsatas ta lõpuks, ise silmanurgast piiludes, kas kõik ikka kuulsid.
Nähes, et kõik kuulsid, oli ta rahul - teadke kõik, et Suur P*goog Tallinna P*googikaülikoolist pole mingi ajukääbik. Kui tahab, võib ta kasvõi ainult võõrsõnadega rääkida või käigu pealt ükskõik mille "immidzat" analüüsida. Ta limpsis naeratades rebasepoisi saba. Pealt ja alt.
Rebasepoiss tõmbus aga pisut torssi ja sikutas oma saba Suure P*googi suust ära. "No vaata ümberringi!"
Suur P*goog vaatas, ehkki pisut haavunud ilmel. Ümberringi oli palju limpsimist ja palju 1960ndaist pärit rectumeid. Mõlemad taipasid korraga, et see vaatepilt on trööstitum kui terve Tallinna linn pärast punakotkaste terasmunade alla jäämist.

Rebasepoiss turundab
"Mis noortele rectumitele meeldiks, ah? Hästi noortele, ma mõtlen?" küsis rebasepoiss.
Suur P*goog lõpetas paugupealt haavunud ilme tegemise - selge, et talle oli korraga esprit peale tulnud.
Keel tema suus vajus üha pikemalt suunurgast välja.
"Ah? Kuuled või?" togis rebasepoiss teda. "Kuradi vana gerondi-ront, sinuga räägin!"
Suure P*googi pilk muutus üha kaugemaks. Süljepiisk tema suunurgas venis järjest pikemaks ja pikemaks kuni lätsatas lõpuks rebasepoisi kaelale.
"Äh, scruu youu," rehmas rebasepoiss ja hakkas trussikuid jalga vedama. "Ma mõtlen ilma sinuta ka midagi välja. Ja sinusugune vana gerondi-ront nagunii neid noori ja alaealisi rectumisi ei saa."
Suur P*goog ei vaevunud vastama. Ta teadis et saab küll, sest iga noor rectum peab varem või hiljem ülikooli minema.
Rebasepoiss läks aga suure jooksuga mänguasjapoodi, ostis sada helkurit, mõtles siis ümber, ostis hoopis tuhat helkurit ja viis need oma klubi baarmeni kätte. Siis kihutas, keel vesti peal, Eesti Raadiosse ja palus Uku Toomil raadio kaudu kõiki noori rectumeid tasuta lelude jagamisele kutsuda. "Või noh rectumisi või känne või misiganes, vaata ise, mis paremini sobib!" hõikas ta üle ukse lahkudes.

Seksuaalkasvatus & ingellikud teated.

2006-10-03T13:08:00.000+03:00

Täna me ei aruta ega analüüsi. Täna lihtsalt tsiteerime. Ilma naljata, see pole väljamõeldis.
Vaata siis, mis tükke rebasepoiss ristikheina-meeste seltskonda sattudes tegema hakkas.

ANGEL PRESSITEADE
03. oktoober Tallinnas

ANGEL KINGIB KOOLIAASTA ALGUSE PUHUL 1000 HELKURIT

Angel Café & Gayclub jagab kõikidele kuni 18-aastastele koolipoistele Angeli logoga helkureid. Kokku annab klubi ära 1000 helkurit ning neid saab Angel Cafés aadressil Sauna tänav 1, Tallinn. Kohvik on avatud esmaspäevast kolmapäevani kell 12-2, neljapäevast laupäevani kella 12 varahommikuni ning pühapäeval kella 14-1. Helkureid saab kohvikust vaid kuni kella 21.

Helkurite jagamine on esimene osa õpilastele ja tudengitele suunatud Õppelaenu kampaaniast. Koolilastele on see suunatud seetõttu, et ka Club Angel on veendunud – noorsugu on meie kõigi ühine tulevik ning see, kes ei panusta olevikku, elab ilma tulevikuta. Poistele anname helkureid aga seetõttu, et tegu on siiski geikohvikuga. Nii loodame sütitada noortesse paremat suhtumist ka seksuaalvähemustesse. Loodame, et just sellest põlvkonnast tulevad tolerantsed, demokraatlikku maailmapilti arvestavad ja mõistvad inimesed.

Eelmisel aastal sai Angel oma õppelaenu kampaania reklaami eest kriitikutelt kiita kui üks geniaalsemaid reklaamilahendusi.

Helkureid jagatakse seni kuni need otsa lõpevad. Ühtlasi tuletab Angel meelde, et alkohoolsete jookide ja tubakatoodete alaealistele müümine on keelatud.

Reimo Mets
General Manager
Angel Cafe & Gayclub
E-post: reimo@clubangel.ee
GSM: +372 56 800 890
Cafe tel: +372 6 416 880
Office tel: +372 6 813 890
Fax: +372 6 813 899
Post address: Vana Posti St 8, Tallinn 10146, Estonia

Save The Vaalaskala!

2006-09-25T21:05:00.000+03:00

"No vat nüüd on küll putsis raisk," ütles Villu vaikselt. Ta kükitas, vaatas enda ette maha, tegi aeglaselt suitsu. Ta ajas silmad hästi suureks ja ütles veelkord, kuid palju kõvemini, sama lause, pannes rõhu lause eelviimasele sõnale: "Vat nüüd on jummala p u t s i s raisk".
"Kule lähme teeme ühe viina kods, vaatame kaunitari ja geeniust ja... Mul on sõber seal saates, eriline jobu on, meie erakonnast," püüdis Janno oma venda lohutada nii, nagu ta oskas.
"Kuhugi ei lähe raisk. Ets hakkab nüüd saama.. Päris vähe hakkab ta saama ka vist raisk..." Villu imes kolm mahvi suitsu järjest kopsudesse, köhis veidi, sülitas Janno ikka veel musta kinga peale ja tõusus püsti.
"Tõmbame võtmega auto peale triibu vä?" läks Janno elevile. Talle oli alati meeldind autosid võtmestada. Eriti Ametiühingute keskliidu, Reformierakonna ja Lihula linnavalitsuse kontorite ees. "Tead see paneb jumala hea matsu autole ju. Terve külg tuleb ära värvida! Oh! Teeme nii, et mina teen üheltpoolt ja sina teiseltpoolt! Oi Ets kahetseb seda raisk!"
"Kule ta turvad arvavad kohe et meie tegime ju... Ei.. teeme midagi suurt ja olulist. Paneme kuradi transiidi seisma raisk! Pole transiiti, ei ole tal tööd! Las siis istub oma ministeeriumisja kahetseb raisk! Janno! Hakkame suurt poliitikat tegema! Eesti rahvas veel kiunub meie väänamise all, raisk."
Villu tutvustas Jannole oma plaani. Peatselt läksidki kaks meest jäälõhkuja Potjomkiniga traalerit takistama. Ütlesid Reporterile, et on griinpiisist ja jõid viina.

Walt Disney productions

2006-09-23T14:05:00.000+03:00

Me täname teid, kallid.

Läksime Lauksiga siis täna oma ässitamistööd tegema, et ilmarahval kaunis vaadata oleks kuda mikimausid ja kommarid omavahel kaklevad.
Paraku oli enamik kohalviibinuid tulnud kohale meie üleskutse peale ehk sama eesmärgiga - vaadata ühte laulukoori ja teist laulukoori ja siis mõlema üle irvitada. Kaklust ei toimunudki.

Ootasime peale valimistulemuste selgumist Estonia juures trammi. Nägime, kuidas Toomas Hendrik Ilves istus presidendi autosse, millega veel paar tundi tagasi oli saabunud Arnold Rüütel.

Arnold Rüütel tuli koos Ingridiga ka trammipeatusse ilmse sooviga koju minna.

Peatus tramm number kolm. Ronisime peale, sest sellega saab minu poole. Arnold ja Ingrid tahtsid ka peale tulla, aga turske naistrammijuht lükkas oma plekist ukse lahti ja röögatas: "Kuda võ, bljad, eto v Kadriorg jeedit!"

Arnold ja Ingrid mõistsid oma viga ja läksid bussijaama.

Kodaniku meelespea valimispäevaks

2006-09-22T16:50:00.000+03:00

Homsete presidendivalimiste ajaks on meil Obuga oma plaan. Kes tahab, võib kampa lüüa.

Tallinnas on nimelt samaaegselt kaks laulupidu. Üks on kesikute, rahvatiidude ja muude õiglaste inimeste laulev rongkäik Rüütli toetuseks marsruudil SAS Radisson - Estonia parkla.
Teine on Ilvese toetajate kontsert Tammsaare pargis.

Siililegi on selge, et Saku Sopsu juures on see strateegiline punkt, kus kaks laulupidu sama hästi kui kokku puutuvad, mistõttu verejanulistel just seal tasub passida.

Meie Obuga läheme erinevatele laulupidudele. Viskame liisku, kui vaja. Ja siis hakkame ässitama. Räägime ikka agressiivsematele vendadele, et mida teine pool just nende kohta ütles ja mida teha lubas. Kui vahemaa kahe laulupeo vahel on minimaalne (just umbes Sopsu või Meloni kaubamaja juures), siis hakkame Obuga vastastikku solvanguid karjuma. Ässitame, solvame, kutsume endale liitlasi.

Kes kampa tahavad tulla, peavad mõistma, et koordineeritus on kõige alus. Selleks tuleb pähe õppida hüüded, millega rahvast üles kütta, millega üksteise hüüetele vastata. Ja kohtume siis 10.15 Viru litsi kuju all, et ära jagada, kes kumba tiimi läheb.

Rüütli pooldajad	Ilvese pooldajad
Ameerika perselakkujad!	Kommunistid!
Eesti rahva vereimejad!	Savipätsu t*raimejad!
Jänkid koju!	Kommarid ahju!
Idioodid!	Polüübid!
Lõuga saate nahui!	Tulge faking andke!
Vaat et eest ei jookse!	Nahui te tulla julgete!
Üldine raevunud mörin	Vihapursked, sõim

Nii, ja siinkohal, me kallid kaaslased ja ühinejad, näeb meie plaan ette vaikset, kuid üksmeelset irdumist seltskonnast. Kogunemiskoht on Saku Sopsu trepi peal, kus me siis korgime lahti õlled, sügame kõhtu, naudime vaatepilti ja seda kirevat-kirevat maailma.

Kohtumiseni!

Hundi Raev!!!!

2006-09-21T21:22:00.000+03:00

Seda posti lugedes tuleb kuulata seda lugu. (www.metsatoll.ee)

Tuul vilises mu silmades, pannes aegajalt üle mu põse kiiresti voolama pisara. Horisontaalselt. Kui pisar veereb gravitatsiooni eirates selja taha jääva horisondi poole, ei ole see nõrkusepisar. See on Mehepisar.
Helehallid Nokia kõrvalapid kiirvri all lõrisesid. Just, nagu hundid. Otse mu kõrvadesse lendas nende tillukestest membraanidest kiire ja meloodiline basskitarri käik. Selline pisut tahumata, metalne. Muudest instrumentidest ja vokaalist täiesti eristunult. Metsatöllile omaselt.

Nendelt tulnud vereiha,
minus voolab nende viha!
Metsakurat sõi mu naise,
metsakurat sõi mu lapse!
Metsakuradiga silmitsi
olen olnud alati.
Temalt pärit mulle äng,
temalt pärit mulle raev.

Tunnen ennast vaba mehena, kelle vastas on terve maailm. Ja ma olen maailma võitmas. Nagu alati.

Enne foori lasen tagumise ratta efektselt lohisema. Kostub hele mehine vilin. Enne peatumist ei vaata ma oma ette. Vaatan Hummerisse.
"Phäh. Lahja mudel. H2," mõtlen ma ja tunnen endamisi kaasa sellele imekaunile tshikile kes seal sees istub. Kahju temast. On sunnitud Hummeriga sõitma, selleasemel, et tunda kaherattalise ratsu seljas ennast tõesti vabana, nuusutada terve maailma lõhnu, olla neist üle. Naine vaatab mind ilmselge imestusega.
Ma mõtlen: "Jah, kullake. Sa ei usu oma silmi? Jah, selline mees koos sellise masinaga on tõesti olemas."
Vahetame mõttes telefoninumbreid.

Ei sind loonud võluvägi,
ei sind loonud jumalad -
sind lõi lihtne sepamees.
Voolasime verest tühjaks,
kangesime lagendikel
sinu löödud haavadest.

Sööstan foori tagant efektse lörinaga minema. Mina ja mu roller. 2,9 kilovatti puhast loomajõudu.

Rebane sai märgi külge

2006-09-19T21:05:00.000+03:00

Ninasarvik oli metsa kõige targem loom. Peaaegu et maailma kõige targem.
Igast ümbruskonna suurtihnikust ja kohalikust võpsikust käisid loomad ja inimesed tema juures kuulamas, kuidas oma elu korraldada. Ja kõik olid abi saanud.

Ainult rebasepoiss ei olnud veel käinud. Ta istus, näpp suus Ninasarviku kontori ukse ees ja kogus julgust, vaadates kuidas teised ristikheinalehe kujulise logoga kaunistatud uksest sisenesid. Käis seal Villu Vallutaja, hõbedajuukseline umbes 78-aastane topis kõrvupidi järel lohisemas; käis pärdik Tarmo Lasnamäelt, kes küll väljus ruttu, pruun võru ümber suu; isegi oravapoiss Andrus hüppas häbelikult läbi, ehkki enne varga kombel überringi piilus ja lahkudes oma pähkleid hellalt hoidis, nagu oleks neid sahtli vahele löödud. Ukse kõrval vankriserval istuvat vana tuttavat, Tartu kandi meest Surma-Aadut tervitas ta vaid suunurgast.

Surma-Aadu näris kuivanud kotletti ja lobises möödujatega uhkelt oma esmasündinud tütrest Kadrist, kelle ta oli toonud sarviku manu esimese öö õigust saama. Hollandi vutisärgis nolk tagus vastu majaseina üksinda viit miinust. Rebasepoiss nägi lühikeste pükste alt paistmas Pohlaku jalajälge jalgpalluri perses. Teise kannika peale oli kõrvetatud sama ristikulehe märk, mis Ninasarviku ukse peal. Värskelt paistis olevat kõrvetatud.

Rebasepoiss võttis lõpuks südame rindu ja astus koputades sisse. Ninasarvik istus kõrge tammepuust laua taga. Ta vaatas rebasepoissi, nagu komnoorest leegiheitjaoperaator viimast Stalingradi varemete vahele peitunud fritsu. Miski temas ütles, et ta oli Rebasepoissi ammu oodanud.

"Noh, mul on üks mure..." alustas Rebasepoiss, tundes terve kehaga, et tema asi on alustada. Ja rääkis ausalt ära, et ta ehitaks Tallinna keskele senise hurtsiku asemele hullult vinge hüti. "Klaasist ja kivist ja kinudega ja poodidega... fassaadile paneks suure Ninasarviku bareljeefi... aga kuidagi ei saa asju liikuma, muudkui pillutakse kaikaid kodarasse ja irvitatakse.""

Ninasarviku suunurk värahtas vaevumärgatavalt - ta teadis vägagi hästi, millest jutt käib. Ta teadis alati, millega kõigi metsade nutikad ja rikkad tegelevad, ja rebasepoiss oli tegelikult mõlemat.

Ninasarvik avas rõhutatult aeglaselt sahtli ja võttis sealt pika varre otsa kinnitatud pronksist ristikheinalehe kujulise märgi, samasuguse, nagu vutimehe ihul nähtud. Surma-Aadu tütar Kadrikene ronis sarviku laua alt välja, pühkis suunurga kohmetult itsitades kuivaks, süütas gaasipliidi ja tõstis pronksmärgi leegi kohale soojenema.

Ninasarvik sügas ennast ja viipas töntsi sõrmega rebasepoisi lähemale. Rebasepoisil jäid sõnad kurku kinni, ta noogutas ainult. Ta nilpsas keelega kähku pisara ära, et Ninasarvik ei näeks. "Ma küsin sinult, kas sa enne märtsikuud ristikheinamärgi üle kuldad?"

Rebasepoiss tundis, et tegelikult ei olndus see küsimus. Ta noogutas alandlikult.

"Võlujõuga ristikheinamärgi saad sa mõistagi endale elu lõpuni külge - Kadrikene, ole hea, anna see tempel - kannad ja kiidad seda kõigile, ja sul lähebki elus hästi. Ja saad oma hüti ehitada ja võid sinna kasvõi Madonna esinema tuua. Kui vaja, vaatame kuidas selle piletite käibekaga jääb. Aga märki pead uhkelt kandma. Selge?"

Kadrikene ulatas ettevaatlikult gaasipliidi kohal eredalt hõõguma läinud ristikumärgi.

Viis minutit hiljem sõitis Rebasepoiss trolliga kesklinna poole. Tal oli omal Volkswageni džiip ka, aga džiibis polnud erinevalt trollist seisukohti. Rebasepoiss teadis, et ehkki ta mõned päevad peab seistes veetma, algas tänasest päevast tema uus elu.

Märtsikuuks kuldab ristikheinalehe üle, tema hütt kerkib, ja selle välisküljel on Ninasarviku bareljeef ja sees on Madonna ja laulab ja pärast märtsi on ka piletid odavad kui pori.

Jäägu Oma Liistude Juurde, Raisk

2006-09-15T13:31:00.000+03:00

Villu ja Janno kõndisid hommikul tööle. Minna oli pikk tee, Janno tegi suitsu. Ta suitsetas alati kauem, kui Villu. Janno oli ka lapsepõlves alati rahulikum, võimukam. Toekam. Siis ühel päeval läks Villu maadlustrenni ning paari nädala pärast andis oma suurele vennale koslepi koolikotti peeretamise pärast. Sellest hetkest alates oli Villu kõvem mees perekonnas. Nii on see siiani.
Villu sülitas ning tahtmatult langes tatilärakas Janno kinganinale.
"Türa sa topid ette oma kossi. Vittu küll. Ja üldse on su kingad jõle sitased. Miks sa ära ei puhastand kodus, tainas?"
"Ei tulnd meelde. Endal sul oli kiire ju," ühmatas Janno veidi alandlikult. Villu selg oli aga sirge, pruun sonimüts uhkelt kuklasse aetud. Komme vene sõjaväest.
"Jee jee raisk. Türa kui mina ei kiirustaks, sa ise vist ei viitsiks midagi teha naahui. Ja kule lähme kiiremini nats. Lambad ootavad," naeratas Villu.
Janno üürgas naerda, vahepeal silmanurgast Villu ilmet piiludes.

Janno tundis, et ta peab ennast jälle kuidagi välja elama, kellegi perse saatma. Kedagi värdjaks sõimama.

-------------

Villul ja Jannol ei olnud aimugi algava päeva sündmustest. Nad ei saanud eelmisel õhtul postimees.ee-d kaa lugeda kodus. Viimane kord, kui nett ära läks ja Elioni tehnik kohale tuli, andis Janno peksa talle täis peaga. Siis keeras Elion traadid üldse kinni.

-------------

Seekord olid nad kaugemalt jalutanud. Järgmisele vaateplatvormile Toompeal. Seal ei töllerdanud teisi rahvaesindajaid. Keegi ei viitsind kaugele suitsetama kõndida. Külm oli kaa väljas juba.
"Türa see kohtunik pani ikka erilise teooria omastarust maha raisk. Ma ei tea, lasin kuradi juura vendadel vaadata seda teksti. Nahui, nagu ei saa kobiseda kaa eriti faktide kallal raisk. Ei, midagi ei ütle, kõva vend, oskab elada seal Brüssis," Rääkis Villu niheledes, jalalt jalale tatsudes.
Ta suitsetas ja tatistas vahetpidamata. Silmad käisid pidevalt Etsi suurel näolapil ringi, sealt otsekui pääseteed otsides.

"Ahh, pole hullu veel. Meie toetus on meie ajalehe gallupi järgi ikka mingi 60% vähemalt. Postimeest ja emorit rahvas niikuinii ei usu," sõnas Ets ja pilgutas tihedasti silmasid. Ta tegi alati nii, kui asi hakkas käest libisema, kuid tuli kindlat nägu teha. "Türa see ei ole nende asi, kelle me presidendiks teeme raisk!" ärritus lõpuks silmnähtavalt ka Ets.
Villu meelest ei olnud see hea märk.

Janno riigikogus.

Töörutiin

2006-09-15T13:20:00.000+03:00

Õhk on tööl täna kahtlustustest paks. Selline sapi karva vine hõljub me kaheksandal korrusel, närib ja söövitab meid kõiki.
Täna, 15. septembril, reedel, ei usalda keegi kedagi.
Ei pakuta täna suitsuruumis üksteisele suitsu. Ei küsita poodi minnes lauanaabrilt, et ega sa äkki pirukat või mahla ei taha. Inimesed käivad mööda tuba ringi ja üritavad üksteise arvutimolusid piiluda.
Toimetaja käib ja räägib midagi Anna Kareninast. Daa!
Ja Rasmus ja Viljar on õues ja kaklevad.
Kõigi üle on laotunud paks ja mädahaisuga kahtlustuse ja usaldamatuse rohekas toss. Meil algavad täna suvepäevad.
Ja seetõttu ei tunne enam vend venda, võitluskaaslane kaasvõitlejat, ajakirjanik ajakirjanikku. Sporditoimetaja lauast möödudes võib kuulda madalat lõrinat. Keegi olla kedagi juba hommikul ka hammustanud.
Kõiki muserdab ja närib vaid üks - kes kellega suvepäevadel seksib?
Väliselt on vähemalt majandustoimetuse mehed kuraasi täis ja valmis kasvõi kohe enda peale kihla vedama.
Sisimas tegelikult ei suuda nad otsustada: kas panna panus sellele, et saab, või sellele, et ei saa?

Mis toimub liiprite vahel?

2006-09-13T13:38:00.000+03:00

Tähendab, raudteelased on mulle tundunud üldiselt sümpaatsete vendadena.
Sõidavad rongiga või rihivad rööpaid, siis joovad Tapal kolleegidega viina, siis sõidavad jälle rongiga või rihivad rööpaid.
Täna avastasin aga Eesti Raudteelaste Ametiühingu kodulehte külastades, et näe kurinahkasid, neil on ka muid huvisid.
Ära võib siinkohal mainida märksõnad, nagu loomkatsed, hobusepeenis, hobuse keppimine, kaunitar ja koletis, Justin Timberlake, UFO, MILF-porno, loomade ejakulatsioon, daunlõudimine, vägistamisvideod ja teismelised Ukraina modellid.

Lähemalt Raudteelaste Ametiühingu kodulehelt (kui õige pisut allapoole kerida).

Aita valida Eesti rahvuskana!

2006-09-08T12:50:00.000+03:00

Kana nr 1

Nimi: Ester
Amet: riigikana, endine Põlva söökla juhataja
Saavutused: järgmisel töökohal pole välistatud
Autasud: suhkrutrahv (kolmveerand miljardit)
Lisainfo: armastab džiipi

Kana nr 2

Nimi: Reet
Amet: Telekana
Saavutused: kolm lauluväljakutäit haigeid ja muserdatud fänne
Publikatsioonid: nimeline kalaretsept Stockmanni portaalis
Lisainfo: Eesti rahva valgustaja ja harija. Tõi eestlasteni laulu sellest kuidas tööle memm on läind ja tööle taat on läinud. 1990ndate algul sai Enelin Meiusilt jõulukingiks paksu ümbriku rahaga, sest koos abikaasa Ivoga olid nad pere jõuluprassimise hoos raha ära raisanud ja ridaelamuboksi kütmiseks seda enam ei jätkunud.
Tuntud ka tähelepanuväärse geograafina, leides otse 1998. aasta Eurovisiooni otse-eetris Euroopa kaardilt üles seni avastamata riigi Kroaatia.
Hinnatud spetsialist maaomavalitsuste valimisvõitluses, 25 000 eegu eest tuleb kaamera ja mikrofonidega suvalisse Eesti punkti iganädalast laulusaadet tegema, mille sisse mahub ka vallavanema mitmeminutiline valimiskõne.

Kana nr 3

Nimi: Maire
Amet: Telekana
Saavutused: võrdlus "Libahundi" Tiinaga kirjanik Maimu Bergi suust
Autasud: väljavenind sukapaela orden, laialiläind huulepulga preemia
Publikatsioonid: Iseennast kuulates, 1997
Lisainfo: Häädemeeste valla aukodanik. Tuntud Eesti ja ilmselt kogu Põhja-Euroopa kõige südamlikuma, mittesilmakirjalikuma ja mitteedevama telesaatejuhina, samuti eduka eluheidikute nututajana iganädalases populaarses telesaates. Ise on end nimetanud ka teleajakirjanikuks.

Kana nr 4

Nimi: Mai
Amet: pr-kana
Saavutused: -
Autasud: koht Tallinna linnaviletsuses tänutäheks südika võitluse eest pelmeenidega.
Publikatsioonid: vanaduspäevil arvukalt artikleid ajalehes Postimees, hilisemal perioodil erinevad följetonid linnavalitsuse ja ministeeriumi nimel.
Lisainfo: läbi aegade olnud kolleegide poolt palavalt armastatud.

Reportaaž tulevikust: märtsivalimised

2006-09-06T15:37:00.000+03:00

TALLINN, 2. MÄRTS 2007 - Pool aastat on möödas sest kaunist päevast, mil üks ausameelne ja julge mees ütles välja selle, mida sajad tuhanded tallinlased olid aastaid salaja hinges hellitatud, kuid vaid kõige salajasemates punkrites rääkida söandanud.

Vaid 180 nappi päeva tagasi, 6. septembril 2006 oli Jüri Ratas öelnud linnavalitsuse pressikonverentsil kuulsusrikkad sõnad, et Tallinnale on vaja vabatahtlikke heakorrapatrulle, "kes oleksid nii-öelda kõndivad infotelefonid, kes teavitavad võime, kui nad näevad kusagil midagi korrast ära."

Ei osanud me toona, aasta tagasi, veel arvata, et nende sõnadega algas just meie koduses ja paeses Tallinnas uus arenguetapp.

Infotelefonid on kõikjal
Kõikjal - tänavanurkades, tunnelites, trammides, supermarketites, isegi pargipinkide all ja prügikastide vahel kössitamas näen ma nii-öelda liikuvaid infotelefone. Nende palgeilt pakatab õnn ja rahulolu, mida saab tunda vaid inimene, kes täidab oma kohustust ühiskonna ees.

Kõndisin ka mina täna õndsalt õhates läbi Tammsaare pargi kodu poole. Südames oli selline ülev tunne, sest homme on ju 4. märts, mil saan taas täita oma kodanikukohust, tunda end kõrgeima võimu kandjana. Mõtlesin just, et kellele homsel valimispäeval oma hääl anda - uuel parteil Eesti Eest on nimi kuidagi kohmakavõitu, bränding lonkab... Padar kui sotside juht on jälle selline karune ja takune, saada niisugust siis kusagile Euroopa Ministrite Nõukokku, see näsib seal tikuvõileivad ära ja teeb Brüsselist tulekut... Savipätsule, raisale ka ei tahaks häält anda...

"Stopp, vana raibe! Pea kinni, sa kõnts, sa sitt, sa tatt!" röögatas samal hetkel miski mu kõrva juures. Tõmbasin end kühmu ja vaatasin - ennäe, see on ju üks Ratase poistest, nii-öelda kõndiv infotelefon. Neid on meil nüüd Tallinnas palju ja nad teavitavad võime, kui kusagil on miski korrast ära.

Kuritöö ja karistus
Ta võttis oma Põhjala kummiku jalast ja äsas mulle piki naeratust nii et prillid kahekorra. "Ära unusta, sitakott, meie eest sa juba ei varja!" Ta osutas ühele hiiglaslikule pildile Viru keskuse fassaadil, kus on näha vaid kaks kurrulist silma ning plastmassist prilliraamid nende ümber.

Tundsin end süüdi, väga süüdi... oli siis vaja, raisk, niimoodi mõelda. Rikkusin veel rõõmsal nii-öelda kõndival infotelefonil kauni päeva ära või midagi. Paha on inimesi kurvastada.

Ta sättis kummiku jalga tagasi ning jäi mulle pika pilguga järele vaadates taskust telefoni otsima.

"Mina annan homsel pidupäeval oma hääle looumulikult Etsile. Või Seppikule või Eesmaale," mõtlesin meeleparanduse läbi teinud inimesena rõõmsalt ja lisasin sammu, et "Kaunitari ja geeniuse" ajaks koju jõuda.

Tallinna heakord on tasemel
Ent pargi keskel asuva kauni kiviplaatidega sillutatud platsikese keskel olid tee ummistanud kuus zombit, kes haldusspetsialisti järelvalve all mururehadega sillutist kraapisid.

Muruala, kus veel libled tärkama pole hakanud, olid nad juba ära riisunud. Haldusspetsialistile oli aga tulnud käsk park puhtaks riisuda. Talle oli küll öeldud, et Eesti Rahva Lille ega kohukest ei tohi riisuda, aga sillutisest ei olnud juttu ja seetõttu ei lubanud haldusametnik zombidel ka viilida. Ta vaatas prügikasti otsast pealt, kuidas puhvaikades zombid rehakestega püüdlikult sillutist kriipisid, rahvas ootas aga platsi servas, sest meie ühise kodulinna arengut ei tohi takistada.

Järsku katkestas elurõõmsa ja läbilõikava rehade krigina taas nooruslik röögatus: "Kuule vana! Tohhoo raisk, tramaivõi!" Teine nii-öelda kõndiv infotelefon puges omaette vandudes pargipingi alt välja, kus ta end üliinimliku pingutusega varjanud oli.

Nii-öelda kõndiv infotelefon astus kõige väiksemat kasvu, välimuse järgi vähemalt 75-aastasele zombile ähvardavalt lähemale. "Sina arvad et sina oled kõrgemal ühiskonnast, seadusest ja Rattast?! Vaata nüüd, sa rott, siit jätsid riisumata!" räuskas nii-öelda kõndiv infotelefon õpetlikult ning osutas ühele sillutisekivile. "Ai sa nüüd saad kui ma kõne teen! Ai sa saad, nii et tolmab..." möirgas ta kaunilt tatti pritsides ja hakkas erutusest värisevate sõrmedega telefonil numbrit valima. Tema igas suunas laiali lennanud tatipritsmed tekitasid hetkeks parki armsa väikese vikerkaare.

Kompromissitu haldussuutlikkus
Haldusspetsialist üritas küll seletada, et no ehk pole asi nii hull kui jäi ka üks pisike koht riisumata, kuid nii-öelda kõndiv infotelefon vaid lõrises tema peale ja rebis lähimal zombil käe otsast.

Haldusspetsialist mõistis, et vastasseis ei vii kuhugi, äsas rehaga võileiva porri pillanud zombile mööda selga ja tõmbas tema niigi aukliku puhvaika puhta pooleks. "Sul on õigus, vennas," noogutas ta vandeseltslaslikult nii-öelda kõndivale infotelefonile. "Nii kui järeleandmisi tegema hakkad, kasutavad kohe ära."

Ta lõi puhvaikata jäänud zombile saapaga ribidesse. Zombid mõistsid, et lõunapaus on selleks korraks läbi ning asusid taas hoolikalt oma rehakestega sillutist kriipima. Minu mõtted kiskusid vägisi homsete valimiste peale. Oli õnnelik tunne, et omal ajal Tartu hülgasin ning tallinlaseks hakkasin.

Sissejuhatus majandusse

2006-09-01T17:48:00.000+03:00

Mis on takistuseks Eesti majanduse arengul?

Tööjõupuudus, ütlevad statistikud.
Kiire palgakasv, ütlevad tööandjad.
Lollid tööandjad, ütlevad ametiühingud.

Tissid, ütlen mina. Ja Eesti ilusad naised.

Täna ei olnud meie sekretäril rinnahoidjat. Ja dekoltee oli kah selline salakaval, et eestvaates nagu enam-vähem siivas, aga kõrvalt, printeri juurest nurgast vaadates sugugi mitte nii siivas. Oli hoopis selline... mõnus.

Juhuslikult (või no tegelikult mitte päris juhuslikult) olime töökaaslastega paar päeva varem sama sekretärineiu asjus kihla vedanud, et on tal B- või C-korv. Eks ma täna printeri juures käies siis avastasingi, et ehk küll väga kaunis, aga siiski B. Raudselt. Mis samas tähendab, et ma olen teistele pudeli haljast sees.

Eks ma mainisin seda nähtust MSN-i teel ka oma kihlveopartneritele. Käsil oli küll laisk ja tegevusevaene nädala viimane töötund, aga oh sa mait, kus siis tuli kolleegidele elu sisse! Ajal, mil traditsiooniliselt kogu maailm töö juures internetis surfab või niisama ennast sügab, oli järsku ühel vaja hirmsa hooga mingeid majandusaasta aruandeid ja bilansse hakata välja printima ja teine vudis uurima, ega keegi reede õhtul kell pool kuus talle juhuslikult faksi ole saatnud.

Veel enne kui jõudsin peale send-nupu vajutamist hingeauru välja lasta, olid mõlemad noored mehed juba süstinud fuajeesse printeri manu nii et vaibad taga rullis.

Ja siis kulus meil tubli veerand tundi omavahel msn-is laiutamiseks, et kes on rohkem väärt tisse nägema ja kas esmaavastajale kuulub nagu ka rohkem õigust kui teistele. Siis me otsustasime et hakkame iga mõne minuti tagant kordamööda käima küsimas, ega faksi pole tulnud.

Ja nii tund aega. Oleks me avastanud selle hommikul, oleks kulunud kaheksa tundi.

Me olime päeva lõpuks kõik väga rõõmsad ja õnnelikud. Mis me siis ikka paha tegime, pealegi on jumal kõrgel ja keiser kaugel. Ja tööandja, õigemini emafirma, asub välismaal, nii et kadunud tööaja pärast ei muretsenud keegi.

Tööandjate Keskliit saatis samal ajal pressiteate, mis rääkis kiire palgakasvu halvast mõjust Eesti majanduse konkurentsivõimele.

Elo saladus

2006-08-31T20:00:00.000+03:00

Muide, presidendivalimisi telekast jälginud inimesed, urgitsejad vajavad abi ühiskonnas oluliste protsesside mõtestamisel!

Nimelt näitas otse-eetris, kuidas Toomas-Hendrik Ilvese selja taga istunud innukat blondi reporterit Elo Mõttust moositi. Moosijaks oli noorhärra, kes varem töötas Eesti Nato Ühingu esimehena ja praegu Ilvese sülekoerana Europarlamendis.

Kuna reporter kenitles ja kõkutas sõjardi sosistamiste peale, peame me äärmiselt oluliseks välja selgitada, millega Eesti ajakrijandust ära osteti. Kes nägi, kuulis või arvata oskab, palun täitke oma kodanikukohust ning teavitage meid õigest variandist.

a) "Kle ega siin kaua lähe, tule ma näitan sulle pärast püssa ja raketta."

b) "Tead MEIE TOOMAS-HENDRIKUGA mõtlesime siin et teeks pärast GLORIAS ühe konjaki, sest MEILE TOOMAS-HENDRIKUGA meeldib konjak väga ja MEIE TOOMAS-HENDRIKUGA peame seda MEIE STAATUSES MEESTE jaoks äärmiselt sobivaks napsuks. Sa võid meiega kaasa tulla."

c) "Tead sa ei kujuta ette kui paljusid inimesi siit saalist MA tunnen. Enamik on lollid, a mõnega on päris huvitav vestelda. Aga enamik, MA ÜTLEN, on ikka mitteintellektuaalse orientatsiooniga inimesed. MEIL EUROPARLAMENDIS on sellega siin võrreldes ikka hoopis teine seltskond. Kle mul on sulle pärast üks jutt."

d) Muu

Hummer päh

2006-08-31T13:43:00.000+03:00

Viru bojaar Oljeeg Gross tahab, et inimesed tema OG Elektra kauplustest palju asju ostaksid. Aga poed on sitakesed ja müüjad on seal reeglina umbkeelsed - mis sa hing peale hakkad?

Oljeeg Gross teab, mis teha. Tema, nagu võis eile mitmes ajalehes ilmunud reklaamide järgi lugeda, loosib välja 1000 krooniseid arveid ja oma vana Hummeri-rondi.

Teine, humaansem variant on siiski ka - võitja võib selle asemel valida hoopis uue Peugeot 206 kabrioleti.

Urgitsejate soe soovitus võitjale: vali kabriolett. Oleg Grossi poeg on üks tuntud... noh, ütleme väänik. Vaid jumal ja keiser ise võivad teada, mida need Hummeri istmed nägema on pidanud.

Pühapäeva õhtul

2006-08-28T16:11:00.000+03:00

Ilves astub pühapäeva õhtul uhke sammuga mööda tänavat. Eemal paistab kõhetu kuju, kes üht kätt vastu Pika Jala äärset paekivist seina toetades oksendab. "Pressika tegid ära mu tebati kohta vä?" Küsib Ilves juba eemalt ja naerab.

Kõhetu kuju pühib Privest varastatud padjaga suu puhtamaks. "Mis prressika?" küsib ta ning üritab pilku läbi pooleldi purunenud prillide Ilvesele fokusseerida. Sülitab. Ilmselt oli padja peal midagi halvaks läinud.

"Mina käisin Ergmaga debatil. Ja sina pidid tegema pressika, et me oleme demokraatia arengu pärast mures. Sa üldse ei mäleta vä?" küsis Ilves üleoleval aktsendil, veidi nõudlikul toonil. Ta kõõlus suuremat sorti munakivi peal edasi-tagasi, kandadelt varvastele. Käed olid tal küünarnukkideni taskus, pintsakuhõlmad käte peal kortsus.

Kõhetu kuju sülitas veelkorra ja tegi jõleda grimassi. Ta teadis väga hästi, et Ilves oli Ergmaga debatil - kõrsus näitas seda telekast. Aga ta oli palunud kõrsmikul tungivalt kanali ära vahetada, öeldes, et Ergma on nõme vanaeit ja ta ei saa juua, kui Ergma teda näeb. Aga Ilvesele ta seda ei öelnud. "Käi vittu," ütles ta hoopis mõttes Ilvesele. "Peaks vähem jooma," mõtles ta edasi inglise keeles.

Ilves naeris mõttes.

Kuldtähtedega ajaloos: 13:36, 28. august 2006

2006-08-28T13:43:00.000+03:00

Tänasel pidupäeval, mis tähistab ja põlistab igaveseks ajaks parlamentaarse demokraatia õitsengu noores Eesti Vabariigis, ei lenda isegi linnud.
Seda enam ei ilmu täna bloogid.
(Ei kustuta ka tuletõrjujad, patrulli politseinikud, tohterda arstid ega leiuta teadlased, kuid palume seda igapäevapraktikat mitte seostada tänase üleva päevaga.)
Eesti Vabariigi kodanikule soovitame täna pigem sisekaemuslikke mõtisklusi, õhkamisi, meditatsiooni ja harakirit.

Eesti 2020: pensionil ralliässade maa

2006-08-24T10:51:00.000+03:00

Kui endine tipprallisõitja Markko Märtin tegi endale Eestis tissidest pensionisamba (nimelt ostis meesteajakirja DI kirjastava osaühingu Presshouse), arvasime me kõik, et "no mida veel!?"

Armas küsija, su küsimus sai täna vastatud.

Maailma ühe kibedama ässa, praeguseks samuti kiivri nurka visanud Tommi Mäkineni pensionisammas kõrgub Raplamaal, Tiit Tammsaare... noh, ütleme selle siis välja, sõnniku- ja peekonitootmises.

Teisisõnu, Mäkinen ostis koos investeerimispankur Heleniusega osaluse endisele põllumajandusministrile kuulunud seafarmis Kaiu LT, mis olla oma suuruselt lausa Raplamaa neljas.

Vähe tagasihoidlikumat investeerimisstrateegiat kasutab üks rahvaralli äss. Neandertaallasest, kuid väidetavalt Eesti juurtega olümpiasangar ning tokipildur-kivipallur Andrus Värnik on sunnitud paigutama suure osa oma säästudest ühte avaliku sektori fondi, mis kuuldavasti siseministeeriumi haldusalas asuvat. Fondi halduriks olla keegi Raivo Aeg, peamine maaklerteenuste osutaja Villu Vane.

Nagu loomalood

2006-08-23T20:36:00.000+03:00

Villu ja Ets seisavad Toompeal mingi maja nurga taga ja teevad suitsu.
"Mina ei tea raisk... Äkki keegi keerab mingi jama jälle.." ütles Villu veidi arglikult. Ta teadis, et pidi seda mainima, kuigi see on Etsile valus teema. Ta vaatas ettevaatlikult Etsi otsa.
"Tra ära mölise raisk," ärritus Ets. "Naahu mina süüdi olen, kui kuradi faking idikad nuppudel vahet ei tee!"
Villu oli end vahepeal sirgemaks ajanud, asi oli öeldud. Ta puhus suitsu peenikese joana õhku, samas hoolega jälgides, et suitsuviirg Etsi näost eemale hoiaks. "Einoh, kunagi oli jama ju.. Ma lihtsalt ütlesin..." Villu pööras pilgu jälle maha.
"Tead mis teeme vä," lausus Ets vaiksemalt, silmad kaugusesse suunatud ja veidi vidukil. Villu jäi pingsalt talle otsa vaatama, teades, et nüüd tuleb midagi olulist.
Ets tõmbas pika mahvi suitsu sügavale kopsudesse ja sülitas maha, maigutas veidi huuli ja sülitas uuesti. Välja puhudes lausus ta: "Tra, ütleme, et ei lähe saali lihtsalt. Istugu kodus. Netis kannab üle istungit ju." Ets köhis.
Villu kergitas veid kulmu. Ta sülitas samamood jalgade ette, nagu Ets oli teinud ja teeskles ükskõiksust. "Mina pean kaa seda ütlema omadele vä?"
"Türa, muidugi pead. Vittu, tahad Arnoldit presidendiks vüi ei taha? Ei lähe saali sinu omad! Tra, ma ei tea, kui lähevad... vittu mingu..." ähvardas Ets järjest vaiksemaks jääva hääletooniga.
"Davai. A kuidas teistele seletame?" tundis Villu huvi.
"Vittu kerigu need jobud," muigas Ets. "Rääkigu mis tahavad raisk." Ets viskas suitsukoni oma tatiloigu sisse, peale astuda ei raatsinud. Villu tegi samamoodi.
Ets pani käed taskusse ja hakkas minema lonkima, Villut ootamata. Ta teadis, et Villu tuleb niikuinii.

Ülla pasolli lahkumine

2006-08-23T17:51:00.000+03:00

IN MEMORIAM

Läinud reedel vajutasid eestlasse kollektiivsesse teadvusse oma ränkraske pitseri üks kurb ja üks rõõmus sõnum.

Kurb: Eesti rahva jäägitu sõber, Venemaa suursaadik Konstantin Provalov lahkub meie juurest. Läheb esialgu Venemaale tagasi ja siis kurat teab kuhu. Võib-olla hakkab Kesk-Aasia riikidele selgitama, miks Venemaal kulgevad nafta- ja elektrijuhtmed nii nõdrad on. Võib-olla Transnistriasse või Osseetiasse imperialistide pealetungi tagasi lööma ja suveräänset demokraatiat ning venna-armu jutlustama. Meie jaoks on igatahes üks suur sõber kadunud.

Rõõmus: Meie kõbe ja tuumakas president annab Provalovile teele kaasa Maarjamäe risti ordeni, et ta eesti rahva armastust iial ei unustaks. Et oleks ikka ametlikult üles tähendatud selle suuremeelse inimese teened ja toetusavaldused¹ meie väiksele, kuid õnnetule rahvale. Esimene Leedi annetab kõrge keisri üllale saadikule kuuldavasti ka Kihnu mustriga Sukapaela ordeni ja Maanteeameti peadirektor Riho Sõrmus Mäo Risti teenetevapi (tal on neid lihtsalt üle, sest keegi ei taha neid).

¹ "Palun uskuda, et armastan eestlasi ja Eestit. Kuid aeg-ajalt on siin märgata ennasthävitavat eneseupitamist. Lähtudes sellest, näibki mulle, et Eesti poolel on eelarvamusi palju rohkem kui Venemaal."

"Kallid sõbrad, Eesti astumisega NATOsse – maailma kõige rahumeelsemasse sõjalis-poliitilisse allianssi – olukord muutus. Subjektiivselt on see Venemaale väga kasulik – hakkas arenema meie peaaegu mahajäetud sõjatööstus, sest millised laevad ja raketid nüüd tulevad!"

"Pronkssõdur peab seisma. Seal, kus ta seisab. Teate, miks? Sest Tõnismäes peegeldub ühiskonna lõimumine."

Postimees, 11.08.06
Kaastunderaamat on avatud kommentaaride all

Blondid Kristiinad lähevad poliitikasse :(

2006-08-22T17:17:00.000+03:00

Kristiina on mu lemmik-tütarlapsenimi.
Blond on mu lemmik juuksevärv.
Kerged elukombed on mulle väiksest saati meelt mööda olnud.
Aga vat poliitikud mulle ei meeldi.
Paraku, paistab, on Eesti parteid võtnud eesmärgiks kõik blondid kerglased Kristiinad oma ridadesse kahmata.

(EPL-i pilt)

Kristiina nr 1
Ansipil on nüüd üks Kristiina. Blond. Brüsselis olla piirivalve ta omal ajal rajalt maha võtnud, pidades teda maale trügivaks Ida-Euroopa prostituudiks (Indrek Tarand teab sellest lähemalt rääkida).

Kristiina nr 2
Savipätsakal on teine Kristiina. Astus parteisse tähendusrikka sõnumiga, et "tark ei torma": "Ma pole veel jõudnud nende seisukohtadega tutvuda, aga ma lähemal ajal teen seda kindlasti," ütles ta toona ajalehele.
Ning Kroonikale: "Naabrimees Küllo Arjakas kutsus. Mina olin 19 ega teadnudki, mis asi see erakond on. Kui see Arjakas oleks olnud Reformi- või Vene Erakonnast, oleks ma sinna ka läinud."

Kristiina nr 3

Ja kõige lõpuks kõige hirmsam lugu, tänane uudis: Kristiina Supernoova-Bellanova astus Res Publicasse. Halva mängu juures on hea Supernoova lubadus ajakirjale Kroonika, et kuna poliitika teda praegu ei huvita, siis enne aastat-paari ta aktiivsemalt toimetama ei asu.
Samas, arvestades viimase aja traditsioone kultuuriministri ametikoha täitmisel, võime temast ilmselt 2007. aasta valimiste järel rohkem kuulda.

Anne Veski

2006-08-21T21:10:00.000+03:00

Käisin 20. augustil Kadriorus. President ja Majandusminister pidasid kõnesid.

Okei. Noh, andke minna, presidendivalimise hooaeg. Midagi teha pole. Loomulikult valitakse seltskonda, keda kutsutakse Meie Arnoldi jutule sellisel tähtsal päeval.
Ma põhimõtteliselt vihkan pedesid, günekolooge ja muid jobusid, kes üritavad teisele perse pugeda. Ja nüüd on veel üks põhjus juures Majandusministrit vihata. Seesama sooritus, mis ta seal tegi - verbaalne fisting mingile väetile vanamehele.
Majandusminister: "Kadrioru aias meenub mulle alati fraas Anne Veski laulust: "Roosiaias ringi kuninganna käib, ootab oma Rüütlit ta.""
Rahvas alguses sahistas, vaatasid ringi. Siis paar tükki jagasid nalja välja. Siis rahvas naeris. Siis jagas Ingrid matsu ära. Hakkas kaa naerma. Arnold vaatas, et Ingrid naerab, hakkas kaa kõkkutama. Teate küll, täpselt nii Kõkutama, nagu ta Pehmetes Ja Karvastes teeb. Täpselt niisamuti.
Savisaar oli rahul. Ta oli platsitäie penskareid kõkutama ajand. Ja Ingridilt plusspunkte teenind. Arnoldile on vaja aint sellepärast ju pugeda, et see Teistele meeldib.
Anoh, mis mina kõrgemast poliitikast, kõrgemast huumorist, kõrgemast talupidamisest ja kõrgemast pugemisest tean. Mina olen ju tavaline Poliitiline Infomüra.

Lõgistame nuppe

2006-08-18T10:32:00.000+03:00

Mida teeb üks tuumariigi president, kui avastab, et ta suvilas telefon ei tööta?
Loomulikult sama, mis iga teinegi inimene - kukub majapidamises kõikvõimalikke nuppe lõgistama, et näha, mis veel ei tööta. Näiteks veekraani, teleka, raadio, faksi, elektriradiaatori ja tuumakohvri nuppe.
Vähemalt teinud SL Õhtulehe andmeil nii Mihhail Gorbatšov täna, 15 aastat tagasi, mil algas p...tš.
Ahjaa, lisaks selgub veel lühikesest uudisest, et tuumakohvrid on kaugjuhtimisega. Nagu varjatud kaameras, kus põõsas istuv mehike puldiga näiteks autot käivitab või seiskab ja omanik, kulm kortsus, sees nuppe-lüliteid lõgistab ja üritab aru saada, et kuidas see risu nüüd täpselt töötabki.

1991: Mihhail Gorbatšovi juurde suvilasse saabusid putšistid
1991. aasta 18. augusti õhtul kella poole viie paiku märkas NSV Liidu president Mihhail Gorbatšov Krimmi suvilas Forose külakeses 40 kilomeetrit Jaltast üllatusega, et ükski telefon ei tööta.
/.../
Gorbatšov ei saanud ühendust ei oma kohusetäitjaga parteiliinis Oleg Šeniniga, kes oli saanud ülesande pidada silmas vene NFSC liidrit Boriss Jeltsinit - too kord soostus 20. augustiks määratud liidulepingu allkirjastamisega, kord mitte. Kätte ei saanud ta ka asepresident Gennadi Janajevit. Välja oli lülitatud isegi presidenti alati saatev tuumakohver, kurtis valveohvitser.
Allikas: XL Õhtuleht

Internet annab elule värvid

2006-08-17T19:15:00.000+03:00

Silmaringi test meestele
Obu sai viis punkti ja Lauks sai neli punkti. Täitsa p..tsis.
See tähendab, et meie, 20ndate teises pooles olevad mehed, tunneme end juba "eilastena". Ehk siis vana kooli meestena, kes n***vad ainult pimedas ja tuttidega pikalt tött ei vahi.
Mida on sellistel meestel loota? 35selt on meil tõenäoliselt karvased seljad ja paanikahäiretega naised, 45selt maohaavad ja pätid lapsed ning 65selt pole meie elus enam midagi kaunist peale pensionisamba.

Lauks

Kätekreem + tikud = VIP eskort

2006-08-17T19:14:00.000+03:00

Oled tavaline vanadusele kalduv naisterahvas.
Inglismaalt astud lennukisse, hakkad üle ookeani DCsse lendama eksole. Võtad kaasa kätekreemi oma ridiküllis, muuhulgas on seal tops tikke. Normaalne? Minu meelest jummala OK tegevus.
Aga ei.
Keegi jobu lendur hakkab midagi terrorismist pasundama, seob su kinni, annab kolaka peksagi. Kutsuvad hävitajad kohale, ilgem läbiotsimine Bostonis (mis ei ole sama, mis DC, kuhu lennukitäis lolle jänkisid alguses sõita tahtis).
BBC ajakirjanikujobu teatab sealjuures, et sa ei kuulugi al-Quedasse. Ahah. No tore küll.. Mis te siis arvate? Et tavalised inimesed kasutavad kätekreemi? EI! Mosemi terroristid kasutavad ainult!

Varsti on nii, nagu Lauks ütles:
"vata lõpuks läheb asi selleni, et lennujaama minnes antakse sulle selline heledast riidest õhuke skafander, nagu toiduainetööstustes, astud boksi, eemaldad kõik oma rõivad, asetad nummerdatud konteinerisse ja tõmbad paljale ihule poolläbipaistva valge ürbi. ja siis lähed lennukisse. "

Ja isegi siis saavad naised enese sisse granaate peita, homod Kalašnikove ja eriti peded Stingereid.

guugel newsist miljardeid viiteid

Obu.

Arst: Rüütel elab 140-aastaseks

2006-08-17T19:09:00.000+03:00

Eesti presidendi Arnold Rüütli ihuarst teatas reedel, et president on ülihea tervise juures ning elab kuni 140. eluaastani. Tänavu sai Rüütel 78-aastaseks, vahendab AFP.

Rüütli meditsiinipersonali juht eitas Tallinna Magdaleena haigla arstide levitatavaid väiteid, nagu oleks riigijuhil seniilsus, dementsus ja nõrgamõistuslikkus.

Originaal